Teadus- ja arendusnõukogu 1. oktoobri kohtumisel arutati nõukogu rolli üle strateegiliste valikute ja rahastamisotsuste tegemisel. Üheskoos leiti, et nõukogu peaks ministeeriumide ülese teadus- ja arendustegevuse koordineerimise ja strateegiliste valikute üle otsustamise võtma enda kätte.
Valdkondade ülese teadus- ja arendustegevuse selgema koordineerimise, prioriteetide seadmise ning rahastamise üle otsustamise küsimused on välja toonud ka äsja valminud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonsüsteemi hindamise raporti autorid. Sealjuures nähakse otsustaja rolli just teadus- ja arendusnõukogul
„Jõudsime nõukoguga ühise arusaama ja tahtmiseni võtta suurem otsustusõigus prioriteetide seadmise, rahastamise proportsioonide ja programmide rahastamisvalikute üle otsustamisel,“ ütles komisjoni juhtinud peaminister Jüri Ratas. Ta avaldas lootust, et selle tulemusel on Eesti teadus- ja arendustegevus ühiskonna väljakutsetest lähtuv ning saab selgema sotsiaalmajandusliku suuna. „Võiksime edaspidi olla paremini ette valmistunud väljakutseteks, millega juba praegu või peatselt silmitsi seisame,“ ütles Jüri Ratas. „Näiteks oleks meil juba praegu vaja nutikamaid tehnoloogiaid põlevkivi ja puidu kasutamiseks, mis võimaldaks toota tõhusamalt ning väiksema keskkonnamõjuga,“ tõi Ratas välja.
Seda eesmärki toetas ka nõukogu teine arutelupunkt, mida tutvustas Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser. Ettekandes toodi välja, et uus teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse (TAIE) strateegia peaks keskenduma valdkondlike prioriteetide seadmise asemel Eesti praeguste arenguprobleemide lahendamisele. See tähendab, et Eesti teadussüsteem võiks aidata lahendada Eesti pikaajalisi arenguvajadusi, mis on ära toodud koostamisel olevas Eesti2035 strateegias.
Veel arutati nõukogus haridus- ja teadusministeeriumi eestvedamisel ettepanekuid uurimistoetuste valdkondliku jaotuse kohta. Ettepanekud otsustamiseks esitatakse järgmisele teadus- ja arendusnõukogu kohtumisele.
Taust
Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN) nõustab valitsust teadus- ja arendustegevuse strateegia küsimustes. Selle esimees on peaminister Jüri Ratas. Nõukogusse kuuluvad veel haridus- ja teadusminister, rahandusminister, väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister ning valitsuse nimetatud liikmetena Jaak Aaviksoo, Toomas Asser, Toomas Luman, Gunnar Okk, Mart Saarma, Oliver Väärtnõu, Tarmo Soomere ja Toomas Tamsar.
selles nõukogus on 1-punni Aaviksoo, siis 99% kukuvad ettevõtmised läbi, see on ette teada. Ainus 1% toimib vaid Aaviksoo kiuste.
Kuid ma kirjeldan, kuidas peaks üks TEGEVUSkogu tegutsema:
1) Tuleb teha selge vahe rahva ja iseenda poolt rahastatavatel kavadel. Kui maksab rahvas, siis on valitsusel 100%-line õigus rahakasutamise lubamist ja viisi määrata ja testida. Kui valitsus kahtleb, siis on tal õigus ja isegi kohustus küsida pisteliselt erapooletutelt asjatundjatelt omakorda nõu. Kui keegi teeb teadust oma kulu ja kirjadega, siis see on tema asi. Tema tegevus ei tohi ainult olla oma rahva ja inimkonna vastu. Kuid kui erakad on saanud millegi asjalikuga hakkama, siis valitsus võib rahva rahaga pakutava leiutise ära osta või osamaksuga selle tootmist toetada.
2) Kui valitsus midagi otsustab (pean silmas rahva raha eraldamist), tuleb ka määrata vastutavad isikud ja vastutuse määr (rahakaristus, valitsusest väljavise, poliitilis etegevuse peatamine kindlaks pikaks tähtajaks). Täna meil ükski valitseja ei vastuta mitte millegi eest ning nii rahva raha lendub kus kurat.
3) Vähemalt 2× aastas tuleb üle vaadata riiklikud vajadused ja teadlaste pakkumised, et hinnata nende rahastamise vajalikkust, võimalust ja määra. Nõustumisel sõlmitakse leping, kus määratakse kindlaks teadlaste vastutus. Kes, kus, mitme töötajaga midagi teeb ja millise aja vältel saab mingit jooksvat tulemust kogeda. Teadlased saavad jooksvalt Eesti järgkeskmist (mediaan)palka, kuid toimiva lõpptulemuse korral vastavalt lepingule kindla osa eelarvest. Siis käib ka lepitud tasu ajaga kaasas. Kui on näha, et teadlased ei saa ülesande täitmisega hakkama, võib valitsus lepingu katkestada. Kulud kirjutatakse kas korstnasse või leitakse uus töö jätkaja. Äpud teadlased ise enam lisaraha ei saa ning sama asja arendamisel nendega enam lepingut ei sõlmita. Las ostavad endale labida, kirve või sae.
4) Kindlasti tuleb eristada vaimset ja rakenduslikku valdkonda. Osa vaimsest valdkonnast (rahvusteadusliigid) peab olema jätkupidev, selle valla teadlaste panust/väärtust tuleb hinnata nende jooksvate tulemuste järgi. Kuid samuti mingi kindla töö korral saavad algul järgkeskmist palka, töö lõpuleviimisel aga lepingulist lõpptasu.
Osa vaimsest vallast aga peab vastama aja vaimule. Kuna tegemist on teadusega (kasvõi tinglikult), siis ei tohi ükski töö teisega kattuda ehk iga teadustöö on teaduslik siis, kui ta loob midagi põhimõtteliselt uut.
Rakendusteadused peavad olema alati seotud tootmisega, oma lõbuks ratast leiutada võib igaüks ise oma kulul.
…
Ei käsitle siin koolitusi, lugu läheks liiga pikaks.