Sotsialistlikku põldu harides (Kilde eelmisest riigist põllu poole vaadatuna)

Aivo Aju

Esimene osa. „Kommunismi“ kolhoos

Sellist nime kandis omal ajal Saaremaa üks paremaid majandeid. Asus teine päris mere ääres, Kihelkonnal. Aga milline Saaremaa majand polnud tollal mere ääres!?

Kihelkonnalt mindi Vilsandile paadiga. Kohalikele oli see lihtne, aga võõras seisis rohkem tähelepanu all. Selleks oli siis olemas NSVL-i piirivalve. Mitte et võõras siiapoole, vaid et „meite” omad „mette” sinnapoole ei läheks!

Vilsandil oli alaliselt üks linnuvaatleja ja kirjamees Juhan Saar ka. Edaspidi tuleb juttu selle põlise linnamehe mälestustest, kes pärast pealinnas kodu hävitanud tulekahjut saarele palgatööle läks. Hakkas majandit varustama – majandi volinikuna Tallinnas. Palk ikkagi suurem kui linnas teenida võimalik.

Eks sellest varustamise-tööst tulebki põhiline tagasivaade tolleaegsesse põllundusse. (Kõik osaliste nimed on algupärased; kui mõni keelatu jutu sisse satub, saab ta kohe ka varjunime.)

„Kommunismi“ kolhoosi juhtis Eino Heinmets, mees, kes tegi kõik selleks, et „sotsialistliku töö kangelaseks“ saada. See oli suur aunimetus ja andis rinda viisnurgaga ordeni, võrdsena Nõukogude Liidu kangelasega.

Majandis läks kõik ülesmäge; vaid oma seaduslik naine oli kiuslik. Abikaasa oli kolhoosi dispetšer ja kuulis-nägi kõike. Juba tollal oli kolhoosides raadioside osakondadega ja majandi spetsialistide autodega. Naine oli ka armukade; tema mees oli naiste arvates üsna kena tükk.

Kõige tähtsamaks ENSV põllumajanduses peeti tollal „sotsialistlikku võistlust“. Selle nimel elati ja töötati, sest see andis preemiaid ning au ja kuulsust.

Mis loom see „sotsvõistlus“ siis ikkagi oli? Lihtsalt lahti seletatuna: täpne majandusarvestus iga töötaja, lüli ja osakonna puhul.

Nii pandigi kokku pingeread, mis anti raportina parteikomiteesse. Kes olid parimad, need said auhindu, tuusikuid turismisõiduks sotsialismimaadesse, autoostu-lube jne. Oli ikka, mille nimel rabada.

Pole saladus, et suurem osa Eesti tolleaegsest põllumajandustoodangust läks ikka Venemaale, ja nii mõnigi kord olid omal maal poed tühjad. Samas aga said kõik kolhooside-sovhooside töölised osta kodumajandist kõiki toiduaineid sellisel määral, et jätkus linnas elavatele sugulastelegi anda. Ja hinnad olid äärmiselt madalad – „omahinnad“. Liha müüdi majandis kaks korda kuus.

Nii oli see ka „Kommunismi“ kolhoosis. Hiljem vaatame teisigi majandeid, sest „volinikutöö“ Saaremaal sai kesta vaid kaks ja pool aastat. Aga kõigest järgemööda.

„Kommunismi“ kolhoosi kontor asus Kihelkonna kiriku kõrval. Kirikus aga oli kena õpetajatütar, kes elas pastoraadimajas. Kas oli tema see, kes meeldis esimehele? Seda räägiti rohkem mutikeste poolt ikka poe kõrval ja ka kultuurimajas pidude ajal…

Eino oli tõesti kena mees, teises abielus. Ta võttis endale unistuse ja eesmärgi – saada kolhoos Saaremaa parimaks.

Kunagi Tallinna meeskonnale – Saaremaa ralli korraldajatele – lõpupidu korraldades saadi tuttavaks. Läks aega, kuni tuligi linnamehe pakkumine – aidata majandit asjaajamistes väljaspool Saaremaad. Volinik sai „kurgikäru“, nii nimetati tollaseid „Moskvitši“-kaubikuid. (Venelased jällegi ristisid selle auto „kabluk’iks“ – kontsaks. Eks ta, jah, sellise imeliku kujuga oligi, nagu tagurpidi keeratud naisteking.) Auto oli uus ja bensiinitalonge sai niipalju kui vaja.

Kuna volinik käis mandrilt, saadi temale ka pidev „piiriluba“ ja eelisjärjekord praamile jõudmiseks (10 minutit enne praami väljumist tuli kohale tulla!). Tegelikult oli volinikul, tänu tutvusele vabariigi passiosakonna ülemaga, varemgi juba piiriluba kõigisse piiritsoonidesse. Isegi ka Paldiskisse ja Sillamäele. See luba võimaldas käia hästivarustatud poodides! Tegu oli ju ikkagi sõjatööstuse linnadega, ja seal oli suurem kaubavalik.

Hästivarustatud olid ka EKP KK söökla ja puhvet. Seal käis „volinik“ ka kunagi seoses Saare- ja Hiiumaale organiseeritud raadio-matkamänguga. Parteikomitee esimene sekretär Eller tegi seal välja klaasi viina koos tüki angerjaga; see maksis vaid kopikaid!

Aga nüüd sellest, mida kolhoos tollal vajas. Tavaliselt jaotati rajoonikeskusest fondid kõikideks vajadusteks: söödad, masinad, varuosad jne. Sellest aga ei jätkunud majandi edukaks eksisteerimiseks. Raha oli, kuid kõike kätte ei saanud.

Kolhoosis oli väga tähtsale kohale pandud piima tootmine. See oli prioriteet, sest Kingissepa (Kuressaare) piimatööstus toimis saare toormel. Sotsialistliku võistluse liidritel oli majandite nimekirjas eriline hoolitsus. Partei „hoolest“ jätkus vaid tühipaljaks mulaks propaganda näol.

Lehm lüpsab suust, ütleb vanatarkus. Saaremaal koresööta ja silo jätkus. Oli ka jõusööta, aga sellest jäi väheks. Volinik läks Tallinna melassi kuningate jutule. See on selline suhkrutootmise jääkprodukt siirupina. Eks igas äris on omad seadused ja saladused, aga Saaremaalt tulnud traktorveok viis iga nädal ühe tsisternitäie „suhkrukulda“ saarele. Ja lehmad hakkasid lüpsma oi, oi kui tublilt!

Sotsialistlik küllus

Kolhoosis oli ka vaja ehitada, vajadus kortereid remontida. Volinik võttis esimees Eino kaasa ja sõideti Valgevenesse- Minskisse. Sinna minnes võeti kaasa nii angerjad kui ka küllaldaselt Vana Tallinnat. Kahjuks Saaremaa polnud juba tollal võimeline angerjat andma. Selleks leidis volinik palju lihtsama  tee. Võrtsjärve kalamehed olid võimelised angerjat palju rohkem välja püüdma. Nende mure oli küllaldase võrgumaterjali puudumine. Seda oskas „leevendada“ Kommunismi

kolhoosi volinik. Kalamees Ants sai vajaliku autokoorma võrku ja angerja tarnimine oli lahendatud. Ja ikka mitmeks aastaks! See kalamees oli tuntud Lorupi klaasivabrikandi üks järglane.

Kas need Valgevene tapeedivabriku ülemused midagi aru ka said sellest järvekalast, aga nad haukasid „vanakesele „ peale angerjat. Tulemuseks saadeti Kommunismi kolhoosi aadressil Tallinna jaama vagunitäis tapeeti! Seda sai jagada oi kui paljude tollaste bossidega.

Kolhoos tahtis ka ehitada. Selleks oli loodud kolhooside vaheline ehituskontor EKE. Ka seal olid omad eelistatud ja „nõudlust „ vajavad juhised. Suur probleem oli õlivärv, ainuke sobilik niiskes Saaremaa kliimas. Seda tootis Volgogradi vabrik. Vaja oli neile ligi pääseda. Selleks sõitis volinik sinna asja uurima.

Kaugel Venemaal värvivabrikus oli peatehnoloog hädas oma tütre allergiaga. No nii, siin peab appi tulema ülipopulaarne toidudispergaat AU-8, mida tootis meie Desintegraator Johannes Hindi juhtimisel. Hiljem pandi mees vangi ja seal ta ka kustus.

Kuna Volgogradi tehas tarnis sel ajal kunstmaterjali meie Komsomolistaadioni (Kalevi) jooksuraja tarbeks, siis polnud mingi probleem paarkümmend tonni õlivärvi siiapoole ära vedada. Aga selle värviga sai Saaremaal üsna palju ära teha ja kohaliku EPT meestega kampa löödud ja kolhoosile kõik esmane koheselt ka nende poolt kätte toodud. Ikka nii, käsi peseb kätt.

Volgogradi poole läks aga imerohi ja laps sai oma hädadest lahti. Nüüd jätkus värvi saatmine ka järgmisel aastal ja juba teise majandisse. Aga nagu lubasin, sellest pisut hiljem.

Üks eraldi probleem oli Minski traktoritega Belaruss. Nad olid küll tugevad, aga varuosade saamine üsna keeruline.

Mis siis ikka, jälle Valgevenesse ja tehasesse. Kaasas ka juudi rahvusest kunagine koolivend, Kuusalu kolhoosi aseesimees varustamise alal David. Põhjus oli väga lihtne, tehase juhtkond oli vähemusrahvusest. Kontakt loodi kohe esimesel päeval ja hotelli restoranis hakati lauast lauda jooki saatma. Eestimaine Vana Tallinn oli igati abiks ja seda võeti ikka päris palju igaks reisiks kaasa.

Järgmisel päeval sai pikk sadulveok varuosi täis pandud ja kuna konveier seisis, siis tehase peainsener võttis oma käega lindi pealt kaks „vnom-i“ maha (val nabora mošnosti-jõuülekanne). Konveier seisis, sest kardaani ristid olid otsas. Õhtuks oli lennuk ristidega

Valgevenes ja ka Maarjamaa autole pandi kaks kasti riste ja kompleksseid kardaane veel pealekauba. Muuseas, samad ristid olid ka Volgadel ja UAZ tüüpi autodel.

Ja mitte ainult et koorem kaupa toodi Valgevenest ära, lisaks sellele loodi sild Lätimaale- Preilisse, kus asus Baltimaade Minski tehase remondibaas. Sinna oli lihtsam Eestimaa jaoks kaupa edaspidi saata. Ei äratanud SORVO (majandusmiilits) tähelepanu.

Kommunismi kolhoos oli ka kalurikolhoos ja oma konservivabrik Papisaare sadamas.

Preili kui ääremaa oli halvasti varustatud toiduainete osas ja eks siis „rauda“ tooma läinud autod võtsidki peale nii konserve kui ka ehedat sealiha. Kolhoos sai varuosad, Preili juhttöötajad kõhutäite.

Saaremaa suurim majand oli Saare Kalur. Parteil tuli äkki tahtmine need kalamehed ka põldu harima panna. Lihtsaim lahendus oli Kommunism liita Saare Kaluriga. Nii ka tehti.

Angaari seinale kirjutasid „huligaanid“- Kommunism kaput! Selle ülevärvimisega nägi vaeva Saaremaa KGB.

Volinik uue ülemusega koostööd ei soovinud. Too oli liiga vanameelne kommunist, kahjuks lõpetas kurvalt, oma autogaraažis, nöör kaelas …

Aga õnn naeratas hoopis teisalt, volinik sai kutse Vinni Näidissovhoos-Tehnikumi tööle tulla.

(järgneb)