vaid talupojal endal… Kuna Eestis on talusid jäänud üha vähemaks, on kahanenud ka talupojamõistusega inimeste osakaal. Kuid probleem on siiski palju keerulisem.
21. sajandi algul olin asunud kirjutama raamatukest mõtlemisest, sest õpetajatöös (eriti vanema astme õppurite puhul) olen pidanud mõtlemist ja selle arendamist kõige olulisemaks inimlikuks omaduseks. Fundamentaaluuringutega tutvudes mõistsin, et inimese mõtlejaks kujunemisel on määrav koolieelne aeg, mil koos keeleoskuse omandamisega kujunevad mõisted (J. Bruner jt). Talulapsed on siin olnud eelisolukorras – neil oli/on võimalik igapäevaselt olla vahetus kontaktis ümbritseva loodusega (taimed, puud-põõsad, kalad, linnud-loomad, nende areng ja kasv viljastumisest viljumiseni). See aktiivne suhe (eriti töö kaudu) on ka mõistete kujunemise aluseks – iidne, müstikata ja looduspärane…
Süvenemisel torkavad silma põliste taluinimeste ja linnarahva suured erinevused. Väliselt on linnamees lihvitum, sõna- ja suhtlemisosavam ning elab eelkõige tänases päevas. Siin on liberaalse maailmavaate juured; kommertslikus ilmas ongi just väline tähtis. Tänapäevastel valimistelgi eelistatakse „hästi käituvaid ja ilusasti rääkivaid“ kandidaate. Või kes viitsibki teksti semantikasse süveneda (kadumas on isegi see võime!), kui jutt muidu ilusasti „jookseb“… Pealiskaudsus valitseb!
Pärinedes nii ema- kui ka isapoolselt vanade eesti talunike hõimust (kirjade järgi on ligi kümme põlvkonda jälgitavad) olen lapsepõlvest peale erinevaid maatöid teinud (adrakurgi hoidnud, harkadra taga kümneid kilomeetreid käinud, vikatiga heinakaarel olnud, koormapuuga heinakoormaid kinni sikutanud, rukkivihke köitnud, lehmi lüpsnud, ojast kalu püüdnud, reega talvisest metsast küttepuid vedanud, karjasepõlvest ning koos talumeestega töötamisest rääkimata). See on jätnud erilise jälje mõtlemisele, mida vaimne töö viimasel 60 aastal on lihvinud…
Rail Baltic tundub seetõttu arutu, Helsingi–Tallinna tunnel lausa rumalus, haldusreform maaelu lõhkuv ja „uus muutunud“ õpikäsitus meie haridust (kogu kultuuri) hävitav?
Läbi aegade on talumees pidanud VÕRDLEMA (võrdlemine aga on üks võimsaid mõtlemisoperatsioone!). Talus tuli kõigil kogu aeg võrrelda kõike: loomi-linde, külve-saake, töid-tööriistu, võimalusi, ilmadest rääkimata. Talumees oli konservatiiv, kes arvestas teistega ja vaatas tulevikku – kõik ju kordub. Tee ise järgmine kord (uuel aastal) midagi arukamalt!
Viimastel aastakümnetel on Rail Baltic’uga võrreldavad suurehitused Euroopas lõpuks läinud kavandatust ca kolm korda (!) kallimaks. Eurotunnelit La Manche’i väina (Inglise kanali) all on suurtel ja rikastel riikidelgi kallis majandada.
Talupojal pole iidoleid ega superstaare, sest tema seisab kahe jalaga maa peal. Vaid loodus ja ilmastik võib olla tema Jumal… Kui täna sajab, siis talumees mõtleb, kuis see mõjutab rukki või mõne teise kultuuri kasvu (resp. saaki) – ilukõned ei maksa midagi. Ta ei imetle end, aga uhkust tunneb vaikselt ikka – oma töö üle. Peres juhtub kõike nagu elus ikka, aga see jääb tema peresse; sellega ei minda laadale… Võigas on kuulda, kuis tänased inimesed – et ise pildile saada – oma vanemaidki (neid ju ei valita!) või teisi pereliikmeid arvustavad… Ja milline on tulemus?
Põlvkondade side oli tugev. Kui suurte elukogemustega esivanemaid alati ei armastatud, siis neid ikkagi austati. Lapsi kasvatati lihtsalt, looduspäraselt, pandi tööle (nüüd on pigem vastupidi!). Peres olid kõigil kohustused… Kalmistuväravani välja. Ei uskunud algul, et meil on nüüd üha enam lapsi, kes ei taha (!) isegi oma vanemate ja vanavanemate eest hoolt kanda, aga nii see on – meie oma kasvatus…
Taluelu aluseks oli töö – tootmine. Midagi ei saanud ega tohtinudki jätta tegemata – loodus sundis; loomad isegi tunnipealt… Kuid tööl on inimesele kõlbelis-kasvatuslik mõju.
Üle 15 aasta tagasi üritas üks USA ajakirjanik toonast Hiina presidenti n-ö nurka suruda: Hiina linnades on tõesti kiire areng, aga külad on mahajäänud – kõikjal käsitsitöö. Vastus tuli ehthiinalikult tark: Hiina tööstus lubab isegi lähiaastatel maatöö mehhaniseerida, kuid mida hakkab siis tegema 800 miljonit inimest? Lisagem – just töö annabki elule mõtte, mitte eelarve…
Mõtlemisraskustega ja lugemisvõimetud hüüavad nüüd: kõik on muutunud, maailmas on kõik teistmoodi! Ja keegi ei taha olla vanamoodne…
Ligi 25 aastat psühholoogia-alaseid fundamentaaluuringuid lugenu ja uurinuna kinnitan – psüühilise olendina pole inimene muutunud. Maailmaga „tutvumine“ virtuaalselt ei kujunda aga lastel mõisteid ja mõtlemist ennast (J. Gibson). Sestap ärge kartke olla vanamoodsad, kui mängus on TEADUS, sest looduspärast talupojamõistust jääbki aina vähemaks ja tuge tulebki otsida teaduselt endalt. Aga see on juba peaaegu võimatu missioon! Tänases infomöllus eriti…
Üks meie ministreid hõiskas paarkümmend aastat tagasi: koolis on nüüd lihtne – teadus ja tarkus on hiireklõpsu kaugusel! Vaene minister unustas, et hiireklõpsu kaugusel on see segamini rämpsuga, millest väärtusliku leiab üles vaid tark ja mõtlemisvõimeline inimene. Selleks tuleb koolis ÕPPIDA nagu muistegi.
Ühe teise poliitiku soovitus polnud parem: kool õpetagu selgeks inglise keele ja arvuti, sest sellest piisab!
Miks mõned tirivad meie rahvast RUMALUSE poole? Õnneks on meil võimalik toetuda rahvuskaaslasest Kanada eksperimentaalpsühholoogi ja neuroteadlase Endel Tulvingu võimsale üldistusele – inimese arukas tegevus toetub kolmele sambale: taju (just vahetu), mälu ja mõtlemine. (Tulving on ka Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia, Euroopa Akadeemia ja Eesti Teaduste Akadeemia välisliige.)
Heaoluühiskonnas asendub tõeline mõtlemine üha algoritmilise (skeemide järgi) „mõtlemisega“ – sisuliselt mõtlemise kadumisega. Tähtis on voolav võõrapärase ja moodsa sõnavaraga vürtsitatud käitumine (räägime nagu kõik ja teeme kõike pimesilmi nagu teised) – ürgne jäljendamisnähtus! Viimastel aastakümnetel on niiviisi oluliselt langenud inimkonna arukus (IQ), mis – juba on tunda – ei vii elu edasi.
Peep Leppik, teadlasest maakoolmeister