Veiko Luhalaid usub omavalitsuste ja riigi tugevasse koostöövõimesse

1971. aastal sündinud Veiko Luhalaidis on ühendatud tasakaalukus, sportlase vastupidavus ja Ida-Virumaa karastus. Nende omaduste varal juhtis ta Vaivara valda, Narva-Jõesuu linnavolikogu ja Ida-Virumaa Omavalitsusliitu. Seda väärtuslikku kapitali kavatseb ta kasutada ka uues väljakutses – Eesti Linnade ja Valdade Liidu tegevdirektorina.

Ida-Virumaa juurtega Veiko Luhalaid on neli aastat õppinud kehakultuuri ja kaks aastat tudeerinud õigusteadust Akadeemias Nord. Juuraõpingud jäid paraku pooleli, sest Nord pani uksed kinni ja ühines Tallinna Ülikooliga. „Spordiharidus ja kehakultuurlase praktika tuleb ühtpidi kasuks füüsilisele vormile, teisest küljest annab saavutustahte ja valmisoleku, hambad risti, edasi liikuda, ning võime kaotustest hoolimata end uuesti proovile panna. See omadus tuleb kasuks ka omavalitsuse valdkonnas.“

Võimalusest kandideerida Eesti Linnade ja Valdade Liidu tegevdirektoriks kuulis Veiko Luhalaid esmakordselt 16. augustil. „Ettepaneku selleks tegi Liidu juhatuse esimees Tiit Terik, kes soovitas mõelda ja kaaluda. Kuidas sisemised veskid enne jahvatasid, ma ei tea. Mõtlemiseks sain aega nädala, ja andsin nõusoleku. Osutusin valituks. Omateada olin ka ainus kandidaat. Olen tänulik Tiit Terikule põneva väljakutse pakkumise eest.”

Kas eelkäija Jüri Võigemasti kingadesse on raske astuda? – jätkan juttu vastvalitud tegevjuhiga.

„Ma arvan küll. Mulle on Jüri Võigemast olnud suureks eeskujuks oma tasakaalukuse ning vastupanuvõimega. Hea, et ta jätkab nõunikuna. Tema tarkust ja kogemusi läheb väga vaja.“

Luhalaid arvab, et Eesti Linnade ja Valdade Liidu tegevdirektori töös on abi idavirumaisest taustast: „Kui püüadki neutraalne olla, siis teatud määral mängivad ikka kaasa alateadvus ja geneetiline foon. Tänu Ida-Virumaal elamisele valdan hästi vene keelt, tunnen vene kultuuri, ja ka nõukogude kultuuri kogedes oskan viimase nähtuse negatiivsete tagajärgedega toime tulla.“

Oma senistest tegevusväljadest rääkis Veiko Luhalaid nii:

„Vaivara vallaga võib rahule jääda. Meie meeskond, kes eest vedas, ja need, kes kaasa tulid, leidsid sellise ühiskeele. Oskasime ära hoida konflikte, mille tekkimise ohtu kahe kogukonna pinnal oli. Enne haldusreformi jõudsime tasemele, mis võimaldas mõnelegi omavalitsusele kasuks olla. Haldusreformi käigus ühinesime Narva-Jõesuu linnaga, mille koosseisu nüüd kuulume. Eks „kokkuõmblemise” raskused annavad end omajagu tunda.

Mis puutub Narva-Jõesuusse kui turismikeskusesse, siis külastajate arvu poolest on see paik Ida-Virumaal esimesel kohal. Suure osa külastajatest moodustavad Peterburi ja selle ümbruse inimesed, kes mäletavad Narva-Jõesuud veel nõukogude ajast. Pärnu või Haapsalu tasemeni on aga Narva-Jõesuul kuurortlinnana veel väga pikk maa minna. Selle eesmärgi poole püüdles endine linnavõim ja sama siht on ka praegusel. Ebameeldiva välise jälje jätab kuurordikeskkonnale ka olukord, kus paljud eravaldused on erinevatel põhjustel omanikku vahetanud ja kohati ka silmariivavateks varemeteks muutunud. Kohalikul omavalitsusel on sellistesse tagajärgedesse aga piisavalt raske sekkuda. Kinnisvarahinnad on Narva-Jõesuus kõrged, võrreldes Pärnu, Haapsalu ja ammugi Tallinnaga aga madalad. Paika iseloomustavad ka noorte väljarändamine ja pensionäride ülekaal elanikkonnas.“

Narva-Jõesuu käekäigule kaasa aidates soovib Luhalaid jätkata linnavolikogu liikmena, ning tema uus amet pole ka selles takistuseks.

Luhalaid võrdleb omavalitsuste koostööd haldusreformi-eelsel ajal ja praegu. „Kui eraldi tegutsesid Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit, oli väga mitmeid omavalitsusi, kes nendesse liitudesse ei kuulunud. Eesti Linnade ja Valdade Liitu kuulub aga enamik Eesti omavalitsusi. Küllap on jõutud äratundmiseni, et ühinenud katusorganisatsioon on väga tugev omavalitsuste huvide eest seisja.“

Kindlasti ootavad ees ka raskused, arvab Luhalaid. Millised, seda veel ei tea, sest ta alles alustab uue töökohal.

Luhalaidi arvates peaksime Eestis püüdlema Skandinaavia tasemele, kus üle-riigiline omavalitsusliit ja maakondlikud liidud on riigile tugevad partnerid. „Praeguseks on väga palju edasi arenetud. Võin küll olla subjektiivne, kuid tundub, et suhtumine omavalitsuste ja riigi koostöösse muutus väga palju seoses Eesti Keskerakonna tulekuga valitsusse. Valitsus, kuhu kuulub ka riigihalduse minister, on näoga märkimisväärselt omavalitsuste poole. Kui enne pidasid riik ja omavalitsused lihtsalt läbirääkimisi, siis praegu lõppevad need lepingu allakirjutamisega. Omavalitsuste vajadustega  arvestatakse riigieelarve-strateegia väljatöötamisel märksa rohkem.“

Opositsioonierakondadesse kuuluvatel omavalitsusjuhtidel võib aga praegu raskem olla. Sestap pakun Veiko Luhalaidile välja mõneti intrigeeriva variandi: „Selliseid olukordi polnud Eesti Linnade Liidus ja Eesti Maaomavalitsuste Liidus ning ma ei märka neid ka nüüd. Liidu juhatuses on vaikiv kokkulepe, et erakondlikkust me väga selgelt välja ei too. Meie juhatusse kuulub aga  erinevate parlamendierakondade esindajaid. Erakondadeüleseid huve ja võrdsuseprintsiipi järgime ka esindajate määramisel Euroopa Liidu Regioonide Komiteesse.”

Haldusreform tõi maakondlike omavalitsuste koostöösse muudatusi. Näiteks Jõgevamaal uutes oludes, kus vaid kolm omavalitsust, omavalitsusliitu polegi.  „Jõgevamaa ei ole ainus selline maakond. Arenduskeskus peaks kohalikku arengut suunama ka Võrumaal. Sellele, milline lahendus mõistlikum, on praegu veel vara hinnangut anda. Ühes suhtes tundub, et kolme omavalitsusega maakonnas pole omavalitsusliitu vaja. Ida-Virumaa omavalitsusliidu juhina kutsusin üles aga omavalitsusliite veel mitte riiulisse asetama. Arenduskeskused on sihtasutused, mis juriidilise vormi järgi on ühiste varade haldamiseks loodud.  Need ei sobi aga kuigi hästi poliitika kujundamiseks. Sihtasutusega pole võimalik liituda ega sealt välja astuda. Pealegi nii väikses riigis, nagu Eesti, ei tohiks süsteem muutuda väga kirjuks. Kui nõnda läheb, võivad omavalitsused oma huvide kaitsmisel kaotada. Ei maksa ka unustada, et üle-eestiline omavalitsusliit kõiki maakondlikke asju korraldada ei saa ega jõua. Mõeldavad oleksid ka omavalitsusliidud, mis seovad erinevaid maakondi, näiteks  Jõgevamaad ja Tartumaad. Võib juhtuda ka nii, et üks omavalitsus on küll ühes maakonnas, kuid arvestades ajaloolist kokkukuuluvust, soovib olla teise maakonna omavalitsusliidus,“ ütles Veiko Luhalaid.

Rääkisime ka olukordadest, kus haldusreformi tulemusel ühte omavalitsusse kuuluma hakanud külad soovivad tulla hoopis teise koosseisu. „Riiklikul tasemel ja jõupositsioonil peaksid haldusmuudatused nüüd vähemalt veerandsajaks aastaks seisma jääma. Muidu tekib segadus. Teine asi on omaalgatuslike ja vabatahtlike liitumiste ning lahutamistega ja täiendavate liitumistega. Sellistes olukordades vajavad aga omavalitsused võrdväärset kohtlemist. Nii tuleks mõelda, milliste mehhanismidega korvata kahju, mis tekib, kui ühe omavalitsuse paigad teise omaga liituvad.“

Kehakultuurlasena on Veiko Luhalaidi väärikaim saavutus Eesti meistritiitel keskmaajooksus. Üleliidulistel võistlustel kuulub talle teine koht.

Sadala ja Mustvee koolis on Luhalaid töötanud kehalise kasvatuse õpetajana. Sadalaga, paigaga endisest Torma ja nüüdsest Jõgeva vallast, seob Veikot ka vanematekodu, kuhu ta vabadel päevadel sageli sõidab. Seal tegeleb muidu korteris elav Veiko ka maatööga.

„Sadala kogukonna inimeste aktiivsus, ühistegevus ja kultuurihuvi teevad  ka heas mõttes kadedaks. Suureks väärtuseks on rahvamaja, mis tegutses siin juba Eesti esimesel iseseisvusperioodil,“ arvas teenekas omavalitsustegelane piirkonnast, mis pälvinud tunnustuse kui Jõgevamaa aasta küla 2018. Veiko ema Vilja-Mari Luhalaid on Sadala Külade Seltsi juhatuse liige ja tragi näitleja Sadala Külade Teatris.

Veel tunneb Veiko Luhalaid rõõmu sellest, et Tormas, mis on Eesti puhkpillimuusika häll, mängitakse puhkpilli praegugi, ning et tema vanemate kodukandi põllud on haritud ja farmides kosuvad loomad.

Jaan Lukas