Möödunud nädala neljapäeva pärastlõunal tehti ettevalmistusi pigem nädalavahetusel saabuva suvesoojuse nautimiseks kui poliituudiste jälgimiseks. Uudisteportaalid hajutasid aga kiirelt rahuliku oleku, kui avaldati tõeliselt ootamatu teave, kuidas siseminister on peatanud politseijuht Elmar Vaheri teenistussuhte ning alustanud tema suhtes distsiplinaarmenetlust. Sellest hetkest levisid kulutulena igasugused infokillud, kus üksteist süüdistati valetamises, noaga selga löömises ja veel terves hulgas pattudes. Reede õhtuks pani peaminister Jüri Ratas aga loole punkti, öeldes, et tegemist oli lubamatu otsusega, mille kordumisel pole enam valitsuse edasine koostöö võimalik.
Lugu, mis tekitas palju kära, aga vähe villa, sai alguse puhkusel viibinud siseminister Mart Helme kommentaarist Rahvusringhäälingu uudistele, milles ta teatas oma pettumusest politseijuhi suhtes, kes hoiatas suure koondamise eest PPA-s. Siseminister leidis, et tema pole sellist soovi PPA-le edastanud ning pidas vajalikuks politseijuht liistule tõmmata. Loo muutis aga veelgi keerulisemaks asjaolu, et siseministri pahameele ning ametist lahkumise ettepaneku esitas Elmar Vaherile hoopis rahandusminister Martin Helme, kes isa puhkuse ajal tema ametiülesandeid täidab. Nagu teada oleme saanud, siis tegi Martin Helme seda ultimatiivses stiilis: kas lähed ise või saadame minema? Vaher pöördus aga ärapahandatuna meedia poole ning viskas õhku kantsleri allkirja võltsimise süüdistusegi. Peaminister nentis aga, et politseijuhi suhtes pole algatatud ei distsiplinaarmenetlust ega ole temaga ka töösuhet peatatud
Tekkinud segadusele järgnes terve hulk arvamusi, hinnanguid ja kommentaare, mille seas kõlasid teravad süüdistused ja vaka alt välja pääsenud emotsioonid. Muu hulgas sai avalikkus teada, et tuntud sotsiaaldemokraat Hannes Rumm lahkus välisministri nõuniku ametist kriminaalses joobes rooliistumise pärast. Lisaks avaldati imestust, et Martin Helme vabandas, ning pikalt arutleti, miks jäi ikka sotsiaalmeediasse postitatud ühisfotole punane mänguauto.
Kui neljapäeva pärastlõuna tekitas parlamendi opositsioonis hetkeks eufoorilisi emotsioone, siis nädalavahetuseks olid need kõik juba vaibunud. Sotsiaaldemokraatide juht Indrek Saar teatas, et sotsid asuvad valitsust umbusaldama, kuid ilmselt unustas, et tema parlamendifraktsioonil pole selleks piisavalt saadikuid Riigikogus. Asja võttis üle Reformierakonna esimees Kaja Kallas, kes teatas, et algatatakse umbusaldus, mis aga nagunii läbi ei lähe. See andis põhjust ajakirjanikel analüüsida, miks peaks Kallas oma partei tähtsust ise vähendama, nentides, et võetakse ette lootusetu samm; kuid veenvat vastust ei suutnud keegi pakkuda. Ajakirjanik Toomas Sildam pakkus välja ehk kõlavaima mõtte: „Esiteks, EKRE juhid näitasid, et nad ei oska valitseda. Teiseks, peaminister Jüri Ratas näitas, et tema oskab valitseda. Kolmandaks, Reformierakond näitas, et nemad vist ei taha valitseda.“
Loo moraal on siiski see, et kui oled minister, ettevõtte juht või mõne teise ülesande täitja, siis pead alustama sellest, et teed suu lahti ning, esiteks, selgitad teisele osapoolele ning ka partneritele, kui miski sulle ei meeldi ja vajab muutmist. Vastasel juhul võib ette võtta õpikunäite pealkirjaga „Elmar Vaheri vallandamise katse“ ja nentida, et nii käitudes külvatakse vaid segadust, millest ei tõuse kasu kellelegi. Kui mitmed ajalehed heidavad Jüri Ratasele ette peaministrina liigset leebust ning partnerile järeleandmist, siis tegelikkuses käitub Ratas just viisil, mis igati tasakaalukas ja mõistlik: eri osapooled tuleb kokku kutsuda ja ära kuulata, mis on neil öelda.
Kesknädal