Tanel Kiik, sotsiaalminister
Peame ühiskonnas laiemalt arutama, mis on hoolekandes meie jaoks kõige olulisem ja kuidas peaks tulevikus toimima hoolekande korraldus ning rahastus.
Meie rahvastik vananeb, mistõttu peame tõsiselt kaaluma võimalikke lahendusi hooldusküsimustes ja hindama nende jätkusuutlikust. Valdkond vajab tulenevalt teenuste nõudluse kasvust senisest suuremat tähelepanu ja rahastust. Eesti sotsiaaluuringu 2016. aasta andmetel abistas või hooldas oma leibkonnaliiget umbes 65 000 inimest. Värske üle-euroopalise vanemaealist rahvastikku hõlmava küsitlusuuringu kohaselt hooldab 9% eakatest (65+) oma pereliiget. Selge on ka see, et koduste hooldamine on raske töö, mis nõuab lisaks ajale, teadmistele ja toetustele ka suuri füüsilisi ning emotsionaalseid pingutusi.
Tuleb tõdeda, et olukord on muret tekitav. Erinevaid pikaajalise hoolduse teenuseid ja abi saadakse praegu kokku hinnanguliselt 80 000 erineval teenuskohal, kuid tegelik teenuste vajaduse suurusjärk oleks ligikaudu 130 000. Alustades isikliku abistaja ja tugiisikute vajadusest, lõpetades erihoolekande ja üldhooldusteenuse tagamisest meie inimestele.
Samuti on väga suur vajadus kodus elamist toetavate teenuste järgi – numbreid võrreldes on näha, et 2017. aastal kasutas koduteenuseid 6400 inimest, ent tegelik vajadus on enam kui 20 000 inimesel. Samaaegselt on suurenemas nii eakate kui erivajadustega inimeste arv ja osakaal rahvastikus, kuid juba nüüd põhjustab lähedaste hooldamine ehk hoolduskoormus ka inimeste tööturult eemale jäämist. Nii oli 2018. aasta tööjõu-uuringu andmetel hoolduskoormuse tõttu tööturult eemal ligikaudu 8000 inimest ja 5000 inimest töötas seetõttu osaajaga.
Peame ühelt poolt parandama hoolekandeteenuste kättesaadavust, sealhulgas suurendama teenuste mahtusid ja laiendama saajate ringi, ning teisalt vähendama abisaajate ja nende lähedaste koormust ning omaosalust teenuste eest tasumisel. Maailmapank on oma analüüsis välja toonud, et Eesti avaliku sektori pikaajalise hoolduse kulud peaksid kasvama vähemalt 2-2,5% SKP-st, et liikuda tulemuslikuma pikaajalise hoolduse süsteemi suunas, võrdluseks, et hetkel moodustavad need teenused vaid 0,4% SKP-st.
Pikaajalise hoolduse kontseptsiooni kohaselt on Eestis vajaduspõhise teenuste osutamise süsteemi tagamiseks avalikest vahenditest (kohaliku omavalitsuse ja riigi vahendid) lisaraha vajadus ligikaudu 150 miljonit eurot aastas. Oluline on selgeks rääkida, kuidas peaks toimima kulude jaotus ning leida jätkusuutlik lahendus, mis seaks esikohale inimeste heaolu tagamise ka tulevikus. Selle nimel oleme sotsiaalministeeriumis töötanud välja kolm võimalikku mudelit, mida selgitan lähemalt.
Jätkusuutlikud lahendused
Esimene võimalus on jätkata praegu kehtiva vajaduspõhise lahendusega, kus inimene maksab teenuse eest nii palju, kui talle on jõukohane, kuid suureneb riigi ja kohalike omavalitsuste partnerlus hooldusteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamisel. Muudatusena kehtestataks teenust saavale inimesele minimaalse elustandardi piir, mis peab inimesele jääma kätte peale teenuse eest tasumist.
Mudeli rakendamisel võtaks riik ülesandeks arendada ja osutada neid pikaajalise hoolduse teenuseid, mida kohalikel omavalitsustel ei ole võimalik või mõistlik ise välja arendada ja osutada, eelkõige kas teenuse spetsiifika või sihtrühma väiksuse tõttu. Samuti peab olema riigil senisest tugevam rolli omavalitsuste igakülgsel toetamisel ning neile tuleb eraldada suuremaid vahendeid teenuste arendamiseks ja kättesaadavuse tagamiseks. Mudeli tugevuseks on, et abi korraldus toimub inimestele lähedal ja kohalikke olusid ning spetsiifikat arvestades, ent nõrkusena nõuab selle mudeli rakendamine suurt rahalist katet. Samuti ei pruugi kaduda teenuste killustatus eri tasandite ja süsteemide vahel.
Teine variant oleks luua riiklik mudel, mille puhul korraldab riik ise kõiki pikaajalise hoolduse teenuseid. KOV ülesandeks jääks ühiskonnaelus osalemist toetavate teenuste korraldamine, nt transport, päevakeskused, eluasemeteenused ja muu abi. Muudatusena toodaks riigi korraldustasandile kõik omavalitsuse poolt korraldatavad pikaajalise hoolduse teenused, mis tuleb eraldi kokku leppida. Teenuseosutajad hangitaks vabalt turult ning rahastus oleks riigieelarve põhine.
Inimese omaosalus määratletaks läbi teenuse kulukomponentide ja igaüks tasuks kulude eest, mis tal tuleks kanda ka kodus elades (nt kulud eluasemele, toidule, ravimitele, hügieenivahenditele, riietele jms). Need teenuse kulukomponendid, mis on otseselt seotud teenuse korraldamise ja osutamisega (nt personali palgakulud, koolituskulud, investeeringud, teenuse arendamise ja nõuete täitmisega seotud kulud jms) kaetaks riigi poolt. Mudeli tugevuseks oleks süsteemi ühtlustamine, mis loob eeldused kogu riigis ühesugustel põhimõtetel toimiva pikaajalise hoolduse süsteemi toimimiseks. Samuti oleks see inimese jaoks mugavam lahendus, luues nn ühe ukse süsteemi, milles inimene teab, et pöördub teenuste saamiseks ühte kohta, kus on talle teenus ka tagatud.
Kolmas võimalus on luua solidaarne hoolduskindlustuse süsteem, sarnaselt tänasele töötus- ja ravikindlustusele. Kindlasti vajaks uuenduslik mudel täpsemat analüüsi ja arutelu. Mõttekoht on ka see, kas luua vabatahtlik või kohustuslik kindlustus, mis annaks inimesele kindlustunde, et erinevad hooldusteenused on talle vajadusel tagatud. Selle mudeli rakendamiseks oleks kõige sobilikum luua eraldi hoolduskassa, sarnaselt haige- ja töötukassale, või anda need funktsioonid juba mõnele eksisteerivale asutusele. Ühtlasi saaks vastavasse kassasse koondada rahalised ressursid nii pikaajalise õendusabi kui hooldusteenuste finantseerimiseks ja korraldada sealtkaudu kõrge hooldusvajadusega inimestele suunatuid teenuseid – õendusabi, üldhooldus, ööpäevaringsed erihoolekande teenused jms. Sel puhul võiksime kaaluda ka hooldusvajaduse tasemete kehtestamist koos vastavate hüvitistega ning võimaldada igaühele vajalikke teenuseid lähtudes just tema hooldusvajaduse tasemest.
Milline mudel oleks kõige mõistlikum ja efektiivsem näitavad tulevased arutelud ning laialdased ühiskondlikud kokkulepped. Igal juhul tuleb diskussiooni jätkata, et leida tänasele olukorrale parim võimalik lahendus. Senine hooldussüsteem ei ole kahjuks jätkusuutlik ning ainult põhimõtteliste muudatuste korral on meil tulevikus võimalik tagada inimeste heaolu läbi kogu elukaare, mis peaks olema iga riigi üks peamistest eesmärkidest.