Tiit Terik, Tallinna linnavolikogu esimees
Millega kohalikud volikogud, sealhulgas Tallinnas, üldse tegelevad, jääb tavakodanikule tihtipeale natuke kaugeks. Kuna Eestis on esindusdemokraatia, sobib suures plaanis illustratsiooniks võrdlus Riigikoguga.
Kohalike omavalitsuste volikogud on nagu kogukonna parlament, kus tegeldakse peamiselt kohaliku elu korraldamist puudutavate murede ja rõõmudega. Kui igapäevaselt on rohkem näha valla- või linnavalitsust, siis nii-öelda tegelikeks suunanäitajateks on volikogud, kus elanike poolt valitud esindajate kaudu otsustatakse kõiki kohaliku elu küsimusi.
Pärast lühikest suvepuhkust alustas taas tööd ka Tallinna linnavolikogu. Avaistungi algus oli tavapärasest veidi pidulikum. Selleks oli ka põhjust, sest Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart kinkis istungi eel linnavolikogule Eesti ja Tallinna lipud, mis hakkavad kaunistama istungite saali.
Eelmisel hooajal andsidki mitmel istungil tooni vaidlused riigilipu üle Tallinna linnavolikogus. Võin kinnitada, et Eesti lipp on olnud linnavolikogus kogu aeg au sees ning kõik on suhtunud sellesse lugupidavalt. Loodetavasti saavad nüüd volikogu fraktsioonid suunata oma energiat pealinna teemade ja tallinlaste murede lahendamisele.
Olulised eelnõud
Üheks olulisemaks kohaliku elu kujundamise instrumendiks, millega volikogude tasandil tõsine töö peatselt algab, on järgmise aasta eelarve. Millised on 2020. aasta olulisemad investeeringud, kui palju on vahendeid teede ja tänavate remondiks, haljasalade hoolduseks või sotsiaaltoetusteks? Kas on ka uusi suundi, millele hakatakse rohkem tähelepanu pöörama? Need on vaid mõned teemad, mis eelarve menetlemise protsessi käigus nii komisjonides kui ka volikogu istungitel läbi vaieldakse ja arutatakse. Kuna volikogud koosnevad eranditult poliitikutest, annavad suuremates omavalitsustes toimuvates vaidlustes tooni erakondade maailmavaated ja prioriteedid.
Samal ajal käib igapäevane töö aga ka teiste eelnõudega. Näiteks Tallinna linnavolikogu muutis jäätmehoolduseeskirja, mis vähendab bürokraatiat hoonete kasutusloa taotlemisel.
Võib-olla seda igapäevaselt ei teadvustata, kuid volikogu on tallinlaste esindusorgan, mis mõnikord reaalselt kujundab oma otsuste kaudu linnaruumi lausa aastakümneteks. Kõikvõimalikud planeeringud saavad reaalsuseks alles pärast seda, kui volikogu on need kehtestanud. Ka selle hooaja avaistung polnud mingi erand, sest arutelu all oli mitu detailplaneeringut, mille kohta enne lõpphääletust abilinnapealt veel täiendavaid selgitusi päriti. Ja see ongi oluline, et linnavolinikud põhjalikult nende teemadega tegelevad. Linna- ja vallaelanike huvisid ju volikogudes esindataksegi. See ongi üks esindusdemokraatia peamisi ideid nii riigi kui ka kohaliku tasandi puhul.
Kuigi ajakirjandusest võib jääda mulje nagu käiks pealinna volikogus Keskerakonna ja opositsioonierakondade vahel tuline võitlus, mis mõnikord jätab lihtsalt „ärapanemise“-mulje, siis tegelikkuses on asi siiski pisut leebem. Tõsi küll, on küsimusi, milles käibki tuline võitlus, sest erinevatel erakondadel on erinevad nägemused, kuidas linna juhtida või kuidas üht või teist valdkonda korraldada. Ja eks nii nagu Riigikoguski, on linnavolikogus opositsiooni ülesandeks kriitiline olla mõnikord ka lihtsalt tähelepanu saamiseks.
Arvamuste paljusus
Sellele vaatamata hääletavad paljudes Tallinna linna elu puudutavates küsimustes koalitsiooni ja opositsiooni saadikud sarnaselt. Meie vastuolud ei ole tingitud põhimõttest, et kui Keskerakond ütleb „jah“, siis opositsioon peab tingimata ütlema „ei“. Kuid nagu juba märgitud, on poliitika ideede ja erinevate lahenduskäikude võitlus, kus peale jääb see, kel rohkem hääli või liitlasi. Arvamuste paljusus ja ideede konkurents on poliitika pärisosa.
Aasta lõpul on kavas korra ka ajalukku vaadata ja pisut enam pöörata tähelepanu ühele tähtpäevale. Nimelt möödub detsembris 115 aastat linnavolikogu valimistest, mille tulemusel pääsesid eestlased esimest korda ajaloos Tallinna linna juhtima. 1904. aasta detsembris toimunud valimistel valiti toona 60-liikmelisse volikokku 37 eestlast, neli venelast ja 19 sakslast. Veidi vähem kui kuu aega hiljem hakkas esimese eestlasena linnavolikogu juhtima Jaan Poska.
Kindlasti on see oluline verstapost, mida meenutada.
elajas on parlament? Kui lähtuda algkeelest ehk prantsuses tähendab parler lobisemist/mölisemist/rääkimist, siis eks volikogu ole samuti üks mölakogu.
Ise pole neist totratest mölakogudest osa võtnud, kuid on olnud juhust mõnda kõrvalt jälgida. Mind ei valitud, sest ma polnud nii loll ja kuulekas kui vaja. Keegi esitab päevakava, selle üle puhkeb kohe arulage vaidlus, ehkki nagunii tuleb küsimused läbi arutada. Järjekord pole seejuures tähtis, sest nad valdkonnad on lahutatud. Kuid kellelgi on vaja kuskile varem ära sõita (ämma sünnale?) ja tema nõuab, et küsimus 5 oleks päevakorras 1. või 2.
Kui päevakava lõpuks pärast veerandtunnilist ajamõrva ka kinnitatakse, siis algab uus lahing. Nüüd juba küsimuste üle. Isegi pisima tähtsusega asi leiab targutamist ja irvitamist. Lõpuks on kõik väsinud ja tüdinud ning esimees anub kokkuvõtteks, et midagi on vaja ju vormistada. Toimub kiirhääletus ja tibi saab üleseandeks teha erapooletu ülevaade valla lehele.
Seejuures ei jaga neid käsiteldavaid küsimusi vähemalt 3/4 volikogu liikmetest. Mõni ei tea, kus mingi käsiteldav talugi asub, isegi küla nimi ei pane selle asukohta paika. Vaat nii hoolitakse rahva eest paljudes mölakogudes.
Tallinnas on muidugi kergem, seal on seniks veel enamus kimmide, miišade ja maašade käes ning linnarahvas tantsib nende pilli järgi..