Erakondade reitingute teema on nüüd suurmood. Aga on ka põhjust. Kui erapooletult neid küsitlusi ikkagi korraldatakse?
Mingi üüratu vastuolu on selles küsitlemises tõesti, nagu ka viimasest Kesknädalast lugeda saame. Juba kasvõi ka sellepärast, et kui varem oli meie neljas võim – peavoolumeedia – valitsuskoalitsiooni(meelsete) hallata, siis nüüd on vahet vaid niipalju, et on opositsiooni(meelsete) hallata. Mitte et nüüd peaks ka meedia olema koalitsiooni peos, vaid erapooletut, õiglast, neutraalset meediat on meile väga vaja. Meedia muidugi küsitlusi ei korralda, aga kallutatud küsitlusi võimendab küll.
Kui usaldusväärseid vastuseid nende küsitlustega loodetakse saada, kui on teada, et valimisõigus on meil 16–100-aastastel, aga küsitletakse vaid 18–84-aastaseid? Millega seda põhjendatakse?
Ja küsitleti seekord siis veebiintervjuu vormis? Seega siis elektrooniliselt? Aga kas on teada, kui suurel osal rahvast meil on üldse sellises küsitlemises osalemise võimalus olemas?
Olen vahel tuttavatelt küsinud, et kui palju kordi on nad nendes reitingute-küsitlustes osalenud? Vastus on: mitte kordagi! Ka enda viimase 25-aastase valimisperioodi jooksul ütleb isiklik kogemus: mitte kordagi!
Tahtmatult jääb mulje, et neid küsitlusi on võimalik korraldada valikuliselt ja imelihtsalt, vastavalt soovunelmale, manipuleerides… Sest küsitleja ju valib küsitletava, mitte vastupidi. Vabandan, kui valetan. Aga kuni ma ei tea, kuidas neid erapooletuid küsitlusi korraldatakse, siis paremat vastust ma ei leia.
Võidakse muidugi väita, et need erakondade populaarsusküsitlused on ju nii süütud ja väheolulised, et… No ei ole midagi nii süütud, sihid on ikka väga etteulatuvalt kaugele seatud… Kui lugeda näiteks kasvõi 26. juuli Postimehe juhtkirja (tsiteerin): „Partei, keda toetab iga kuues või seitsmes valija, pole järgmine kord ei valimiste võitja ega ka kaotajatest moodustuva koalitsiooni peaministrierakond.“
Tahaks väga loota, et peale jääb peaministri poolt öeldu: „… eks valitsus on alles alustanud ja nüüd on neljal aastal võimalik oma tegevusega näidata, et need ei ole mitte ainult sõnad, vaid on ka teod.“
Lugupidamisega Udo Knaps Märjamaalt