Soome Keskerakonna sõit Ameerika mägedel

25.09.2019

Andres Laiapea, välispoliitikavaatleja

Soome Keskerakonna käekäik on meenutanud sel sajandil sõitu Ameerika mägedel, kus järsule tõusule järgneb sügav langus. Erakonna uus juht võtab partei üle olukorras, kus selle reiting on langenud viimase saja aasta madalaimale tasemele.

Mitte väga ammu, alles 2003. aasta valimistel, jõudis Soome Keskerakond oma arengus ühte sõjajärgse perioodi kõrgpunktidest: teda toetas 24,7% valijatest, parlamendis saadi 55 kohta 200-st. Eelmised kaheksa aastat opositsioonipinki nühkinud erakond sai riigitüüri taas enda kätte. Selle ridadest tuli Soome esimene naispeaminister Anneli Jäätteenmäki, kelle ametiaeg kestis kahjuks küll vaid paar kuud.

Jäätteenmäki astus ise tagasi, sest valitsuskoalitsiooni kuulunud sotsiaaldemokraadid nõudsid tema lahkumist, ähvardades muidu ise ära minna. Selle sammuni viinud sündmustejada on nii kaasahaarav, et juhtunu ainetel võiks vändata lausa mõne poliitilise põneviku.

Vanhanen, Kiviniemi, Väyrynen, Sipilä

Jäätteenmäki asemel sai peaministriks ning veidi hiljem ka Keskerakonna esimeheks senine kaitseminister Matti Vanhanen, kes jäi ametisse seitsmeks aastaks. 2007. aasta valimiste järel langesid sotsid aga opositsiooni. Nende asemel võtsid koalitsioonis kohad sisse Rahvuslik Koonderakond ja rohelised.

Ajaloos tagasi vaadates võib näha, et Keskerakonnale on tulnud üldiselt kasuks koalitsioonid sotsidega. Parempoolsetega koalitsiooni minek on mõjunud tsentristide populaarsusele halvemini. Keskerakonna reiting jäi peagi alla nii Rahvusliku Koonderakonna kui ka sotside omale. 2009. aasta detsembris teatas Vanhanen, et järgmise aasta suvel ta enam erakonna esimeheks ei kandideeri. Lisaks langevale reitingule tegi muret ka tervis. Mehel avastati osteoartriit ja ta pidi minema operatsioonile; aja maha võtma.

2010. aasta juunis valiti Keskerakonna juhiks Mari Kiviniemi, kellest sai veel samal kuul ka Soome peaminister. Valitsust jõudis ta juhtida kahjuks vaid aasta, sest 2011. aasta märtsis toimunud parlamendivalimistel sai Keskerakond rängalt lüüa, langedes neljandaks. 15,8% häältest oli erakonna jaoks nõrgim tulemus pärast aastat 1917, mil seda parteid toetas 12,4% valijatest. Nii järsu languse juures mängis oma rolli ka erakonna sees jätkunud võimuvõitlus; eriti aastail 1980–1990 erakonda juhtinud Paavo Väyryneni katsed uuesti ohje haarata.

2012. aastal Kiviniemi enam erakonna juhiks ei kandideerinud. Temalt võttis siis teatepulga üle Juha Sipilä, kes oli varasemalt tuntud kui edukas ettevõtja. Keskerakonna noortekogu töös osales ta küll juba üliõpilaspõlves, kuid tegevpoliitikasse sukeldus alles 2011. aastal, mil valiti parlamenti. Sipilä esines poliitikalaval uue tulijana, kelle kogemused erasektorist tulevad kasuks ka riigi juhtimisel. See mõjus paljudele valijatele veenvalt.

2015. aastal sai Keskerakonnast taas peaministripartei. Erakonda toetas 21,1% valijatest. Näis, et halvad ajad on lõpuks möödas, kuid see mulje oli petlik – need ajad tulid peagi tagasi. Tänavustel parlamendivalimistel langes toetus Keskerakonnale isegi madalamale kui 2011. aastal. Keskerakonnale andis nüüd hääle 13,8% valijatest. Sellega langeti erakondade pingereas taas neljandaks. Sipilä loomulikult teatas pärast sellist lüüasaamist, et tema enam erakonnajuhiks ei kandideeri.

Halvasti läks ka eurovalimistel. 15 aastat tagasi, kui Anneli Jäätteenmäki pääses Soomest Europarlamenti kõigi aegade suurima häältesaagiga (teda toetas siis ligi 150 tuhat valijat), sai Keskerakond kokku 23,4% häältest ja neli kohta 14-st. Tänavu aga saadi ainult 13,5% hääli ja kaks kohta 13-st. Varem erakondade arvestuses stabiilselt teist kohta hoidnud partei langes viiendaks.

Kes on süüdi languses?

Osaliselt võib Soome Keskerakonna raske saatuse kirjutada kindlasti selle arvele, et Euroopas ongi vanade võimuparteide käsi viimasel ajal üldiselt halvasti käinud – langus sobib kokku laiema trendiga. Kuid selle põhjused on peamiselt siiski kohalikud, igas riigis omamoodi ja ainulaadsed, mitte lihtsalt mingitest rahvusvahelistest meeleoludest tulenevad, kuigi needki on olulised.

Keskerakond, mis kandis enne 1965. aastat nime Maaliit, on oma juurtelt agraarpartei. Selle tugevaim toetusbaas asub jätkuvalt maapiirkondades ja väikelinnades, kuid inimeste koondumine suurlinnadesse on maarahva osakaalu valijaskonnas järjest vähendanud. Samas pakub ka varasemast tugevamat konkurentsi erakond Põlissoomlased, mille eelkäija Soome Maapartei sündis just Keskerakonnast eraldumise teel.

Aastal 2000 sai Keskerakond kohalikel valimistel 23,8% häältest, olles sellega erakondade arvestuses esimene. Aastaks 2017 oli sellest alles veel 17,5%, mis andis küll kolmanda koha Rahvusliku Koonderakonna ja sotside järel ning roheliste ja Põlissoomlaste ees, kuid osutus Keskerakonna jaoks nõrgimaks tulemuseks pärast 1953. aasta kohalikke valimisi.

Parlamendivalimistel on nüüd aset leidnud suured kõikumised, aga kohalikel valimistel on Keskerakonna häältesaak käesoleval sajandil iga korraga järjest langenud. Soome valijaskond koondub aegamisi suurlinnadesse, kus Keskerakonna toetusbaas on väiksem ja ebakindlam. Katsed seal tugevamalt kanda kinnitada ei ole seni loodetud tulemusi andnud.

Erakonda kahjustas tugevalt ka Väyryneni soovimatus mängida teist viiulit ehk suutmatus leppida sellega, et vaatamata korduvatele katsetele ei valitud teda nüüd enam uuesti Keskerakonna juhiks. See vastasseis kulmineerus eelmisel aastal toimunud presidendivalimistel, kus Väyrynen kogus sõltumatu kandidaadina 6,2% häältest, aga Keskerakonna kandidaat Vanhanen ainult 4,1% häältest. 2006. aastal sai Vanhanen 18,6%, 2012. aastal Väyrynen aga Keskerakonna kandidaadina 17,5% häältest. Kahe vana keskerakondlase vastasseis kahjustas tugevasti mõlemat.

Tuleb paraku tunnistada ka seda, et Sipilä ei vastanud valitsusjuhina nendele üsna suurtele ootustele, mis olid paljudel temaga seotud siis, kui Keskerakond 2015. aastal riigis võimule tuli. Ja poliitilise debati üldine teravnemine, mis viimasel kümnendil finantskriisi, põgenikekriisi ja sotsiaalmeedia koosmõjul aset on leidnud, viibki peaaegu alati vastandlike servade tugevnemiseni nende vahel tasakaalu otsiva tsentri arvelt.

Erakorralisel kongressil valiti uus juht

Keskerakond kaotas nüüd küll valimised, kuid jäi võimule väiksema partnerina koalitsioonis, mida juhivad sotsid. Vanhannen valiti juunis Soome parlamendi esimeheks ja uues valitsuses on Keskerakonnal viis kohta.

7. septembril toimunud erakorralisel kongressil kandideerisid Keskerakonna juhiks kaks uut ministrit: kaitseminister Antti Kaikkonen ja majandusminister Katri Kulmuni.

Kaikkonen (sünd. 1974) on pärit Lõuna-Soomest. 1994–1996 oli ta Keskerakonna noortekogu juht Uusimaa ringkonnas, 1997–2001 kogu riigis. 1996–1997 töötas ta toona Euroopa Parlamenti kuulunud Väyryneni assistendina. Soome parlamenti valiti Kaikkonen esimest korda 2003. aastal. 2016. aastal sai temast seal Keskerakonna fraktsiooni juht.

Ülikoolis alustas Kaikkonen õpinguid küll juba 1993. aastal, kuid noormees oli nii pühendunud poliitikale, et bakalaureusekraadi riigiteaduses omandas ta alles 2015. aastal.

Suurim skandaal, kuhu Kaikkonen on sattunud, lahvatas 2009. aastal, kui selgus, et noortele iseseisva elu alustamiseks soodsa hinnaga üürikortereid pakkuv Noortefond, mille juhatuse esimees ta oli alates 2003. aastast, oli rahastanud nii tema kui ka teiste keskerakondlaste valimiskampaaniaid. Sealhulgas Vanhaneni 2008. aasta presidendivalimiste kampaaniat.

Vanhaneni valitsus eraldas sihtasutusele kokku 16 miljonit eurot toetusi, ning raha tuli ka riigile kuuluvatelt äriühingutelt, mille nõukogudes istusid poliitikud. Süüdistuse kohaselt läks sealt fondi põhikirja rikkudes enam kui 100 tuhat eurot valimiskampaaniate tarbeks kokku enam kui kolmekümnele saajale. Kümmekond aastatel 2002–2009 Noortefondi juhatusse kuulunud isikut sai kahtlustuse erinevates rikkumistes. 2013. aastal mõistis Helsingi ringkonnakohus Noortefondis toimunud rikkumiste tõttu Kaikkonenile viis kuud tingimisi vangistust. Seda otsust ta edasi ei kaevanud. Näib, et valijad on talle andestanud, sest pärast esialgset tagasilööki on tema häältesaak valimistel kõvasti paranenud.

Kulmuni (sünd. 1987) ühtegi nii suurde skandaali sattunud ei ole. Tema valiti parlamenti 2015. aastal Lapi valimisringkonnast. Juba paar aastat enne seda sai temast oma kodulinna Tornio linnavolikogu eesistuja. Sellelt kohalt astus ta nüüd pärast ministriks saamist tagasi, kuid jäi samas edasi linnavolikogu liikmeks. 2016. aastast alates oli ta üks Keskerakonna asejuhtidest.

Lapi Ülikooli lõpetas Kulmuni 2010. aastal, peaerialaks rahvusvahelised suhted. 2010–2011 töötas ta toona väliskaubanduse ja arengukoostöö ministriks olnud Väyryneni assistendina. Parlamendis tegeles hiljem ka välisasjadega. Eelmisel aastal omandas magistrikraadi.

Huvitav on ehk veel see, et 2015. aastal sai Kulmunist Soome–Vene Sõprusühingu juht. See organisatsioon, mis asutati 1944. aastal pärast vaherahu allakirjutamist, kandis algselt nime Soome–Nõukogude Liidu Sõprusühing (asutajate hulgas olid seejärel pikalt Soomet juhtinud Juho Kusti Paasikivi ja Urho Kaleva Kekkonen, aga ka eesti päritolu näitekirjanik ja ühiskonnategelane Hella Wuolijoki).

Nimetatud sõprusühing ei mängi poliitikas küll enam nii suurt rolli nagu külma sõja ajal, kuid on siiski jätkuvalt tähelepanuväärne. Selle eelmisi juhte süüdistati kriitikute poolt selles, et nad olid muutnud organisatsiooni taas Kremli käsilaseks. Samas käib selle kaudu ka hõimusuhete arendamine Venemaal elavate soome-ugri rahvastega. Pärast ministriks saamist astus Kulmuni aga ka sellelt kohalt tagasi, et keskenduda oma uuele tööle.

7. septembril Kouvola jäähallis toimunud Keskerakonna erakorralisel kongressil oli kohal 1951 hääleõiguslikku delegaati. Hääletamisest võttis osa 1922 delegaati. Kaikkonen sai 829, Kulmuni 1092 häält. Üks sedel jäeti tühjaks ning kolmas kandidaat Jari Tasanen jäi lõpuks täiesti ilma toetajateta.

Protestikandidaat jäeti tähelepanuta

Enne kongressi sõitsid Kaikkonen ja Kulmuni mööda Soomet ringi, tutvustasid kümnetes paikades enda vaateid, pidasid valimisdebatte. Tasaneni sellele tuurile kaasa ei võetud ja tema kandidatuurile ei pööranud peaaegu mitte mingit tähelepanu ka Keskerakonna häälekandja „Suomenmaa“. Tasanen pidas seda muidugi enda suhtes ülekohtuseks.

Usukuulutaja Tasanen, kes peab kõigi Soome hädade allikaks kaugenemist kristlusest, on üritanud juba aastaid Keskerakonna ladvikusse tõusta. Tema sõnul tuleks pöörduda erakonna päästmiseks tagasi juurte juurde. Välispoliitika osas on Tasanen üles kutsunud järgima Paasikivi–Kekkoneni liini ja hoidma häid suhteid Venemaaga isegi siis, kui Euroopa Liidu üldine suund on teine. 2012. aastal toetas ta erakonna sisevalimistel Väyryneni; ise kandideeris ta toona edutult Keskerakonna aseesimeheks.

Keskerakonna reeglid nägid ette, et erakonna kulul toimunud tuurile pääsemiseks pidi kandidaati toetama vähemalt ühe piirkonna juhatus või kümme kohalikku organisatsiooni. Tasanen sai küll lõpuks enda taha Keskerakonna rootsikeelse piirkonna, kuid see juhtus alles pärast ettenähtud tähtaja möödumist. Sellele viidates jäetigi ta ikkagi karavanist maha.

Rootsikeelse piirkonna juhatus kuulus eelmisel aastal Keskerakonnast välja arvatud Väyryneni toetajate leeri ja kutsus tänavu koguni üles Soome parlamendivalimisi boikoteerima. Selle juhid leidsid siis, et Keskerakond on Sipilä juhtimisel täielikult hüljanud tsentristliku ideoloogia ning hakanud ajama neoliberaalset, parempoolset poliitikat.

Oma (mitte väikest) osa soomerootslaste hulgas tekkinud pahameeles Keskerakonna ladviku suhtes mängis kindlasti ka see, et Sipilä jättis 2015. aastal Rahvusliku Koonderakonna ja Põlissoomlastega koalitsiooni moodustades esimest korda üle neljakümne aasta valitsusest välja rootsikeelset elanikkonda esindava Rootsi Rahvapartei Soomes, mida on varem kaasatud valitsuskoalitsioonidesse isegi siis, kui see polnud parlamendimatemaatika seisukohalt tingimata vajalik. Paljud soomerootslased tundsid, et see väljendas suhtumist nende rahvusgruppi laiemalt.

Seda, et erakonnas valitseb identiteedikriis, tunnistas selle juhiks kandideerides ka Kulmuni, kes on ise nimetanud ennast äärmustsentristiks. Tema sõnul tuleb pöörata inimeste aktiviseerimiseks rohkem tähelepanu otsedemokraatiale, näiteks hakata liikmete hulgas korraldama regulaarselt veebiküsitlusi parajasti aktuaalsetes küsimustes, et igaühel oleks võimalik osaleda erakonna poliitika kujundamises.

Küsitluste kohaselt annaks Keskerakonnale praegu parlamendivalimistel hääle 12% valijatest. Uue juhi esmaseks ülesandeks on saavutada reitingu kasv, et 2021. aasta kevadel toimuvad kohalikud valimised ei kujuneks liiga laastavateks. Kulmuni ise kuulutas kongressil pärast tulemuste selgumist, et Keskerakond peab olema mitte 10%, vaid 20% partei, ning nüüd algab töö selle nimel, et tõusta kohalikel valimistel uuesti esimeseks.

Vahekokkuvõte tehakse erakonna korralisel kongressil tuleva aasta suvel. Kui olukord enne seda ei parane, võidakse valida erakonnale taas uus juht. Just seda võimalust silmas pidades jätsid mõned tuntumad poliitikud, näiteks rahandusminister Mika Lintilä, sel korral kandideerimata. Kulmuni võib seega kujuneda vaid lühiajaliseks vahejuhiks.

Aga see loomulikult ei tähenda, et nii tingimata lähebki. Samahästi võib Kulmuni osutuda ka selleks, kelle juhtimisel Soome Keskerakond uuesti mäest üles tuhiseb. Tulevik on ju sageli ettearvamatu.