Allakirjutanu kauaaegne hea tuttav Vene Föderatsiooni teeneline teadlane, St.-Peterburi Rahvusvahelise Kriminoloogia Klubi direktor, õigusteaduse doktor, professor Dmitri A. Śestakov kutsus mind osalema Berni Ülikooli (Šveits) õigusteaduskonnas töötava õigusteaduse doktori, professor Karl-Ludvig Kuntsi ettekandekoosolekule „Kriminoloogia ja võitlus kuritegevusega (Saksamaa, Austria, Šveits),“ mis toimus selle aasta suvel Peterburis, H. I. Herzeni nim. Ülikooli aulas. Kohal oli umbes 50 Peterburi tuntud õigusteadlast ja 150 õigusteaduskondade tudengit. Mõlemal päeval juhatas ettekandekoosolekut prof. Śestakov.
Prof. Kunts teatas, et saksakeelsetes ülikoolide õigusteaduskondades ei ole õppedistsipliinina kriminoloogia eriti tähelepanuväärsel kohal. Ta jaotas erinevate õppejõudude poolt nimetatud õppedistsipliini õpetamise kolmeks. Toon siinjuures ära vaid osa tema tähtsamatest väljaütlemistest.
Esiteks. Ühed õppejõud kasutavad kriminoloogiat vaid näitematerjalina kriminaalõiguse (meie mõiste järgi karistusõiguse) kursuse käsitlemisel.
Teiseks. Osa õppejõude (õppejõude-uurijaid) kasutab kriminoloogia ainest kriminaalõiguse kursuse lugemisel kuritegevuse ennetamise (ärahoidmise) vahendina. Kuid sageli tundub see prof. Kuntsi arvates olevat vaid näivusena, kus tahetakse just oma kriminoloogi-alaseid teadmisi just parematena näida.
Kolmandaks. Kriminoloogia on prof. Kuntsi arvates siiski omaette teadus võrreldes kriminaalpoliitilise praktikaga. Saksakeelsete riikide kriminoloogia eitab rangete karistuste ja kuritegevuse vähenemise omavahelist seost. Nende riikide kriminoloogia baseerub just väikestele karistusmääradele ja seda peetakse määravaks.
Osa saksakeelsete riikide kriminolooge loeb kriminoloogiat iseseisvaks akadeemiliseks teaduseks. Kuid kriminoloogiat loetakse siiski empiiriliseks teaduseks, vastandades teda just normatiivsete teadustega.
Prof. Kuntsi arvates mittesakaskeelne kriminoloogia on väga eriilmeline. Kuid silma jääb eriti üks väga tahtis asjaolu, et karme karistusi püütakse vähendada, mida peetakse hädavajalikuks ja samuti õiglaseks. Karistuspoliitika mittesakaskeelsete riikides, vähemalt sõnades, viitab teatud määral sanktsioonide leebusele, ja seda tuleb igati tervitada.
Kuid eriti suueks probleemiks mittesaksakeelsetes riikides on pikaajaliste karistusmäärade jätkuv olemasolu, mis nõuab kindlasti teadlastelt suurt tööd ja samuti nendepoolset vahelesegamist.
Tudengite harimine
Küllalt palju peatuti õigusteaduskondades tudengite harimisel. Ühes arvasid nii, et tudengitele on vaja rääkida lihtsalt ja arvsaadavalt, mitte väga keerukas ehk nn ujuvas „teaduslikus keeles“, millest sageli õppejõud ka ise hästi aru ei saa, rääkimata siis veel üliõpilastest, mis allakirjutanu arvates on asjale ainuõige lähenemine.
Teaduslikud tõed avanevad alati paremini lihtsates formuleeringutes! Keerulised ja raskesti arusaadavad mõisted (tekstid) aga viitavad sageli just sellele, et õppejõud ei ole ise ka hästi aru saanud tema poolt loetavast ainest.
Allakirjutanu avaldas enda arvamust eelnimetatud teemade kohta, ja mis kõige tähtsam, esitles oma äsja ilmunud raamatut „Современная диалектическая криминология» (Новый взгляд на изучение криминологии) Обновленное и пересмотренное издание. EuroAcademy. Tallinn, 2019, 136 lk.
Nimetatud monograafia põhiidee on eessõna kirjutanud Venemaa teenelise teadlase, Prokuratuuri instituudi St.-Peterburi filiaali, õigusteaduse doktori, professor I. L. Chestnovi ütluse alusel järgmine: „…võib julgelt väita, et nimetatud töö on esimene maailma kriminoloogia-alases kirjanduses, mille filosoofiliseks aluseks on dialektiline metodoloogia.“
Allakirjutanul oli St.-Peterburis kaasas nimetatud monograafiat 30 eksemplari, mida haarati pea lennult. Oli näha ja tunda, et eriti tundsid huvi selle monograafia vastu õigusteaduskondade üliõpilased ja nooremteadurid. Siit ka järeldus, et uus põlvkond tahab kriminoloogias näha ja tunda just uut maailmavaadet. Autor jagas seda monograafiat loomulikult tasuta. Nn suurt teadust ei ole ilus teha raha eest! Olgu see mõtteaineks ka teistele.
Ando Leps
Leebust tuleb igati tervitada ?
Arvan, et omaaegsed töölaagrid polnudki nii halb mõte, kus mõrvarid, vägistajad, loomapiinajad ja röövlid
tööd pidid tegema ,et pidasid need laagrid ülal ja oli neist riigile niipaljukestki kasu. Need olid tõesti paigad, kuhu enam tagasi ei tahtnud, ometi sattusid retsid sinna korduvalt, terve elu jooksul. / poliitvangid on eraldi teema/
Inimõigused, puhtad linad, telekas, kohtamised voodiga toas külalistele paar ööpäeva, puhkused, taskuraha kms.kas see muudab psühhopaati või sotsiopaati, sadisti või paadunud vägivallatsejat ? /Psühhopaatia on veel eriartikkel, teda ju ravida ei saa, kuigi ta on saanud selleks kas sünnitrauma, looteea trauma või raske, vägivaldse lapsepõlve tõttu.Samas ühisonnas neid lahti pidada ka ei saa./
Jalavõru , et pole raha neid ülal pidada. Nii saksa kui vene ajal ehitasid nad hooneid ,teid, raudteid ,kaevandasid maavara, muud tootvat tööd. Nüüd vaja leebust, “mõistmist”, õigusi”inim” , Kõigepealt TULEB INIMENE OLLA, ET NEED INIMÕIGUSED SAADA.