Anne Ratman
Kindralleitnant Aleksei Bainovi nimi on nii laiemale publikule ja isegi väga kitsale sõjaajaloolaste ringile päris tundmatu, kuigi see mees vääriks hoopis suuremat tähelepanu.
Eesti Vene Akadeemiline Selts (esimees Hanon Barabaner) on asunud seda lünka täitma, tehes tänuväärset tööd ja üllitades kogumiku vene eliidi tuntud ja tundmatutest kultuuri- ja ühiskonnategelastest, kes on Eestis elanud ja viljakalt tegutsenud, andes suure panuse Eesti arengusse, kuid teenimatult vajunud unustusehõlma.
Kindralleitnant Aleksei Bainov on neist üks eredam näide – sõjaväetegelane, kes oli aktiivselt tegev Eesti Vabariigi relvajõudude loomises. Tema sõjaväelasekarjäär on näide sellise tegusa inimese karjäärist, kes juba lapsepõlves valis selle tee. Alustas Kiievi kadetikorpuses, seejärel tulid õpingud Konstantini-nimelises Peterburi sõjakoolis, õppimine Sankt-Peterburgi Keiserlikus Arheoloogia Instituudis. Ta lõpetas Nikolai-nimelise Vene Impeeriumi Relvajõudude Akadeemia. Teenistusaja jooksul omistati talle auastmed alati ilma igasuguste viivitusteta.
Selgituseks niipalju, et Kiievi kadetikorpus oli Vene impeeriumi sõjaline õppeasutus, kus valmistati ette noorukeid sõjaväeteenistuseks ohvitseri auastmes. Vladimiri nimi omistati õppeasutusele tulevase tsaari Aleksander II kolmanda poja auks.
Konstantini-nimeline kahurväekool koolitas tsaariarmeele kahurväeohvitsere. Konstantini nimi omistati 1807. aastal Paul I teise poja auks. Sankt-Peterburgi Keiserlik Arheoloogia Instituut oli teaduslik õppeasutus arheoloogide ja arhivistide koolituseks viiekümne aasta jooksul; sinna võeti vastu üksnes kõrgharidusega isikuid.
Nikolai-nimeline Kindralstaabi Akadeemia oli Vene impeeriumi kõrgem sõjaväeline õppeasutus, millele Nikolai nimi omistati tsaar Nikolai I auks. Akadeemia hõivas kohe keskse koha Venemaa sõjaväehariduse süsteemis. Ohvitseri väljaõpe Peastaabi Akadeemias võrdus Vene armees erilise tunnustusena ja seda peeti väga austusväärseks.
Edukas karjäär
Aastal 1902 määrati alampolkovnik Bainov staabiohvitseriks Kindralstaabi Akadeemias, alates aastast 1906 oli ta akadeemia professor vene sõjakunsti ajaloo kateedri juures. Algab tema täisvereline teadus- ja õppetegevus.
Bainovist sai mitme teadusühingu asutaja ja nende aktiivne liige, sõjaväeliste väljaannete toimetaja. Oli Akadeemia „Teataja“ toimetajaks.
Püüdes oma auditooriumi laiendada ja üha kasvavat huvi Vene sõjaväeasjanduse mineviku vastu rahuldada, avaldab ta oma loengud trükis. Väljaanne andis ülevaate vene sõjakunsti minevikust, vene väejuhtidest ja nende ajaloolisest tähtsusest, äratas austust oma maa mineviku vastu ja tõstis eneseteadvust, näitas teid edasiminekuks, et Vene sõjakunst areneks iseseisvalt.
Bainovi „Vene sõjakunsti ajalugu“ on tema elu silmapaistvaim töö. Vene sõjateaduses ei ole siiamaani teist nii kapitaalset teost, mille peamine väärtus seisneb selles, kui imestusväärse armastusega on edastatud täielik ja reljeefne ettekujutus Venemaa sõjaväelisest minevikust.
Tsaar Nikolai II, kes väga ettevaatlikult jagas iseloomustusi oma alluvate kohta, oli nimetanud Aleksei Bainovi Nikolai Akadeemia üheks alustalaks. Professor Bainovi sulest on ilmunud üle kahekümne teadustöö.
Siis aga puhkes Esimene Maailmasõda ja Bainov võeti tegevarmeesse. Ta määrati kõrgetele sõjaväelistele ametikohtadele, kus ta tegutses julgelt, vapralt ja arukalt. Teenistuse eest saadud autasud, nende hulgas Püha Anna 3. järgu orden, Püha Vladimiri 3. järgu orden, Püha Stanislavi 1. järgu mõõgaorden, Georgi relv, Püha Georgi 4. järgu orden.
Tähelepanu väärib esildis Georgi relvaga autasustamiseks „Selle eest, et täites korpuseülema kohustusi mitmepäevaste ja vaevarikaste lahingute ning korpuse manöövri ajal, eesmärgiga piirata ümber vaenlaste väeosi Podbuži all, paistis silma olukorra õige hinnangu ning ennastsalgava tegevusega, pannes korduvalt ohtu oma elu, soodustades nii korpuse edu.“
Veebruarirevolutsiooni Aleksei Konstantinovitš ei tervitanud. Ajutisele Valitsusele tõotuse andmisest ta keeldus ja pöördus pärast rinde lagunemist tagasi Petrogradi, kus töötas Kahurväemuuseumis. Elas Gatšina suvilas, seejärel kolis Pavlovskisse. Pärast linna hõivamist Loodearmee poolt läks üle valgete poolele. Loodearmees oli Revisjonikomisjoni esimeheks. Armee oli loodud Põhjakorpuse ja teiste antibolševistlike jõudude baasil, kes asusid Pihkva kubermangu ning tollal moodustatavate Läti ja Eesti vabariigi territooriumil. Lõpetas tegevuse aastal 1920.
Judenitši armee kandis kaotusi ja taganes Eestisse. Judenitš oli Kodusõja päevil nende jõudude eesotsas, kes tegutsesid nõukogude võimu vastu Loodesuunal, oli viimane Püha Georgi 2. klassi ordeni kavaler.
Emigratsioonis Eesti Vabariigis
Sündmuste keerises jäi Aleksei Bainov emigratsiooni Eesti Vabariigis. Siin elaski ta viisteist aastat kuni surmani.
Eesti sõjaväejuhtide seas olid tema õpilasi Akadeemia-päevilt ja nad kutsusid ta Tallinna sõjakooli õppejõuks. Hiljem pidas ta loenguid Eesti kindralstaabi juures asunud kõrgematel kursustel.
Bainov on koostanud palju õppematerjale, uurinud sõjakunsti ajalugu, üllitanud raamatud „Venemaa panus liitlaste võidusse“ ja „Maailma suure draama lätted ja selle režissöörid“. Õppejõuna töötamine tagas Bainovile Eestis jõuka elu; talle tehti ka ettepanek võtta Eesti kodakondsus.
Aleksei Bainov seisis sisuliselt Eesti Vabariigi relvajõudude rajamise lätete juures, andes sellesse protsessi oma tohutud teadmised sõjakunstist ja tegevteenistuse kolossaalse kogemuse, mis tal oli kogunenud kõige vastutavamatel sõjaväelistel ametikohtadel.
Kuid kui 1926. aastal tuli Bainovil seista dilemma ees – kas sõita siinsete monarhistide nimel Vene emigrantide välismaakongressile, kuid jätta hüvasti õppetööga, või sõidust keelduda, kuid jääda teenistusse (sõit vene monarhistide kongressile oli valitsuse meelest ühitamatu teenistusega Eesti armees), siis valis ta kõhklematult esimese variandi. Sama printsipiaalselt ei hakanud Bainov taotlema Eesti kodakondsust: tema tahtis jagada suurema osa emigrantide saatust.
See on väga iseloomulik Bainovile – inimesele, kellele oli omane ülim kohusetunne ja põhimõttekindlus: ta ei reetnud kunagi oma veendumusi, ei kohandunud momendioludega. Veendunud monarhist ja sügavalt õigeusklik, jäi ta selliseks elu lõpuni.
Bainov võttis osa Vene klubi loomisest Tallinnas, oli üheks selle asutajaks. Järgnevatel aastatel sai temast Kõrgema Monarhi Nõukogu Eesti osakonna ja Nõukogu vanemate klubi esimees, ta oli tegev Eesti Vene Üldsõjaväe Liidus, sõjaväelis-patriootilises organisatsioonis, mille oli valges emigratsioonis asutanud armee ülemjuhataja kindralleitnant parun Wrangel. Esialgselt ühendas Liit emigratsiooni sõjaväelisi organisatsioone ja liite kõigis maades; käesoleval ajal ühendab Valgest liikumisest osavõtjate järeltulijaid ja nende mõttekaaslasi.
Oma elu lõpuni osales Aleksei Bainov avalikus elus, tegutsedes Ühingus “Abiks endistele Vene sõjaväelastele Eestis“ komitees “Tsaar Nikolai II valitsemise ajaloo väljaandmiseks”. Oli Eesti Vene Akadeemilise Grupi tegevliige, grupi revisjonikomisjoni liige, Eesti-vene skautide organisatsiooni ülem, Eesti-vene skautide sõprade seltsi esimees, Seltsi „Vene lapse Maja“ asutajaliige. Seltsi „Abiks haigetele emigrantidele“ revisjonikomisjoni liige. Kiriku heakorra edendajate ringi esimees Pühtitsa kloostri Tallinna abikiriku juures.
Wikipedia: Aleksei Bainov oli sündinud 8. veebruaril aastal 1871 Kiievi kubermangus väikeses Umani linnas sõjaväelase perekonnas. Aadlik. Õigeusklik kristlane. Tema isa teenis kindralleitnandi aukraadini. Peres oli kaheksa last.
Kindralleitnant Aleksei Konstantinovitš Bainov suri 8. mail 1935. Ta maeti Siselinna kalmistule Tallinnas, kuid matmispaik pole kahjuks säilinud…