Marek Jürgenson, Riigikogu liige, Keskerakond
Eesti demograafiline olukord ja piiratud ressursid on väljakutse, millega iga valdkond Eestis silmitsi seisab. Eestis, kui arenenud ja empaatiavõimelist kogukonda ühendavas riigis, muutub üha aktuaalsemaks vajadus rakendada pikaajalises hoolduses nüüdisaegseid hoolekandemudeleid. Selliseid, mis võimaldavad nii eakatel kui ka erivajadusega inimestel toime tulla võimalikult kaua oma kodus, või kui see ei ole mingil põhjusel võimalik, siis kodule võimalikult lähedastes tingimustes. Pikaajalise hoolduse olukorra parandamiseks peame lähiajal Eestis looma mõistlikud ja jätkusuutlikud lahendused, mis lähtuvad iga inimese konkreetsetest vajadustest.
Tõepoolest, suurte kombinaat-hoolekodude aeg on läbi ja sotsiaalhoolekande arenguid vaagides lähtutakse üha julgemalt tõsiasjast, et vajalike tugiteenuste kättesaadavuse korral on eakal parem olla omas kodus või eakate majas. Keegi ei taha lahkuda harjumuspärasest keskkonnast ja südamelähedasest eluviisist. Seetõttu valitakse hooldekodu siis, kui eluga enam kohe kuidagi toime ei tulda. Hea alternatiiv hooldekodule on ka toetatud elamine, mis pakub lahendust valdavale osale eakatest. Eriti näen sellest teenusest kasu maapiirkonnas elavatele inimestele, kes saavad talveks tulla teenusele ja suvekuudeks minna tagasi koju. Vaid raskelt haiged vajavad paigutamist ööpäevaringset tugiteenust pakkuvatesse õenduskodudesse, mille teenused peaksid muutuma kättesaadavamaks. Kindlasti tuleb meil lähiajal parandada ka õendusabiteenuse kättesaadavust, sõltumata sellest, kas inimene vajab seda kodus, hooldekodus või tervishoiuasutuses.
Eelpooltoodu kehtib ka erivajadustega inimeste, sealhulgas psüühikahäiretega inimeste kohta. Kui suudame pakkuda neile toetatud või kogukonnas elamist, kas kodus, sotsiaalelupinnal või siis väiksemas hooldekeskuses. Võimaldades neil elada inimväärsetes elamistingimustes ja teha samal ajal jõukohast tööd, võidab sellest nii inimene kui ka riik. Usun, et see aitab kaasa, et erivajadusega inimestest saab endaga toime tulev ja kogukonna elus kaasa lööv täisväärtuslik ühiskonnaliige. Minu arvates peakski see sotsiaaltöö puhul eesmärgiks olema.
Keskmõte: Elukvaliteeti ei saa mõõta üksnes SKP kasvuga, vaid olulisem väärtusskaala ühiskonna arengutaseme mõõtmisel on empaatia nõrgemate suhtes.
Kahjuks ei toimi kõik nii enesestmõistetavalt nagu alati võiks eeldada. Linnalegendid suurtes hooldekodudes valitsevatest oludest ja sellega seonduvad hirmud mõjutavad hoiakuid, tekitades vastuseisu ka väiksemate toetatud elamise punktide rajamisele. Psüühikahäiretega inimeste puhul kaasneb hirm, et nad võivad olla ohtlikud ning oma käitumises ettearvamatud.
Riigi AS Hoolekandeteenused on üle Eesti ellu viimas projekti psüühiliste erivajadustega inimestele uute peresarnaste tingimustega kodude keskuste loomiseks. Ent projekt on tekitanud mitmel pool ägedat vastuseisu. Ei mõisteta, millega on tegemist, ning teiseks ei aduta, et tänapäeva sotsiaalhoolekandes ja meditsiinis ei soosita psüühikahäiretega isikute sulgemist kinnistesse raviasutustesse. Väga visalt jõuab inimesteni arusaam, et Eesti suguses väikeses riigis ei tohi kedagi maha kanda ei vanuse või psüühilise ega füüsilise puude tõttu.
Usun, et kui hooldekeskuse-vastastega siiralt rääkida, kaoks ka umbusk ja vastuseis. Tuleks selgitada tänapäevase sotsiaalhoolduse põhimõtteid ning, miks mitte, korraldada ka kohtumisi hoolealustega. See annaks võimaluse tõestada, et tegemist on küll veidi isemoodi, ent toredate inimestega, kellega sama linnaruumi jagada poleks probleemne.
Elukvaliteeti ei saa mõõta üksnes SKP kasvuga, vaid olulisem väärtusskaala ühiskonna arengutaseme mõõtmisel on empaatia nõrgemate suhtes. Olgu nendeks kas siis eakad või erivajadustega inimesed. Võimaldagem neile täisväärtuslikku elu ning tõrjugem tarbetud eelarvamused ja aegunud käibetõed.