Kuido Säde
“Ütleme partei – mõtleme Lenin, ütleme Lenin – mõtleme partei!” Kas tuleb tuttav ette? Täna, kus riigi- ja propagandatüüri juures on juba uus, rikkumata põlvkond, on mõtteviis jäänud millegipärast ikka samaks. Miks samastame 2018. aasta Venemaad NSV Liiduga? Kas teadmatusest või on sel omaette eesmärk?
1922. aasta detsembrist loodi Venemaal Romanovite dünastia varemetele täiesti uut tüüpi riik – NSV Liit, riik, kus likvideeriti eraomandus. Ja seda kümnete miljonite represseeritute elu hinnaga. Kõiki pidi ootama ees helge tulevik – “Kõigile vajaduste järgi ja kõigilt nende võimete järgi”. Marxi, Engelsi, Lenini ja Stalini ideed olid nii vägevad, et neid tuli iga hinna eest levitada kogu maailmas. Viia läbi maailmarevolutsioon! Ja kuhu noid oli õnnestunud levitada, seal tuli ideid kaitsta iga hinna eest, kasvõi tankidega! Nii suruti maha ülestõusud 1956. a. Ungaris ja 1968. a. Tšehhoslovakkias. Äärepealt oleksid tankid ka Poolas 1981. aastal “Solidaarsuse” vastu võideldes „korra majja loonud“, kuid aeg oli juba teine. 1968. a Praha oligi viimane kord, kus NSV Liidu tankid käisid mitte uusi territooriume hõivamas, vaid sotsialismi hüvesid kaitsmas. (Pihkva dessantdiviisi visiit 1991. aastal Tallinna oli täiesti seaduslik, sest ENSV oli siis veel NSVL-i seaduslik osa.) NSV Liidu juhtkond unistas ja jäigi unistama, et sotsialismileeris oleks kõik nagu välismaal, ent seejuures kommunistlikul moel.
Tänast Venemaad püütakse meil meeleheitlikult samastada nõukaaegse hiigelriigiga, kus inimeste erainitsiatiiv oli maha surutud ning mida kompartei üritas juhtida käskude ja plaanidega. Riigiga, mille eesmärk oli loomisest peale eksportida kommunismiideaale üle kogu maailma, ka sõjaväge kasutades, et teostada maailmarevolutsiooni. Täiesti vaikitakse sellest, et kommunistliku, eraomandust ignoreeriva NSV Liidu asemel nüüd on täiesti uus ja kaasaegse maailmakorraldusega kapitalistlik riik. Muidugi on seal alles veel palju “nõukogude inimesi”, kelle lemmiklauluks endiselt on “Moi aadres ne dom i ne uulitsa, moi aadres Sovetski Sojuz“, kuid nemad ei määra enam riigi välispoliitikat.
Pärast NSV Liidu lagunemist oleks pidanud Euroopasse saabuma igavene rahu. Polnud ju enam kommunistlike ja kapitalistlike riikide vahelist vastasseisu. Ka Venemaal! Mis siis ikka takistab Venemaad vastu võtmast Euroopa Liidu sõbralikku perre? Miks peame Venemaad surmavaenlaseks ning meeleheitlikult ja ükskõik mis hinna eest otsime abi NATO-st? Osutub, et kurja juureks on vallutusinstinkt!
Juba loomariigist oleme kõik kaasa saanud vallutusinstinkti. Vaadake, kuidas kassid, koerad ja lõvid kaklevad oma territooriumi pärast! Loomariigis võideldakse oma jahialade eest kuni surmani, ja ega inimesedki saa selles alla jääda. Algselt võideldi elu ja surma peale jahiterritooriumide eest, hiljem tulid lisaks eluruumile (Hitleril “Lebensraum“) mängu kuld, orjad, nafta, gaas, naised jm rikkused.
Igaüks meist mõtleb oma rikutuse tasemel. Ka poliitikud, presidendid jm valitsejad!
Muide, vallutusinstinkt on omane ka eestlastele. Kuidagi ei saa me loobuda unistamast Tartu rahuga võidetud territooriumist. Isegi Lätiga olime valmis “kilusõda” alustama! Vallutusinstinkt sundis grusiine osseetidega asustatud territooriumil kaht sõda pidama. Vallutusinstinkt on olnud venelastel, ameeriklastel, Hitleril, Stalinil, Putinil. Kõigil surelikel! Ainuke erinevus on selles, et valitsusjuhid peavad tegutsema mitte instinktide najal, vaid ratsionaalselt. Aga ratsionaalselt tegutsevad valitsusjuhid ei valluta XXI sajandil riike enam tankidega, vähemalt Euroopas mitte. Kellele neid segitambitud ja vaenuliku elanikkonnaga territooriume ikka vaja? (Ukrainas peetakse kodusõda, mitte vallutussõda. Krimm on omaette teema, mis tuleks ausalt selgeks rääkida.)
Kui Venemaa vallutusinstinkti peale mõeldes korraldada oma riigikaitset, visataks vähemalt 2/3 kulutatud ressurssidest militaarvanarauda kokku ostes lihtsalt tuulde. Vanarauda on ärimehed nõus meile müüma kogu SKP eest, ja andma võlgu ka!
Tänapäeval on võimalik riike üle võtta nii, et keegi arugi ei saa. Riigile jäetaks alles nimi, võimuorganid, territoorium, lipp, hümn, MacDonalds, Siemens, Coca-Cola ja kõik muu butafooria. Üles tuleks osta vaid võtmepositsioonidel olevad poliitikud, erakonnad, meedia, julgeolekuorganid. Kõik see kokku läheks väikeriigis maksma vaid mõne tanki või raketi hinna. Seejärel teatavad uued poliitikud meedia kiidukoori saatel rahvale, et kes on riigi uued sõbrad ja kes vaenlased ning milline saab olema uus välispoliitika ja mis suunda tuleb keerata kahuritorud. Ülevõtmisega ei tohi kiirustada, see peab toimuma sujuvalt ja sametiselt. Rahvale peab jääma aega kohanemiseks.
Jälgige, mis toimub praegu Euroopas: Saksamaa on mehkeldanud Putiniga – ja hakkab saama Nord Stream 2 kaudu odavamat gaasi. Austerlased kutsusid Putinit lausa pulma, tantsule! Serbia lausa vennastuks Venemaaga, kui vaid lubataks! Üha enamad Euroopa riigid ei võta enam tõsiselt jutte Venemaa vallutusinstinktist.
Euroopa on juba suuteline vahet tegema kommunistliku NSV Liidu ja kapitalistliku Venemaa vahel. Millal jõuab selleni Eesti?
jahumata võin Kuidole vastata, et nii mõtleme sellepärast, et Venemaa sisu ja mõtteviis teiste allutamiseks on jäänud samaks. Ja see käib ka paljude nõukogude eestlaste kohta.
Üha enamad Euroopa riigid ei võta enam tõsiselt jutte Venemaa vallutusinstinktist! Sest iga kord, kui nad ronisid sajandite jooksusk Venemaad vallutama – on nad saanud korraliku keretäie ja Venemaa loomulikult laienes või võttis teda rünnanud riikidelt territooriume ära. Sellised olid võidu tulemused.
Nüüd on uus Karjane ookeani tagant nn lääne maailmale ja korrale ja juhul kui toimub veel üks rünnak Venemaale, siis oma ajalooliste võitude loogika alusel toimub jälle Venemaa laienemine?
Selline on Venemaaga sõdimise sõdade evolutsioon.