Oktoobris 1989 jätkus sotsialismileeri kriis ja komparteide allakäik kõikjal maailmas. Nõukogude Liidu liidri Mihhail Gorbatšovi saabumine Ida-Berliini 7. oktoobril, Ida-Saksamaa vabariigi asutamise 40. aastapäeva tähistamiseks oli kriisi pöördepunktis. Suve jooksul olid riigist põgenenud tuhanded idasakslased, liikudes Ungarisse ja sealt Lääne-Saksamaale. Leiti varjupaika Lääne-Saksamaa saatkondades Prahas, Varssavis ja Budapestis. Paljud neist transporditi Ida-Saksamaalt läände suletud rongides, milledele teised idasakslased üritasid peale hüpata. Suuremate linnade tänavatel nõudsid protestijad läänelikke vabadusi ja õigusi. Kahe nädala pärast võeti maha kauaaegne kommunistlik liider Erich Honecker.
28. oktoobril kogunesid Tšehhoslovakkia iseseisvuse 71. aastapäeva tähistavad demokraatiat toetavad meeleavaldajad Praha keskossa Wenceslas. Tšehhi-Slovaki komparteil ja eriteenistustel õnnestus seekord rahva vabadusiha kumminuiadega maha suruda. Kuu aega hiljem kordus kõik uuesti ja rahva vabaduspüüet kroonis edu. Viis päeva varem, 23. oktoobril oli Ungari Rahvavabariik ametlikult saanud Ungari Vabariigiks. See järgnes Ungari kommunistliku partei viimasele kongressile, kus poliitiline jõud nimetati ümber Ungari sotsialistlikuks parteiks.
Eestis kulges elu rahulikumalt. Olukorda kirjeldab täpselt ja konspektiivselt professor Rein Ruutsoo Rahvarinde poliitika 1989. aasta tähistes: 1989 poliitika-aasta peamiseks sisuks on nn identiteedipoliitika – sümboolse mobilisatsiooni transformeerumine rahva tahte realiseerimiseks praktilise poliitika tasandil – õiguslikeks normideks ja institutsioonideks. Kuivõrd Rahvarindel puudub oma esindus seadusandlikes kogudes saab eesmärgiks kas nendes olulise koha saavutamine või surve avaldamine (ENSV Ülemnõukogule).
Eestimaa Rahvarinne, Läti Tautas Fronte ja Leedu Sajudis võidavad N Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimised, millega kindlustatakse iseseisvusmeelse mõtte viimine Moskvasse.
Baltimaade rahvarinded suudavad Moskvas kujundada ühise poliitika, luua põhja Balti ühisrindele ja saavutada hea koostöö Venemaa demokraatlike jõududega demokraatlikke reformide läbisurumisel. Oluline saavutus on Molotovi-Ribbentropi Pakti (MRP) õigustühiseks kuulutamine. Ehkki Moskva vaatenurgast on küll tegemist vaid moraalse võiduga, tugevdab see Balti rahvaste nõudmiste õiguslikke positsioone ka rahvusvaheliselt. Rahvusvahelises plaanis tekib tõdemus, et nõukogude võim on Balti riikides illegaalne. Ribbentropi-Molotovi Pakti hukkamõistmine Rahvasaadikute Kongressi poolt tekitab väga tugeva rahvusvahelise vastukaja ja Baltimaade küsimus saab taas rahvusvaheliseks probleemiks.
1989. aasta kevad-suvel toimub terav murrang Rahvarinde ideoloogias. 1940. aasta suve sündmused hinnatakse Rahvarinnete poolt illegaalseks ja okupatsiooni uueks alguseks. Seoses sellega kinnitatakse järjepidevuse mõtet, mis ühiskonnas teadvustus 1989. aasta aprillis.
Baltimaade eeskujul loodud Rahvarinded tekivad ka teistes N Liidu osades, nagu Ukrainas ja Valgevenes, seades oma eesmärgiks rahvusliku sõltumatuse taastamise. See tugevdab ka Baltimaade rahvarinnete positsiooni nende konkurentsis NLKP-ga. Lisaks Balti riikidele hakkavad ka teised vabariigid järgima „suveräänsuse” praktikaid. Balti rahvaste rahvarinded kujundavad ühistegevuseks ja konsultatsioonideks uue organi – Balti Assamblee.
Teravneb EER-i vastaseis EKP-ga, kes on NLKP pantvang. Varasem soov konsolideerida poliitika eri tiibu kaotab oma teovõime. Isemajandamise mudel (IME) saab nn üleliidulise tunnustuse. Ehkki kärbitult hakkab isemajanduse ideoloogia looma alust majanduslik-administratiivsetele eeldustele Balti rahvaste taasiseseisvumiseks.
Rahvarinde edu RMP hukkamõistmisel ühelt poolt tugevdab, kuid teiselt poolt nõrgendab Rahvarinde positsioone. Moskvas saavutatud võidud tugevdavad rahvusvahelis-õiguslikule argumentatsioonile tuginevate Kodanike Komiteede liikumise positsioone. Ebademokraatlikult valitud ÜN ja Rahvarinde vaheline vastasseis teravneb 1989. aasta sügisel. Rahvarinne peab oma demaršidega ja deklaratsioonidega hoidma seda pideva survet all.
Lõpetuseks veel sama autori väljavõte Rahvarinde kronoloogiast:
1. 1989 poliitika-aasta peamiseks sisuks on nn identiteedipoliitika – sümboolse mobilisatsiooni transformeerumine rahva tahte realiseerimiseks praktilise poliitika tasandil – õiguslikeks normideks ja institutsioonideks. Kuivõrd Rahvarindel puudub oma esindus
seadusandlikes kogudes saab eesmärgiks kas nendes olulise koha saavutamine või surve avaldamine (ENSV Ülemnõukogule)
2. Eestimaa Rahvarinne, Läti Tautas Fronte ja Leedu Sajudis võidavad N Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimised, millega kindlustatakse iseseisvusmeelse mõtte viimine Moskvasse.
3. Baltimaade rahvarinded suudavad Moskvas kujundada ühise poliitika, luua põhja Balti ühisrindele ja saavutada hea koostöö Venemaa demokraatlike jõududega demokraatlikke reformide läbisurumisel.
4. Oluline saavutus on Molotovi-Ribbentropi Pakti (MRP) õigustühiseks kuulutamine. Ehkki Moskva vaatenurgast on küll tegemist vaid moraalse võiduga, tugevdab see Balti rahvaste nõudmiste õiguslikke positsioone ka rahvusvaheliselt. Rahvusvahelises plaanis tekib
tõdemus, et nõukogude võim on Balti riikides illegaalne.
5. Ribbentropi-Molotovi Pakti hukkamõistmine Rahvasaadikute Kongressi poolt tekitab väga tugeva rahvusvahelise vastukaja ja Baltimaade küsimus saab taas rahvusvaheliseks probleemiks.
6. 1989. aasta kevad-suvel toimub terav murrang Rahvarinde ideoloogias. 1940. aasta suve sündmused hinnatakse Rahvarinnete poolt illegaalseks ja okupatsiooni uueks alguseks. Seoses sellega kinnitatakse järjepidevuse mõtet, mis ühiskonnas teadvustus 1989. aasta
aprillis.
7. Baltimaade eeskujul loodud Rahvarinded tekivad ka teistes N Liidu osades, nagu Ukrainas ja Valgevenes, seades oma eesmärgiks rahvusliku sõltumatuse taastamise. See tugevdab ka Baltimaade rahvarinnete positsiooni nende konkurentsis NLKP-ga.
8. Lisaks Balti riikidele hakkavad ka teised vabariigid järgima „suveräänsuse” praktikaid.
9. Balti rahvaste rahvarinded kujundavad ühistegevuseks ja konsultatsioonideks uue organi – Balti Assamblee.
10. Teravneb EER-i vastaseis EKP-ga, kes on NLKP pantvang. Varasem soov konsolideerida poliitika eri tiibu kaotab oma teovõime.
11. Isemajandamise mudel (IME) saab nn üleliidulise tunnustuse. Ehkki kärbitult hakkab isemajanduse ideoloogia looma alust majanduslik-administratiivsetele eeldustele Balti rahvaste taasiseseisvumiseks.
12. Rahvarinde edu RMP hukkamõistmisel ühelt poolt tugevdab, kuid teiselt poolt nõrgendab Rahvarinde positsioone. Moskvas saavutatud võidud tugevdavad rahvusvahelis-õiguslikule argumentatsioonile tuginevate Kodanike Komiteede liikumise positsioone.
13. Ebademokraatlikult valitud ÜN ja Rahvarinde vaheline vastasseis teravneb 1989. aasta sügisel. Rahvarinne peab oma demaršidega ja deklaratsioonidega hoidma seda pideva survet all.
4. oktoober – Eestimaa Rahvarinde eestseisuste nõupidamise OTSUS avaldab teravat rahuolematust Ülemnõukogu tegevusega, sest ÜN ei taha anda hinnangut 1940. aasta sündmustele. ÜN on asunud ette valmistama kodakondsuse seadust, mis pole tema kompetents. Rahvarinde arvates tuleks keskenduda immigratsiooni reguleerimisele.
7.-8. oktoober – Läti Rahvarinde II Kongress võtab kursi Läti iseseisvuse taastamisele.
16. oktoober – Toimub Baltimaade Rahvarinnete koostööorgan Balti Nõukogu (BN) istung Pärnus. Istungi kommünikee annab väga negatiivse hinnangu vabariikide komparteidele, nende võimetusele võtta kriitiline seisukoht Moskva avalduste suhtes. BN rõhutab eelseisvate valimiste strateegilist tähtsust Balti rahvaste tuleviku seisukohalt ja soovitab tugevdada tööd nn mitte põlisrahvaste seas, selgitamaks neile rahvarinnete eesmärke.
17. oktoober – trükist ilmub ja avalikustatakse Rahvarinde valimisplatvorm eelseisvateks kohalikeks valimisteks 10. detsembril. See esitab olulisi arenguid Rahvarinde ideoloogias ja taktikas. Materjali juhatab sisse Eesti Vabariigi väljakuulutamisega seonduva Iseseisvusmanifesti sõnad: „Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel”. Rahvarinde valimisplatvorm näeb ette Eesti iseseisvuse rahumeelse taastamise, milles keskne koht on läbirääkimised NSV Liiduga ja iseseisvusreferendum, milles hääleõiguslikud on vaid Eesti Vabariigi kodanikud ja nende õigusjärglased.
Olav Anton