Toomas Alatalu
Nagu teada, lasid ameeriklased oma tuumarelva käiku Teise maailmasõja lõppfaasis – augustis 1945. Kokkuvarisemise lävele jõudnud vastase masshävitamise eesmärgiks oli selgelt mulje avaldamine Nõukogude režiimile kui teisele maailmasõja võitjale, kellega vahekordade klaarimine seisis ees. Tuumarelvaga seotud tegelik ohusõnum jõudis kohale tosin aastat hiljem kosmoseaparaatide saatmisega orbiidile – võimalus elada kosmoses tiirlevate pommide all lihtsalt sundis tuuma- ja rakettrelvade omanikke kokkuleppeid otsima.
Algust tehti kohe pärast Juri Gagarini ja John Glenni kosmoselende ning loogilises järjekorras. Augustis 1963 sõlmiti USA, NSVL-i ja Suurbritannia tuumakatsetuste piiramise leping; 1969 – SALT 1 ehk strateegilise ründerelvastuse piiramise lepe, mis lubas relvastuse juurdetoomist, kuid kokkulepitud piirini. Alles juulis 1991 ehk siis, kui Nõukogude Liidu lõpp oli praktiliselt käes, kirjutasid Mihhail Gorbatšov ja USA president George Bush-vanem Moskvas alla START-ile ehk ründerelvastuse vähendamise lepingule, mis seda ka tegi – 2001. aastaks jõuti likvideerida 80% toonastest tuumarelvadest.
Selle lepingu järglaseks sai aprillis 2010 Prahas USA presidendi Barack Obama ja Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi poolt alla kirjutatud lepe nn New START, mis ratifitseerimisajast tulenevalt aegub veebruaris 2021. Hetkel on see ainuke kahe riigi vahel kehtiv tuumarelvastuse alane leping.
Lisaks kohe säärase detaili: Venemaa poolt juhtis lepingu koostamist Anatoli Antonov, kes MGIMO-s õppides spetsialiseerus budistliku Birma (Myanmari) ajaloole ja poliitikale, ent oli pärast New START-i valmimist Venemaa asekaitseminister ja asevälisminister, kuniks Putin nimetas ta augustis 2017 suursaadikuks USA-sse. Selleks ajaks oli selge, mida USA uus president Trump kavatseb teha kõigi muude Venemaa ja teiste riikidega sõlmitud lepingutega, mistõttu just Antonovi nimetamist tuleb võtta kui Kremli toonast selget sõnumit – tuumarelvastuse vähendamist tuleb jätkata.
Uued raketid
Viimased 10 kuud kõneaineks olnud ja 2. augustil 2019 n.ö. lõppenud leping läks ajalukku kui INF (intermediate-range nuclear forces) leping. See hõlmas tuumarelvi kandvaid rakette lennukaugusega 500–5500 kilomeetrit.
Vastavat lepingut üritati sõlmida veel 1986. aastal Islandi pealinnas Reikjavikis, kuhu viidi kiirkorras Tallinnast meie toonane esinduslaev „Georg Ots“, et see oleks residentsiks pealtkuulamist kartnud Nõukogude delegatsioonile. Kuna lepe jäi viimasel hetkel alla kirjutamata, siis võib öelda, et Nõukogude kindralid lasid selle põhja mingis „Georg Otsa“ kajutis! Töö lepinguga siiski jätkus ning Ronald Reagan ja Mihhail Gorbatšov kirjutasid sellele alla detsembris 1987 Washingtonis.
Kõnealuse lepingu sisu ja mõtte mõistmiseks tuleb silme ette manada toonane seis Kesk-Euroopas, kus kaks Saksamaad ning Tšehhoslovakkia ja Poola olid täis pikitud teineteisele sihitud USA tiibrakette Tomahawk ja Pershing ning N Liidu rakette SS20. Tulenevalt lühikesest lennuajast ja ulatumisest eluliste keskusteni tuli seda relvaliiki pidada kõige ohtlikumaks katastroofivallandajaks. Nelja aastaga hävitati mainitud relvadest 2700 ühikut. Praegu näeb maailm samas kandis sootuks teine välja, ent juurde on tulnud nii tuumariike kui ka keskmaarakettide omanikke – Hiina, Põhja-Korea, India, Pakistan, Iraan, ilmselt ka Iisrael. Ka Ukraina eelmine valitsus teatas 8. märtsil 2019 riigi õigusest muretseda endale kesktegevusraadiusega raketid, viidates seejuures Venemaa jätkuvale agressioonile ja Krimmi paigutatud rakettidele Iskander (need asuvad ka Kaliningradi oblastis).
Huvitaval kombel oli Vladimir Putin riigijuhtidest esimene, kes oma 2007. aasta pretensioonikas Müncheni-kõnes juhtis tähelepanu sellele, et INF-il on kaks osapoolt, samas kui raketi- ja tuumarelvaomanikke vaid sigineb juurde. 2008. aastal teatas USA esmakordselt uue, lepinguga n.ö. keelatud relva SSC8/9M729 ilmumisest Venemaa relvastusse, ja alustas protestimist. Eelmise aasta üheks eredaks sündmuseks jäi kahtlemata president Putini tagasivalimiskõne märtsis 2018, mille sisulist sõnakust illustreerisid kaadrid USA suunas lendavatest uutest relvadest, millel ei pidanud olema analooge maailmas. Oktoobris 2018 teatas president Trump, seejuures Hiina raketirelvastumisele viidates, valmisolekust INF leping lõpetada. Peking ei kostnud siis ega ka hiljem midagi oma valmisolekust liituda uue (kolmik)lepinguga. Moskva aga tegi parajalt koomilise käigu – 23. jaanuaril näidati seal kutsutuile (NATO sõjaväeatašeed ignoreerisid seda) raketti 9M279, mis olevat võimeline lendama vaid 490 km kaugusele. Ei aidanud – 2. veebruaril 2019 teatas Washington lepingust lahkumisest poole aasta pärast ehk siis andis Moskvale aega võtta omaks leppe rikkumised. Koheselt esinenud Putin eitas rikkumisi ja lubas peegelvastust (zerkalnõi otvet). Sama kordus ka 2. augustil. Hiina välisministeerium aga jõudis Washingtoni lõpparve kuulutamist ennetada palvega „enne kolm korda järele mõelda“.
Lepinguteta ärev aeg
Uus, lepinguta aeg sai ruttu äreva sõnumi – 8. augustil toimus salapärane plahvatus Valge mere ääres asuval Venemaa katsepolügoonil, mis nõudis inimohvreid ja tekitas radiatsioonitõusu. Väidetavalt olla lõhkenud tiibrakett Burevestnik, ent kust tuli radioaktiivsus? Putin ise mainis, et katsetati „perspektiivseid relvasüsteeme“. 18. augustil aga katsetas USA edukalt uut ja INF-i raamidesse mitte mahtunud tiibraketti Kalifornias ehk siis Aasia suunal. Kuna tegu oli merelt lastud raketiga, mida INF silmas ei pidanud, juhtis Putin kärmelt tähelepanu sellele, et olla kasutatud samasugust (Putini sõnul: lihtsa programmivahetamisega) stardiseadeldist, nagu need on olemas Rumeeniasse paigutatud USA maismaarakettidel. Ehk siis olla leidnud tõestust Kremli varasem väide sellest, et Rumeeniasse paigutatud (peatselt ka Poolasse paigutatavate) rakettidega rikuti INF-i lepingut. Nüüd jäävat vaid üle küsida: kas Ida-Euroopas on tegu USA raketitõrjesüsteemiga või otseselt rünnakuks mõeldud rakettidega!?
Selge see, et vastastikustel süüdistustel pole lõppu, ja pole ka kahtlust, et valmivad uued raketid. Otse öeldes: läheb lahti uus relvastumise võidujooks ja seda ka tuumarelvastuse valdkonnas. Kindlustunne, mis selles valdkonnas oli aastakümneid valitsenud, on järsku kadunud. Mugav ja moodne on öelda, et president Trump on kontrollimatu. Ent tasub mäletada sedagi, et rääkides Krimmi okupeerimisest ja annekteerimisest mainis Putin märtsis 2015 näidatud propagandafilmis, et ta arvestas ka tuumarelvaga. Seda rääkis küll toona selgelt isolatsioonis olnud liider, ent ikkagi…
Hetkel on Valge Maja lubanud, et uued raketid paigutatakse Aasiasse, ja Kreml on kinnitanud, et vastab Euroopas vaid siis, kui USA esimesena midagi paigutab. Ehk siis praegu peab põhimõtteliselt vaatama Hiina suunas, kellega USA on alustanud tõelist kaubandussõda, mis just augustikuu teisel poolel on eriti tempokaks läinud. Selge see, et Vaiksesse ookeani tulistatavatel rakettidel on selles mõjurina oma osa.
Kui teemakäsitluse algusesse tagasi pöörata, siis 1961. aastal üritasid USA ja NSVL algul kahekesi tuumakatsetuste lõpetamises kokku leppida; ühel hetkel aga leiti, et targem on seda teha kolmekesi. Õnneks pole jäänud palju aega Trumpi võimaliku otsuse äramõistatamiseks – täpselt aasta pärast peab selles selgus olema, sest USA 45. president tahab ju saada tagasivalituks.