Tribuut välismaale – pensionäride arvel

Olev Raju, majandusteadlane

Viimasel ajal on (LÕPUKS!) päevakorda tõusnud küsimus õnnetust pensionifondi II sambast. Et tegemist on surnultsündinud vasikaga, oli selge juba siis, kui selle samba kehtestamist arutati Riigikogus.

Aga alustame algusest. Pension koosneb nn. kolmest sambast. I sammas – riiklik pension. Seda reguleerib riik ja maksab riigieelarvest. II sammas – ebaefektiivne segapudru riiklikest ja eravahenditest. Ning III sammas – vabatahtlik kindlustus; mingil määral võrreldav reisikindlustusega.

Alljärgnevalt vaatleme seda nn II sammast.

Süsteem on järgmine. Selle sambaga ühinemine on kohustuslik. Tööandja maksab 2% sotsiaalmaksuga maksustatavast summast, ülejäänu maksab inimene ise. Raha läheb pensionifondi (meil sisuliselt mingi pangaga seotud juriidiline keha) kätte. See fond peaks raha efektiivselt paigutama nii, et pensionieas tuleks siit lisasissetulekut.

Paberil on ilus, aga vaatame sisuliselt. Meie ettevõtted maksavad riikliku maksu (sotsiaalmaks) alusel raha välispankade kontrolli all olevatesse pensionifondidesse, kes lõviosas kasutavad seda välismaal. Raha maksnud ettevõte ei saa selle eest vastu mitte midagi. Rahandusettevõte aga saab riigi abiga garanteeritud sissemakse, mis pealegi ei kao aastate jooksul kuhugi. Hoiuselt tuleb maksta intressi, ja see võib välja minna; pensionifondi sissemaksed aga muudkui tulevad ja jäävad fondi arvele aastakümneteks. Pangad laenavad seda odavalt – sisuliselt tasuta – saadud stabiilset raha välja välismaale, kuna Eestis ei olevat häid investeerimiskohti, ja teenivad kasumit. Ja kui eksitakse, siis pole hullu, see ju niisamasaadud raha… Kaotajaks jääb pensionär, kes saab väiksemat lisapensioni.

Kokkuvõtlikult: see süsteem paneb Eestis tegutsevad ettevõtted sisuliselt maksma tribuuti välisfirmadele. Võib ju panna sellele ilusa nime, aga sisuliselt on see nii. Ka andameid välisvaenlasele on juba antiikajast nimetatud iga-aastaseks sõpruskingituseks…

Aga inimese seisukohast? See rahakulutus ei õigusta ennast. Keskmine inimene, kes on ise maksnud ja kelle eest on riik maksnud aastaid, saab pensionilisa kuskil 50–70 eurot kuus. See ei päästa midagi.

Keskerakond minu teada otsib praegu intensiivselt võimalusi koheselt tõsta igakuiseid pensionimakseid kuni 100 euro võrra.

Nüüd, aga mitte kuskil 30 aasta pärast, kui inflatsioon on sellest lõviosa ära söönud. Ja pealegi ilmub üha rohkem fakte, et fondide tegevus on olnud ebaefektiivne – rahapaigutused on ebarentaablid ja halduskulud liiga suured. Seega on ka summa kasv tagasihoidlik.

Loomulikult on pensionifondide huvi praeguse süsteemi säilitamise vastu suur. Kuid kõigi teiste füüsiliste ja juriidiliste isikutega on asi vastupidi. Lugesin selle seaduse viimast varianti. Ca 10 korda pikem kui see, mida sai omal ajal Riigikogus arutatud. Ja lisad on põhiliselt üheks asjaks – et inimestel oleks raskem oma raha kätte saada. Üks juriidiline konks teise otsa! Kuid kui inimesed ka hakkavad samuti lähenema, siis on neil õigus lähtuda sellest, millised olid nende õigused sel momendil, kui nad liitusid selle süsteemiga. Nii et see abrakadabra on lihtsalt inimeste lollitamiseks, samuti ehk ka täiendavaks teenistuseks advokaatidele.

Kerkib küsimus: miks selline süsteem üldse sündis? Kui Siim Kallas kaitses seda süsteemi Riigikogu ees, siis küsisin: Kas ta tõesti usub, et see lahendab Eestis pensioniprobleemi?, ja sain vastuseks: Ei lahenda, kuid ta lahendab sundsäästu probleemi! Erialainimesele selge ja resoluutne; teistele vist udune.

Esimene pool on lihtne. See ei lahenda pensioniprobleemi. Kui Tiit Vähi II valitsuse ajal arutati, kas üle võtta Saksamaa pensionisüsteem, mis XX sajandil pidas vastu suurtele vapustustele, või püüda leida midagi kaasaegsemat, siis nüüd loobuti üldse pensioniprobleemi korralikust lahendamisest. Aga mis see sundsäästu-probleem siinkohal on? Nimelt ei saa ükski riik kogu SKP-d ära tarbida, osa tuleb investeerida. Kuna eestlased olid aastakümneid pidanud elama alatarbimise olukorras, siis on selge, et kui tekkisid esimesedki võimalused tarbida, siis kulutati oma (NB! väike!) sissetulek tarbimisele. Säästmiseks ja investeerimiseks ei jäänud rõhuval osal inimestest midagi. Sel ajal investeeriti põhiliselt välisabi. Selle andjad aga hakkasid nõudma: kus on teie kasvõi väikegi osa?! Meie sõnakuulelikult sitsivad puudlid lubasid: Ja-jah, kohe teeme ära!

Nii sündiski see kogumispensionide seadus. Ainult et see raha küll säästetakse, kuid investeeritakse välismaal… Ja kui nüüd mõned selle süsteemi apologeedid kiidavad seda kui hästitoimivat, siis kerkib küsimus: Kelle ja mille jaoks hästi toimiv?!

Mis saab edasi?  Mida rutem me selle ettevõtete ja inimeste jaoks jama lõpetame, seda parem. Selleks tuleb muuta kogumispension vabatahtlikuks ning viimasest kogumispensioniseadusest välja visata kõik see, mis takistab inimestel NENDE ENDI raha kasutamist. Kuna asi on vabatahtlik, siis lõpetada sotsiaalmaksu sundkorras suunamine erafondidesse (vähemalt uutel liitujatel). Võimaldada soovijatel teha pensionikindlustust mõnes soliidses välisfondis (nende huvi Eestisse laieneda polegi nii väike).