Ringmajandusest võiks saada Eesti Nokia?

Erki Savisaar, Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees

Mis fenomen üldse on Nokia? Nokia on kaubamärk, mida tuntakse üle maailma. Jah, see on praeguseks suurelt pildilt kadunud ja põhjuste üle võime vaielda, kuid Nokia kujundas mobiilsete seadmete turgu mitmel kümnendil. Ma ei pühendaks palju lehepinda ajaloole, kuidas 1865. aastal asutatud paberivabrikust sai maailma juhtiv mobiilide tootja, vaid keskendume küsimusele: kas Eestis võiks olla ettevõtmine, mis kujundab järgneval kümnendil ja miks mitte järgneval sajandil ringmajanduse turgu? Mis on ringmajandus? Mulle tundub, et meil on olnud ringmajanduse teemalisi debatte ja teadusarendusi liialt vähe, sest paljud ajavad segamini kaks mõistet – ringmajandus ja taaskasutus.

Aastaks 2025 ringlusse vähemalt 55% olmejäätmetest

Taaskasutus on toimimisviis, mille korral kasutatakse varem tarvitatud seadmete ja materjalide jäätmeid või jäätmetes sisalduvat ainet veel millekski. Selles vallas on Eesti olnud väga tubli. Taaskasutuse arvestusse lähevad kõik tegevused, mille tulemusena jäätmed ei ladestu ei prügilates ega metsas. Eesti lahendus on lihtne – paneme põlema.

Ahjude ehitamisel oleme äärmiselt silmapaistvad, tehes ahjusid mida mujal maailmas ei ole. Ahjusid, mis potentsiaalselt suudavad kõik Eesti jäätmed ära põletada ehk muuta energiaks – soojuseks ja elektriks. Seega ei ole meil prügiga probleemi, kui mõned nüansid kõrvale jätta nagu näiteks põletamisel tekkiv tuhk või ehitusjäätmed. Kuid taaskasutusest üksi ei piisa, sest maailma poliitiline olukord nõuab ringmajandust.

Igasugune taaskasutamine ei ole ringmajandus. Energia tootmine ei lähe ringmajanduse arvestusse. Ringmajandus on majandusmudel, kus rõhk on ressursside ja materjalide (peamiselt mittebioloogiliste) korduvkasutamisel. Ehk keskendub sellele, kuidas tooted koguda nende olelusringi lõpus kokku, eraldada erinevad materjalid ning kasutada neid korduvalt uute toodete valmistamisel. See on tegevus, mida me praegu ei tee piisava efektiivsusega. Euroopa Liidu ühine eesmärk on võtta aastaks 2025 ringlusse vähemalt 55% olmejäätmetest ning see osakaal kasvab iga aastaga, jõudes aastaks 2035 65%-ni.

Kas selle eesmärgi täitmine väikeses Eestis päästab planeedi? Ei. Tegemist on globaalse probleemiga, aga kui suudame Eestis pakkuda innovaatilisi lahendusi, saame olla ringmajanduse turu kujundajaks maailmas. Nii riskid kui ka investeeringud on suured ning tekib küsimus, kas see kõik on seda vaeva väärt?

Unistada tuleb suurelt

Praegu ei pea selle üle vaidlema, sest oleme oma Euroopa peres otsustanud, et põletamine ei ole piisav – peame tegema oma jäätmetega sh olmejäätmetega midagi enamat. Perspektiivis 2/3 või pikemas plaanis isegi ¾ olmejäätmetest tuleb uuesti kasutusele võtta ning ehitusjäätmete puhul võiks see osakaal olla isegi suurem – üle 90%. See jätab põletamisele ehk Eesti senisele lahendusele oluliselt vähem ruumi.

Mõned sammud on ilmselged: biojäätmed tuleb eraldada ülejäänud jäätmetest. Biojäätmetega tegelemiseks on meil juba terve hulk erinevaid lahendusi: kompostimine, biogaas, biodiisel, biosüsi ja kindlasti leitakse veel uusi rakendusi.

Aga kus on see Eesti võimalus ehk turg, mis on tühi ja ootab innovaatilisi lahendusi ning lipulaeva? Need on mittebioloogilised jäätmed, mis tuleb suunata uuele ringile. Laias plaanis on selleks puit, klaas, metall, plastik, tekstiil ja kivi. Pilt on loomulikult märksa kirjum, kui sellesse teemasse süveneda.

Kuigi eestlased on julged ja nutikad, siis mulle tundub, et põeme üsna tugevat alaväärsuskompleksi. Unistada tuleb aga suurelt. Miks ei võiks Eestist saada globaalsele jäätmeprobleemile lahenduse pakkuja?

Eestis on juba mitmeid häid algatusi. Võtame näiteks Eesti Energia võimekuse töödelda põlevkivi ja plasti õliks. Meil on põlevkivi, mida teistel ei ole ja oskame seda kasutada. Kui sellele lisada plastikut või rehve, siis järjest kallinev CO2 hind ei olegi probleemiks, sest reostaja maksab.

Vanarehvid, lubjakivi ja jäätmepuit on kindlasti valdkonnad, kus Eesti Energia võimekus keskkonnaprobleeme lahendada ei piirdu juba täna ainult Eestiga. Meil on võimekus lahendada nendes jäätmegruppides probleem kogu regioonis ehk nii Baltikumis kui ka kogu Põhjalas.

Eesti Energia toodab samuti elektrit ehk kuidas aitab nende lahendus meid ringmajanduse eesmärkide saavutamisel? Konks seisneb vastuses: millal saab jäätmest taaskord toode? Eesti Energia puhul on vastuseks õli. Õli on toode ja seega on võetud materjal uuesti kasutusele ning see protsess on korratav. Seega õlide puhul oleme lahenduse leidnud, aga suudame enamat.

Meil on vaja veel lahendusi ja mitmete ideede teostatavust juba uuritakse. Kuid head eestimaalased ja eriti teadlased, kes te seda artiklit loete. Pangem pead kokku ja mõelgem, kuidas päriselt jõuaksime eesmärgini, kus kõik, mis võimalik võetakse korduvkasutusele ja see, mida ei saa, muudetakse energiaks. See viiks meid tulemuseni, kus prügilasse ei olegi vaja midagi matta või õigemini see maetav kogus on äärmiselt väike. See tähendab omakorda, et piisab tänastest prügilatest ja me ei pea vähemalt järgmise saja aasta jooksul uusi rajama.

Üheltpoolt tuleb tõsta sorteerimise võimekust ehk eraldada segajäätmetest kõik soovitud materjalid. Seejärel tekib küsimus, et mida sorteeritud materjalidega peale hakata? On selge, et nö teise ringi materjalid ei ole nii ühtlase kvaliteediga kui puhtad toorained, mida tööstused praegu kasutavad, kuid neid on võimalik kasutada. Teame mitmeid positiivseid näiteid ehituse valdkonnast. Aga milliseid lahendusi veel oleks?

Loodetakse, et ringmajandusest saab suurepärane lahendus maailma reostuse probleemidele. Aeg näitab, kas ja kui kiiresti me eesmärgini jõuame. Lahendused saavad tulla ainult koostöös teadlastega ning riik saab mõelda, kuidas selliseid innovatiivseid algatusi toetada.

Eestis leidub kulda

Eesti Energia juht on öelnud, et Eesti lähiregioonis ei suuda ükski riik luua iseseisvalt kõikehõlmavat ringmajandust, sest tänapäevane tehnoloogiline jäätmete taaskasutus eeldab mahukaid investeeringuid ja riikide koostööd tarnekindluseks.  Ma ei nõustu sellega, sest me ei ole kõiki võimalusi uurinud.

Tuntud laulusalm ütleb, et „Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal“. Ka see ei ole päris täpne, sest kui alustaksime muldmetallide tootmisega, siis selle protsessi käigus leiaksime igast tonnist mullast ka grammi kulda ja see ei ole veel kõik. Muldmetallid on märksa väärtuslikumad kui kuld ning neid on nii Euroopal kui maailmal vaja väga palju.

Näiteks täna sõltub kogu Euroopa akude tootmisel Hiinast. Eesti võiks seda tasakaalu muuta ja pakkuda omalt poolt akude tootmiseks vajalikke materjale ja ka enamat. Lisaks sellele saaksime nende metallurgiliste protsesside käigus kasutada ära ka väikese koguse jäätmeid, millele eelnevalt kirjeldatud meetodid ei ole veel lahendust leidnud. Väike kogus võiks olla näiteks 240 000 tonni aastas, millest 20 000 oleks siis jäätmed.

Kusjuures mulda ei peaks isegi kaevama, sellise väikese mahu juures piisab järgmiseks 100 aastaks ka juba välja kaevatud hunnikutest või juba prügilatesse ladestatud materjalidest. Tulemuseks on jätkusuutlikum keskkond ja puhtam loodus. Minu hinnang on, et selliseid metallurgia tehaseid oleks vaja erinevatesse Eesti piirkondadesse mitmeid ning neid tehaseid saab teha nii, et CO2 probleemi ei teki.

Lisaks juba tekkinud jäätmete uuele ringile saatmisele on ringmajanduse mündil veel teine külg. Kuidas korraldada elu nii, et jäätmeid tekiks vähem? Ka siin on võimalus pakkuda innovaatilisi lahendusi. Meil on selles vallas palju võimalusi kasutamata. Alustame kasvõi asjaolust, et toodete ja kaupade järelturg on ülimalt väike. Eestis müüakse järelturul pisut riideid, autosid, mööblit ja on ka mõned vanakraami poed, kuid sellega ka asi piirdub.

Eestis väike järelturg

Mujal maailmas on see turg märksa värvikam. Alustades sellest, et varuosade ja remonditarvete valik on märksa mitmekesisem. Eestis pole tihtipeale valikut – kui miski läheb katki, siis tuleb osta uus seade või toode, sest remontimiseks puuduvad võimalused. Suurem ja sisukam järelturg võimaldab vähendada vajadust uute toodete järele ja sellega vähendame vajadust toorainete järgi, millest neid tooteid tehakse.

Kui vaadelda erinevate toodete ökoloogilist jalajälge, siis väga suur osa sellest tekib toote loomisel, mitte kasutamisel ja seda eriti ilmekalt metalli ja plastikut sisaldavatel toodetel. Seega, kui suudame tooteid kauem kasutada, siis vähendame sellega juba oluliselt oma ökoloogilist jalajälge. Kas meil on võimalik teha revolutsiooni? Vaevalt. Suudame paremini, aga meie mahud on väikesed, nagu ka soov vanu asju kasutada.

Kiirustage, poliitiline tahe on olemas. On vaid vaja häid innovaatilisi ideid, kuidas need küsimused lahenda nii Eestis kui ka globaalselt. Kui saame riiklikult kaasa aidata, paneme õla alla. Lahendused saavad tulla ainult koostöös ning mida enam teadus toetab riiklike eesmärkide täitmist, seda rohkem on võimalik suurendada ka riiklike investeeringuid nii teadusesse kui ka iduettevõtetesse