Raul RATMAN
20.aprillil täitus 130 aastat Adolf Hitleri (noorpõlves Schickelgruber) sünnist. Progressiivne inimkond, muidugi, taoliste isiksuste juubeleid ei tähista. Mulle aga meenus ta, kuna olin isiklikult… füüreriga tuttav. Kui tõsiselt, siis muidugi mitte reaalse Adolfiga, vaid Hitleri teisikuga, kes 1990-ndail teenis Moskvas raha oma välise sarnasusega, mis tal oli XX sajandi kõige suurema natsiga.
Füüreri teisiku nimi oli Aleksandr Šiškin. Pärit oli ta Uzbekistani pealinnast Taškendist ja kuumadel 90-ndatel, kui stagnaaja soost tõusis pinnale igasugune vaht, saabus „blitzkriegina“ igal suvel Moskvasse raha teenima, et oma koduses Taškendis saadud rahaga kuni järgmise aasta suvise sõjaretkeni enam-vähem hinge sees hoida. Venemaa pealinnas me tegelikult tutvusimegi. Ajakirjanduslik saatus poetas minu teele igasuguseid persoone, kusjuures ka selliseid veidraid.
Šiškin oli füürerile sarnane, kuid ma märgin ära, mitte kui tegelik, vaid too karikatuurne tüüp, millisena kujutati Hitlerit Teise Maailmasõja-aegsetes satiirižurnaalides ja „tõestes“ ajalehtedes.
Kui ajaleht «Комсомольская правда» kuulutas üle maa välja Teisikute konkursi, kasvatas Šiškin oma näole juurde vaid tükikese vuntsi nina alla ja kammis laubale hästituntud juuksetuka. Konkursi läbiviija Leonid Jakubovitš (praegu tuntud Esimesel kanalil „Imede põllu“ saatejuhina), oli tookord heatahtlikult soovitanud: „Ära teda ainult lollina kujutama hakka, et pärast mitte ise lolliks jääda.“ Esialgu siiski kopeeris Šiškin kõiki hitlereid, keda ta oli näinud nõukogude sõjafilmides. Pärast, kui see kuju teda tõsisemalt juba köitis, hakkas ta uurima Kolmanda Reichi dokumentaallinte, et viia oma rolli sisse ilmekat tõepärasust.
Hitler-Šiškin oli ka „Leniniga sõbralikes suhetes“. Vladimir Iljitši teisiku nimi oli Anatoli Kotlenkov, kes samuti nagu Šiškin natsivormis, käis Lenin (kuigi lamas mausoleumis) Moskvas ringi vastavas pintsakus ja tuttavlikus sonimütsis. Kord viis (!) “Lenin“ oma sõbra Hitleri kommunistlikule miitingule, kus praeguse Kommunistliku Partei liider seltsimees Zjuganov oleks füürerit natsimundris nähes tribüünilt peaaegu alla kukkunud. Hitler pajatas veel, et Lenin saabus Moskvasse ka regioonist, aga oli end Moskvas hästi sisse seadnud, leidnud endale Teisikute teatrist isegi „Krupskaja“ (kirjutades sisse reaalselt tema juurde Moskva korterisse). Ja kaebas füürer, et Leninil polnud muidugi kuigi raske endale eakat Nadežda Konstantinovnat leida. Aga proovi temale, vananevale poissmehele noort Eva Brauni leida, kes oleks nõus ebavõrdse abieluga.
Muide, nii nagu jutustab Šiškin-Hitler, kuidas ta Teisikute teatri koosseisus, mis käis ringreisidel ja saabus ka Tallinnasse, tutvus Eesti pealinnas juhuslikult naisega, kelle nimi oli Nataša. Et naisele oli üheaegselt meeldinud nii Hitler kui ka Tomas Anders (mäletate „krasavtšhikut“ grupist „Modern Talking“), kuid lõpuks eelistanud füürerit. Šiškin oli temalt pärast veel kirju saanud, seejuures Tšehhovi Vanja moodi – „Taškent. Adolf Hitlerile“ ja kirjad jõudsid adressaadini.
Eestis oli “Hitleril” veel meeldivaid mälestusi. Ammu enne oma täherolli, kui Šiškinil polnud veel füüreri vuntsikesi, olles suureks kinosõbraks „Uzbekfilmis“ läks ta ükskord isegi omal kulul koos filmiekspeditsiooniga välisvõtetele: „Oli alles aeg!“ («Какие наши годы!»), pakkudes seal teeneid pakikandja ja jooksupoisina. Filmis mängis kolm noort vene näitlejannat (praegu väga tuntud) ja eesti näitleja – noor naistelemmik Lembit Ulfsak, õrnema soo õhkamiste objekt. Aleksandr viskas nalja, et eesti keeles teab ta ainult kahte sõna – – „Lembit“ ja „Ulfsak“. Heledapäine baltlane, nagu meenutab Šiškin, jõudis kruttida romaane kõigi kolme naispeaosatäitjaga. Filmigrupis teati Aleksandri materiaalsest kitsikusest (ta magas vaksalis, oli poolnäljas) ja hinnates tema püüdlikkust ja omakasupüüdmatust, aitasid teda tasapisi. Kes andis kakskümmend kopikat lõuna jaoks, kes ulatas võileiva… Aga meie Lembit Ulfsak oli aga talle heldelt muinasjutulise summa – tervelt kolm rubla lennutanud. Ja lausunud: „Annad tagasi, kui rikkaks saad“. Mulle ütles “Hitler”: „Sa korrespondent; kuule, kui näed Tallinnas Ulfsakki, anna talle see kolmeline tagasi!“ (Sai koos naerdud.)
Kuid, tõesti, kümne aasta pärast – see oli aastal 2007 – osalesin ma filmivõtetel „Issajev“ (film „algajast“ Štirlitsist, filmiti Julian Semjonovi romaani „Briljandid proletariaadi diktatuurile“ põhjal, mille tegevus toimus Tallinnas). Filmis tegi kaasa Lembit Ulfsak. Ma rääkisin talle ammusest loost ja isegi naljaviluks pakkusin tagasi Hitleri võlga – siis juba teises valuutas – kolm eesti krooni. (Ka temaga sai koos loo üle naerdud.)
Talvel elas Šiškin kodumaal, aga sooja saabudes sõitis Moskvasse „suvetöödele“. Üks püsivaim töökoht oli tal kuulsal Arbatil, pikal jalakäijate prospektil, mis on antud igat sorti kunstnike-artistide käsutusse. Koos teiste teisikutega, kes rahva seas olid populaarsemad (enamasti Jeltsin, Gorbatšov, Leninite paarike, vahel Stallone Rambo rollis) laskis ta end kõigi soovijatega pildistada. Mõistagi, mitte tasuta. Kogu selle vennaskonna seas oli Hitler kõige nõutavamaks, kõige populaarsemaks fotomodelliks.
Hitlerit kutsuti ka telesaadetesse esinema ja filmidesse mängima. Samuti pulma ja sünnipäevale. Tavaliselt olid need allilmategelaste pidusöömingud. Honorar oli priske, dollarites, pluss boonusena söök-jook ja lusti. Tõsi küll, Šiškin püüdis neile üritustele kauaks mitte jääda. „Aga muidu on nii,“ kaebas ta mulle: „Alguses, hoi Hitler, lööme kokku! Aga kui võtavad nina täis, siis lähevad raevukaks, tuletavad meelde, kes nende vanaisa sõjas tappis ja segavad mind ära prototüübiga!“
Nagu seda ikka juhtub, hakkas Hitleri teisik tõsiselt oma rolli võtma – Mask kasvas Näo külge kinni. Hitler uuris hitlerlikku üleskutset „Mein Kampf“ ja süvenes füürerlikesse ideedesse. Rääkis mulle, et tema on samuti „aaria rassi puhtuse“ poolt: „Mustlaste ega juutide vastu mul midagi pole, aga ma ei talu, kui Moskva tänavail jalutab valge neiu käevangus neegriga!“
Hitler esines nii agaralt üritustel, et isegi Žirinovski märkas teda ja käskis endale mitte läheneda, kui teda pildistavad reporterid. „Ahah, lõi kartma,“ hooples Hitler. „et hakatakse selles süüdistama, et tervitab fašismi.“
On avaldatud arvamust, et Hitleri teisikusse ei tasu suhtuda kui mingisse koomilisse nähtusesse. Kui ta kutsub esile sümpaatia, siis küllap pole ta ainult kloun. Sotsioloogidel ja politoloogidel oleks siin mõtteainet…