Kõik, mis aastate jooksul on toimunud näiteks Rail Baltic’u ümber, näitab ilmekalt meie mõtlemise muutumist üha algoritmilisemaks (teatud skeemide järgi toimivaks), sisulisuse kadumist… On jäänud väike grupp inimesi, kes veel (loodetavasti) mõtlevad Eestile ja tema rahva tulevikule. Sest, vaadates täna (31. juulil 2019) Rail Baltic’u (RB) veebilehele, loeme, et toetus RB-le on tõusnud (temast rääkimise) ajaloo kõrgeimale tasemele! Siin ongi peidus mõtlemise kängumine!
Tutvudes 2019 aprillis toimunud küsitluse (N=1005) tulemustega RB kohta sel veebilehel, torkavad silma meie inimeste kõrge enesehinnang ja pealiskaudsus. Kui 69% inimesi peab trassi mõju positiivseks, siis 71% vastajaist ei vaja selle kohta isegi enam infot (olen ise küllalt tark!). Kui need andmed vastavad tõele, siis on inimeste mõtlemisega tõesti midagi lahti – valitseb ülim pealiskaudsus…
Sel suvel on Läti ajakirjanikud liikunud Riias ja Riia äärelinnades edasi mööda RB trassi lausa kilomeeterhaaval. Kogu trassi ehitamiseks võiks vahest isegi plaanitud 5,8 miljardist jätkuda, kuid Euroopa nõuetega trass on täis tunneleid ja ülekäike, mis kõik tulevad projekteerida-ehitada – senistest ei sobi Riias alles jääma ükski (!). Palju elutähtsaid rajatisi tuleb lammutada ning uuesti teha jne. Nii tasapisi kujunebki trassi hind. Sel talvel väitiski Läti transpordiminister Tālis Linkaits, et RB ehitamine „läheb oluliselt kallimaks“ ja võtab palju enam aega. Minister vist teab, mida räägib? Ei tea see lätlane midagi – pikendagem trassi veel 100 km – tunneli kaudu Helsingisse! Sellestki räägitakse-kirjutatakse meil lausa tõsise näoga. Raha „kinkivat“ (küsigem – miks?) ju Hiina… Las käia!
Meie mõtlemisvabas ühiskonnas ei suuda (loe: ei viitsi) enam keegi teha vahet tõel ja mõttetusel. Sest mõttetus on n-ö originaalne ja uudne (resp. innovaatiline).
Meenutame, kuis ca 25 aastat tagasi hakati „uuendama“ Eesti kooli. Noored ametnikud ja „teadlasedki“ tulid välja tõsiteaduse vaatevinklist mõttetute, samas aga „uute“ ideedega. Mõtlesime toona, et see on nali – tegemist on vaid demokraatia lastehaigusega, kus igal inimesel õigus „oma arvamusele“, aga arukus-teadus panevad end lõpuks ikka maksma. Paraku eksisime – labaselt toodigi koolidesse „uus õpikäsitus“ (resp. lõhuti teaduslikul didaktikal põhinev õpetussüsteem). Kes aga rumalusele vastu seisis, kuulutati vanamoodsaks/nõukalikuks ja neile suleti aastateks „vaba ajakirjandus“. Pärast Peeter Kreitzbergi lahkumist Toonelasse olid teed täiesti valla. Nüüd oleme lõhkise küna ees… Aga vastutajaid ei ole. Jah, rahvas peab lõpuks need kallid inimkatsetused kinni maksma (mis varjatult toimubki).
Sellega tuleb leppida; midagi muuta on hilja, arvavad küsitletavad! RB puhul ühtmoodi alg- ja kõrgharidusega inimesed! Aga akadeemikud? Ei ole hilja – alaku see trass Riiast! Kahju tuleb mõistagi kanda, kuid see oleks palju-palju väiksem praegu ees ootavast. Me ei mõtle juba ammu enam peremeestena (pigem teeme seda sulaste ja popsidena).
Muide, suve hakul tegin ajakirjanduses pöördumise: Lapsed suvel tööle! Saatsin selle ka paarile ministeeriumile ja tähtsatele komisjonidele. Seekord isegi vastati, aga tundsin, et kõigile oli jäänud arusaamatuks pöördumise tõeline sisu (rahateenimise asemel just pedagoogiline külg) – sest vaid läbi raskuste kasvab mõtlev isiksus. Ametnikele, kelle raha tuleb ju eelarvest (!), on töökasvatusest tähtsam alaealiste turvalisus. Ja eks olegi tänapäeval niipalju ohte, sestap istugem edasi „nutikate“ taga! Nii „toodamegi“ edasi tahte- ja mõtlemisvõimetuid maailmakodanikke (ehkki ise peame neid loomingulisteks-loovateks)…Aga teine küsitlus Eesti eest seismise kohta näitas, et noored lasevad siit ohu korral hoopis jalga! Pisarad lauluväljakul on vaid emotsioon.
Kuhu vudid, kallis Eesti?
Peep Leppik, teadlasest õpetaja
P.S. Probleemisse on võimalik süveneda, lugedes autori brošüüre „Homo sapiens on suremas …“ (2017) ja „À propos …“ (2019).
juhtivad jobud pole mõistnud et Reilpeldik toob kasu järgnevalt: leedu 70€, Läti 25%, Eesti 5%.
Seega see kasu on tegelikult “kasu” ehk kahjum nii meile kui ka lätakatele. Väikest kasu on loota vaid litakatel, seda aga meie arvel. Seejuures litakaid huvitab ennekõike lõik Vilnius-Kaunas-Poola, mitte Riiga-Kaunas.
Mis aga iile . paneb, on tõik, et selle tobeduse ülalpidamine läheb meil kahaneva rahvaarvu tingimustes üha kallimaks. Seda suhteliselt eelarvesse. Järelikult peab valitsus 20…25 aasta pärast vastu võtma otsuse, et see lõik tuleb üles võtta või alandada kiirust kuni 120km/t.
See raudteetont kummitab ka praegu. Selle tondi loojaks või toetajaks on Jaanus Karilaid. Puhtalt poliitilise eesmärgiga rahvale kahju tekitada on riiklik kuritegu!
Võtke Islandist eeskuju.
Nii pisike maa tõesti, et suurushullustus talle ei sobi ja seda pole ka.
Eesti on suurte riikidega võrreldes Vene, Hiina, India sama tilluke, nii et mõistus kuluks ära küll.
Ega Kõrkus pole uhkus vaid tühisus.Väike riik ei peagi sarnanema suurtega, küll aga peab seal olema rahulik, mõnus, terve elada ja elukeskkond peab arvestama loomi,loodust ja isellest tuleneb ka inimeste turvatunne ja väheneb läbumõnu vajadus.
Viia saab, mis olemas on.