Tanel Kiik, sotsiaalminister
Peame ühiskonnas laiemalt arutama, mis on hoolekandes meie jaoks kõige olulisem ja kuidas peaks tulevikus toimima hoolekande korraldus ning rahastus.
Meie rahvastik vananeb, mistõttu peame tõsiselt kaaluma võimalikke lahendusi hooldusküsimustes ja hindama nende jätkusuutlikust. Valdkond vajab tulenevalt teenuste nõudluse kasvust senisest suuremat tähelepanu ja rahastust. Eesti sotsiaaluuringu 2016. aasta andmetel abistas või hooldas oma leibkonnaliiget umbes 65 000 inimest. Värske üle-euroopalise vanemaealist rahvastikku hõlmava küsitlusuuringu kohaselt hooldab 9% eakatest (65+) oma pereliiget. Selge on ka see, et koduste hooldamine on raske töö, mis nõuab lisaks ajale, teadmistele ja toetustele ka suuri füüsilisi ning emotsionaalseid pingutusi.
Tuleb tõdeda, et olukord on muret tekitav. Erinevaid pikaajalise hoolduse teenuseid ja abi saadakse praegu kokku hinnanguliselt 80 000 erineval teenuskohal, kuid tegelik teenuste vajaduse suurusjärk oleks ligikaudu 130 000. Alustades isikliku abistaja ja tugiisikute vajadusest, lõpetades erihoolekande ja üldhooldusteenuse tagamisest meie inimestele.
Samuti on väga suur vajadus kodus elamist toetavate teenuste järgi – numbreid võrreldes on näha, et 2017. aastal kasutas koduteenuseid 6400 inimest, ent tegelik vajadus on enam kui 20 000 inimesel. Samaaegselt on suurenemas nii eakate kui erivajadustega inimeste arv ja osakaal rahvastikus, kuid juba nüüd põhjustab lähedaste hooldamine ehk hoolduskoormus ka inimeste tööturult eemale jäämist. Nii oli 2018. aasta tööjõu-uuringu andmetel hoolduskoormuse tõttu tööturult eemal ligikaudu 8000 inimest ja 5000 inimest töötas seetõttu osaajaga.
Peame ühelt poolt parandama hoolekandeteenuste kättesaadavust, sealhulgas suurendama teenuste mahtusid ja laiendama saajate ringi, ning teisalt vähendama abisaajate ja nende lähedaste koormust ning omaosalust teenuste eest tasumisel. Maailmapank on oma analüüsis välja toonud, et Eesti avaliku sektori pikaajalise hoolduse kulud peaksid kasvama vähemalt 2-2,5% SKP-st, et liikuda tulemuslikuma pikaajalise hoolduse süsteemi suunas, võrdluseks, et hetkel moodustavad need teenused vaid 0,4% SKP-st.
Pikaajalise hoolduse kontseptsiooni kohaselt on Eestis vajaduspõhise teenuste osutamise süsteemi tagamiseks avalikest vahenditest (kohaliku omavalitsuse ja riigi vahendid) lisaraha vajadus ligikaudu 150 miljonit eurot aastas. Oluline on selgeks rääkida, kuidas peaks toimima kulude jaotus ning leida jätkusuutlik lahendus, mis seaks esikohale inimeste heaolu tagamise ka tulevikus. Selle nimel oleme sotsiaalministeeriumis töötanud välja kolm võimalikku mudelit, mida selgitan lähemalt.
Jätkusuutlikud lahendused
Esimene võimalus on jätkata praegu kehtiva vajaduspõhise lahendusega, kus inimene maksab teenuse eest nii palju, kui talle on jõukohane, kuid suureneb riigi ja kohalike omavalitsuste partnerlus hooldusteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamisel. Muudatusena kehtestataks teenust saavale inimesele minimaalse elustandardi piir, mis peab inimesele jääma kätte peale teenuse eest tasumist.
Mudeli rakendamisel võtaks riik ülesandeks arendada ja osutada neid pikaajalise hoolduse teenuseid, mida kohalikel omavalitsustel ei ole võimalik või mõistlik ise välja arendada ja osutada, eelkõige kas teenuse spetsiifika või sihtrühma väiksuse tõttu. Samuti peab olema riigil senisest tugevam rolli omavalitsuste igakülgsel toetamisel ning neile tuleb eraldada suuremaid vahendeid teenuste arendamiseks ja kättesaadavuse tagamiseks. Mudeli tugevuseks on, et abi korraldus toimub inimestele lähedal ja kohalikke olusid ning spetsiifikat arvestades, ent nõrkusena nõuab selle mudeli rakendamine suurt rahalist katet. Samuti ei pruugi kaduda teenuste killustatus eri tasandite ja süsteemide vahel.
Teine variant oleks luua riiklik mudel, mille puhul korraldab riik ise kõiki pikaajalise hoolduse teenuseid. KOV ülesandeks jääks ühiskonnaelus osalemist toetavate teenuste korraldamine, nt transport, päevakeskused, eluasemeteenused ja muu abi. Muudatusena toodaks riigi korraldustasandile kõik omavalitsuse poolt korraldatavad pikaajalise hoolduse teenused, mis tuleb eraldi kokku leppida. Teenuseosutajad hangitaks vabalt turult ning rahastus oleks riigieelarve põhine.
Inimese omaosalus määratletaks läbi teenuse kulukomponentide ja igaüks tasuks kulude eest, mis tal tuleks kanda ka kodus elades (nt kulud eluasemele, toidule, ravimitele, hügieenivahenditele, riietele jms). Need teenuse kulukomponendid, mis on otseselt seotud teenuse korraldamise ja osutamisega (nt personali palgakulud, koolituskulud, investeeringud, teenuse arendamise ja nõuete täitmisega seotud kulud jms) kaetaks riigi poolt. Mudeli tugevuseks oleks süsteemi ühtlustamine, mis loob eeldused kogu riigis ühesugustel põhimõtetel toimiva pikaajalise hoolduse süsteemi toimimiseks. Samuti oleks see inimese jaoks mugavam lahendus, luues nn ühe ukse süsteemi, milles inimene teab, et pöördub teenuste saamiseks ühte kohta, kus on talle teenus ka tagatud.
Kolmas võimalus on luua solidaarne hoolduskindlustuse süsteem, sarnaselt tänasele töötus- ja ravikindlustusele. Kindlasti vajaks uuenduslik mudel täpsemat analüüsi ja arutelu. Mõttekoht on ka see, kas luua vabatahtlik või kohustuslik kindlustus, mis annaks inimesele kindlustunde, et erinevad hooldusteenused on talle vajadusel tagatud. Selle mudeli rakendamiseks oleks kõige sobilikum luua eraldi hoolduskassa, sarnaselt haige- ja töötukassale, või anda need funktsioonid juba mõnele eksisteerivale asutusele. Ühtlasi saaks vastavasse kassasse koondada rahalised ressursid nii pikaajalise õendusabi kui hooldusteenuste finantseerimiseks ja korraldada sealtkaudu kõrge hooldusvajadusega inimestele suunatuid teenuseid – õendusabi, üldhooldus, ööpäevaringsed erihoolekande teenused jms. Sel puhul võiksime kaaluda ka hooldusvajaduse tasemete kehtestamist koos vastavate hüvitistega ning võimaldada igaühele vajalikke teenuseid lähtudes just tema hooldusvajaduse tasemest.
Milline mudel oleks kõige mõistlikum ja efektiivsem näitavad tulevased arutelud ning laialdased ühiskondlikud kokkulepped. Igal juhul tuleb diskussiooni jätkata, et leida tänasele olukorrale parim võimalik lahendus. Senine hooldussüsteem ei ole kahjuks jätkusuutlik ning ainult põhimõtteliste muudatuste korral on meil tulevikus võimalik tagada inimeste heaolu läbi kogu elukaare, mis peaks olema iga riigi üks peamistest eesmärkidest.
rahastamine peab toimuma abirahade kindla suhte raames eelarvesse. Kuna aga earühmad ja muud hooldevakadused aastati muutuvad, siis tuleks see osa üle vaadata iga 3…5 aasta takka. Mingit kerjamist aga ei tohi olla. Nagu ka poliitilisi altkäemakse.
Sotsiaalminister kutsub üles ka väärtustada ja rahastada homosid ja mingit lgbt kampa, andes neile meie rahakotist aina rohkem.Väärtus tõesti!
Kunagi oli ütelus,et iga vald toitku oma sandid ! Nüüd on meil nats teisiti-inimene on rüganud 50+ aastat tööd teha ja kogemata on seejuures elanud üle 90 aasta aga kogu toimetulek on pandud laste peale sest pensionist üksi ei piisa.
Pension peaks olema nii suur et kataks hooldekodu tasu ! Mis puutub paljudes hooldekodudes valitsevasse lohakusse siis võite palkasid tõsta aga tööstiil ei muutu !
Olen seda oma silmaga näinud sajandi lõpus Keila haiglas ja ega see polnud parem ka aastal 2018. hooldushaiglas Tallinnas .
Jätkusuutlik lahendus nr.1 = inimene peab elama surmani toimetulekust ca`170 eur???pürast teenuste eest tasumist ja komm.makse ??? SEE POLE PENSION – SEE ON SANDIRAHA, KUIGI PENSION ON ENAMIKUL KA SANDIRAHA . MIKS EI VÕI TEENINDAJAD TÖÖTADA FIE-dena JA OLLA HOOPIS TEISEST VALLAST, MUIDU MINIKORRUPTS: KOHE KOHAL, OMAVAHELISED INTRIIGI JA TÜLID JA AMETNIKE HUVID, VOLIKOGUDE JA ASJULISTE HUVID: MITRE KOHALIKKE OLUSID JA SPETSIIFIKAT EI TULE SIIN ARVESTADA, VAID TEENINDUSE VAJAJATE OLUSID JA SPETSIIFIKAT, SAMUTI TEENINDAJATE /SOOVITAV KA PÕETAJATE/ SOBIVUST SELLELE TÖÖLE, LOOMUPÄRAST HOOLIVUST.
KUI OLEKS TEKITATUD KODUTEENINDUS JA PÕETUSVÕRGUSTIK ÜLERIIGILINE, OMA VÕRGUSÕLMEDEGA, MILLEKS ON TEENINDUSBRIGAAD JA VÕRGUSILMADEGA, MILLEKS ON TEENINDUSALA _ EI TEKI MINGIT KILLUSTATUST.
Tein variant – juba parem ja sobib SARNANEDES ÜLERIIGILISELE VÕRGUSTIKULE. EHK SELGITAKS KEEGI KA PIKA JA LÜHIAJALISE HOOLDUSE VAHE, PEALE AJALISE ASPEKTI. KONKREEYSELT.
TEENUSEOSUTAJATE VABALT TURULT HANKIMINE TÄHENDAB AGA TEENUSFIRMASID, KES VÕTAVAD VAHELT NÕTTETULT SUURI SUMMASID MIS EI LÄHE TEENINDAJALE EGA TEENUSE SAAJALE.
HOOLDUSKINDLUSTUS JÄTAB VÄLJA PRAEGUSED PENSIONÄRID !!!
PRAEGUNE SÜSTEEM EI OLE JAH SUUTLIK, SEST MEIL PUUDUVAD ÕIGED INIMESED.
SOOVIKS TEADA, MILLISED ÕIGUSED ON HOOLDATAVAL JA KUIDAS TA NEID RAKENDADA VÕI NÕTDA SAAB ???
KUIDAS TE HOOLDUSALUSTEGA ,TEENUSEVAJAJATEGA ARUTELUSID PEATE? POLE KUULDA OLNUD!
KUST TE NAD LEIATE, ET NAD ON VEEL SÕLTUMATUD JA AMETNIK VESTLUSE AJAL JUURES EI PASSI.
TEHKE LAHTISTE USTE PÄEVAD SEAL SOTS.MINIST. JA MA TULEN JA RÄÄGIN , MIDA JUBA 15 a OLEN KIRJUTANUD RIIGIKOGULE, KÕIKSUGU KOMISJONIDELE JA MINIST. NÜÜD HAKATAKSE SUTS ÄRKAMA.
Inimene üganud 50+ ja elanud üle 90 , seejuures kasvatanud lapsed ja ehitanud maja, nende tulevikku silmas piddes ja nüüd olgu riigi esimene mure, kuidas ta, sellest majast, oma laste jalust, neid ja nende rahakotti häirimata vanadekodusse pista ja riik maksku !?
See juba ongi ju nii ! Aga hooldeteenusteks ja pensioniteks ei jätku kunagi ,ikka on kas eelarve hea,aga peab halbadeks aegadeks kokku hoidma või on halb aasta ja ei saa seepärast. Näritud kondid laua all on see osa, kuigi neid tuleb palju visata, aga niipalju tuleb neilt ka liha enne ära süüa.
Kes aga saavad on sõjavägi ja nende mänguasjad, millega võib kakelda vaid Lätl või leeduga. Sõjaväelaste palgad ka muidugi, aga neid meil vähe. Ja ametnike lollused, teadagi, enese ametikoha õigustuseks.
Näidake oma head tahet ja ÜHINEGE EUROOPA SOTSIAALHARTAGA ! Siis usun….ehk.
Kohe hakkavad pensionid tõusma…