Suurbritannia on saanud endale Theresa May asemel uue peaministri. Kauaaegne Londoni linnapea ning May valitsuses ka välisministriametit pidanud Boris Johnsonil (1964) polnud tarvis peaministritoolile istumiseks isegi mitte parlamendivalimisi, sest May tagasiastumine tõi talle selle võimaluse palju lihtsamini kätte.
Peaministri residentsi ehk tuntud aadressile Downing Street 10 enda sisseseadmiseks kasutas Johnson ära May ebaõnnestumise Brexiti tingimustes ning võitis konservatiivide erakonna juhi koha erakonna sisevalimistel, koondades enda taha kaks korda rohkem toetajaid kui seda suutis vastaskandidaat Jeremy Hunt. 92 153 toetajat Hunt’i 46 656 vastu oli sedavõrd mäekõrgune ülekaal, et kellelegi ei tulnud mõttesse kahelda Johnsoni populaarsuses. Kas konservatiivid tahtsid teda peaministriks? Ilmselt oli ta keerulises olukorras usaldusväärsem valik.
Suurbritannia on sisuliselt alates Brexiti tulemuste selgumisest olnud tõelises hädas sellega, kuidas liidust lahkumine päriselt peaks välja nägema. Juba 1973. aastast Euroopa Liitu kuuluv Suurbritannia on majanduslikult, juriidiliselt ja ühiskonnakorralduslikult sedavõrd liiduga põimunud, et lahkumise miljonite detailide paikasaamine on osutunud tõeliselt keeruliseks ülesandeks. Selle keerukust ilmestas asjaolu, et Theresa May kulutas ära kogu oma usalduskrediidi püüdes lahkumislepinguid parlamendis läbi suruda. Iga rahvaesindajate ette toodud lepe pidi olema „parim, mis võimalik“, kuid ometigi kukkusid need järjepanu läbi.
Ühendkuningriigi meedias arutletakse aktiivselt selle üle, et Johnsonil on imepärane anne kõik skandaalid ja ebaõnnestumised muuta hiljem enda jaoks poliitiliseks kapitaliks ning karjääriredelil üha tõusta. Kas uus peaminister on briljantne strateeg, kes suudab kümme käiku ette näha, või lihtsalt poliitilise õnnetähe all sündinu, saab selgeks õige pea, mil temalt reaalseid tulemusi oodatakse.
Boris Johnson on olnud kõike muud kui traditsiooniline Suurbritannia poliitik. Tema elu ja karjääri on saatnud pidevad skandaalid. 1987. aastal Oxfordi ülikooli lõpetamise järel ajakirjanikukarjääri alustanud Johnsonile heideti korduvalt ette väljamõeldiste avaldamist tõe pähe. 2001. aastal parlamenti pääsenuna hakkasid teda saatma juba skandaalid isikliku elu keerdkäikude tõttu, kus tema abieluvälised suhted ja lapsed olid kõmumeedia igapäevaseks kõneaineks. 2008. aastal saavutas Johnson, vaatamata pidevatele skandaalidele, võidu Londoni linnapea valimistel, ning jäi sellele ametikohale 2016. aastani. Taas parlamenti valituna loobus Johnson konservatiivide juhi ja peaministri kohale pretendeerimast ning temast sai Theresa May valitsuse välisminister. 2018. aasta juulikuus lahkus Johnson välisministri kohalt, süüdistades valitsust kahepalgelisuses ning Brexiti osas valijatele lubaduste jagamises, kuid tegelikkuses millegi muuga tegelemises; ja alustas parlamendisaadikuna kaastööd The Daily Telegraph’ile, kus tema kirjutised tekitasid pidevalt tugevaid emotsioone. Aasta hiljem oli aeg valitsusse naasmiseks küps, ning pärast May tagasiastumisteadet kinnitas Johnson oma kandideerimist.
Euroopa diplomaadid ja poliitikud on muide Johnsonit kirjeldanud kui head läbirääkijat ning paindlikku suhtlejat, kes poliitilise liidrina ei taha jõuliste ja teravate seisukohtadega vastanduda. Suurbritannia ajalehed nendivad, et kõik teavad Johnsoni nõrkusi – ausus, lojaalsus ja isiklikud suhted – ning need tekitavad küsimusi, kuid võivad osutuda ka vooruseks, sest riik vajab kompromisse ja kedagi, kes suudaks radikaale veenda Brexiti kompromisside vajalikkuses.
Uus peaminister on andnud lubaduse oma riik 31. oktoobril Euroopa Liidust iga hinna eest välja viia. Kas ja kuidas see teoks saab, selgub juba õige pea.
Juba aga arutletakse selle üle, kas bussimudelite ehitamise jutt pole mitte taas Johnsoni kaval nõks avalikkuse mõjutamiseks. Nimelt kasutas ta Brexiti kampaania ajal busse, mille küljele oli suurelt kirjutatud, kuidas Suurbritannia saadab igal nädalal 350 miljonit naela Euroopa Liidule, mida võiks kasutada hoopis tervishoiu rahastamiseks. See kurikuulus lause on tekitanud palju pahameelt ning Johnsonit on püütud seetõttu avalikkusele valetamise eest ka kohtu alla anda. Seni edutult. Nüüd on aga juhitud tähelepanu, et populaarseimas otsingumootoris Google, ei tule Boris Johnsoni ja busside otsimisel enam tulemuseks õnnetu loosungibuss, vaid hoopis tema väidetav käsitöö-hobi. Võta nüüd kinni, kas tõesti sedavõrd hea strateeg, et kavaldas üle isegi Google’i?
Boris Johnsoni suurimaks hobiks on bussimudelite ehitamine, mis valmivad vanadest veinikarpidest ja muudest käepärastest vahenditest. Oma bussidele maalib Johnson naeratavad reisijad, mitte pahurad londonlased. Tema kirg busside vastu on tõenäoliselt pärit Londoni linnapea ametiajast, mil ta innukalt toetas legendaarsete kahekorruseliste Routemaster-busside modernse versiooni liinidele toomist.
Boris Johnsoni vaarema, Braunschweig-Wolfenbütteli printsess Augusta Caroline Friederike Luise (1764–1788) elas lühikest aega praegusel Läänemaal asuvas Koluvere lossis. Printsess suri Kullamaa lossis segastel asjaoludel ning maeti Kullamaa kirikusse, väidetavalt viidi tema põrm 19. sajandil kodumaale, kuid hauatähis asub endiselt Kullamaa kiriku kantsli all. Rahvasuu teab rääkida, et õnnetu lõpu leidnud noore naise vaim kummitab siiani Kullamaa kandis.