Valmis on saanud OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS 2018 esimese osa Eesti tulemusi tutvustav raport. Tulemustest selgub, et meie õpetajate karjääriteed on muutumas – enam kui pooled viimase viie aasta jooksul ametisse sisenenutest pole pidanud õpetajaametit esimeseks karjäärivalikuks, kuid on teinud valiku soovist arendada noori, aidata kaasa sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisele ning panustada ühiskonna arengusse.
„Eesti hariduse eduloost räägitakse maailmas palju ja siin käiakse uurimas, kuidas me selle saavutanud oleme. Uuringu tulemused annavad hea võimaluse vaadata, mida meie õpetajad ja koolijuhid oma tööst räägivad ja millise tähenduse sellele annavad,“ sõnas haridus- ja teadusminister Mailis Reps. „TALISe tulemused on riigi hariduspoliitika peegel ning hea võimalus õppida teiste riikide headest praktikatest ja tutvustada enda haridussüsteemi teistele,“ lisas Reps.
Uuring näitab, et meie õpetajad ja koolijuhid on OECD riikide keskmisest kõrgema haridustasemega ja aktiivsed täiendusõppes osalejad. Samas selgub, et suuremat tähelepanu on vaja pöörata uute teadmiste ja oskuste praktikasse rakendamisele. Eesti, nagu paljud teised riigidki, peab tõsiselt tegelema küsimusega, kuidas valmistada ette kaasaja vajadustele vastavaid õpetajaid ja koolijuhte, neid karjääri jooksul toetada, pakkuda neile arenguvõimalusi ning tunnustada tehtud töö eest.
Uuringu läbiviimist koordineerib SA Innove. Eesti tulemusi tutvustava raporti koostas Tartu Ülikool. Huvilised leiavad raportist ülevaate õpetajate ja direktorite taustaandmetest, erialasest ettevalmistusest ja täiendusõppes osalemisest, õpetamis- ja juhtimispraktikatest ning võrdlused erinevate riikidega. Samuti antakse soovitused arendustegevusteks koolidele, koolipidajatele, esma- ja täiendusõppe läbiviijatele ning poliitikakujundajatele.
Kooliaasta alguses korraldas SA Innove koostöös HTMi ja Tartu Ülikooliga Tallinnas, Pärnus, Kohtla-Järvel ja Tartus Eesti tulemusi tutvustavad seminarid, kus anti ülevaate uuringu peamistest tulemustest ning arutleti nii positiivsete trendide kui ka kitsaskohtade ja võimalike lahenduste üle.
TALIS 2018 uuringus osales Eestist 3083 7.-9. klasside õpetajat ja 201 koolidirektorit. 19. juunil avaldas OECD uuringu esimese osa, teise osa tulemused avalikustab OECD märtsis 2020 ning Eesti raport valmib aprillis.
Uuringu I osa “Õpetajad ja koolijuhid elukestvate õppijatena” Eesti tulemused.
Head lugejad!
Tutvuge TALIS 2018 uuringu 1. osaga (üle 150 lk) ja te saate teada, milliste koolikaugete – ütlen välja – jamadega tegeletakse OECD maades seoses õppetööga koolides. Kõike seda juhivad inimesed, kel pole vähematki ettekujutust PEDAGOOGIKAST, didaktikast (õpetamisteooriast) ja arengupsühholoogiast. Oleme viimasel 15-nel aastal sellega hakanud kaasa jooksma (mõtlemata tagajärgedele). Aga hiiglaslikule ametnikearmeele ja “teadlastele” on see väga mugav – ei pea ise midagi teadma-mõtlema… Absurdi on lihtne ka põhjendada – “kogu arenenud maailm” teeb nii…
Väikerahva kultuuri surm!
rõhub Mailis ainult tippudele, kes nagunii igas olukorras oleksid samas tipus. Seejuures aga keskmine ja rumalam kolmandik (kui ümmarguselt liigitada) üha enam mandub ning jääb aja nõuetest maha. Paljusid päästab veel neegritöö rikkamates vennasvabariikides, kuid see ei taga püsivat elukorda ning pereelu. Enamjaolt juba napilt üle 40-sed visatakse üle parda. Praegu veel seda pole selgelt näha, kuid kui see käes on, on juba hilja kaagutama hakata. Mailis sellele mängibki, et siis on ta juba sellest mannutamisjamast väljas ning pinss tagatud.
Kui võrrelda tänaseid põhikooli lõpetajaid 50 aasta tagustega, siis tollastes tingimustes kukuks kolmandik täna raudselt läbi. Nüüd nad lihtsalt veetakse läbi.
Üldse pole mõtet rääkida viimasest kolmandikust, nemad üle alama teenistuja või töölise ei tõusegi. Ning hull on lugu sellepoolest, et nad pärandavad ka oma geenid oma lastele, kes on samuti ette ühiskonna heidikud.
Taolises eristamises pole me mingid erandid, see on toimunud juba USA-s, Saksamaal, Prantsusmaal ja teisteski tööstusriikides. Tulemuseks ongi olukord, kus suhteliselt käputäis andekaid nuputavad välja uusi masinaid, mis jätavad keskmise inimese tööta ning kellest saavadki heidikud-tarbijad. Kuid nende arv saab samuti otsa ning mida teha ületootmise korral? Kuniks on veel tarbivaid riike, saab hakkama, kuid kui ka seal jõutakse mandumiseni? Kas siis ongi saabunud see aeg, et on arukas alustada 3. ilmasõda? Sest kõik liigne on vaja kõrvaldada, samuti on vaja ümber jaotada toorainealad ja leida uued tarbimisrühmad. Samuti kaasnevad sõjaga suured purustused, siis saab ka rahvast taas rakendada mõttetule taastamistööle. Samuti on rahvast siis eriolukorras kergem juhtida, sest tavaelu seadused ei kehti. Mõneti isegi mandumist pidurdav, kuid kas selline peabki olema ühiskonnaelu korraldamise eesmärk?