Eesti Inimõiguste Keskuse viimast kahte aastat käsitleva inimõiguste aruande järgi on olukord Eestis inimõiguste vallas mõnevõrra paremaks läinud, ent agressiivne poliitiline retoorika ja rünnakud õigusriigi, ajakirjanduse ja erinevate vabaühenduste vastu panevad muretsema edasise pärast.
Inimõiguste keskuse juht ja aruande toimetaja Kari Käsper sõnas, et ehkki inimõiguste olukord Eestis on paberil paranenud, on vaja inimeste õigusi paremini ka sisuliselt ellu rakendada ja varasemalt saavutatut hoida, et kõik inimesed tunneksid Eestis väärtustatuna. “Oleme alates taasiseseisvumisest läbi teinud märkimisväärse arengu, aga sallimatu retoorika levik ja aina enam domineeriv arusaam, et inimõigused on vaid enamuse õigused, panevad tuleviku pärast muretsema,” lausus Käsper.
Esimest korda aruande ajaloo jooksul tekitab Käsperi sõnmul muret sõna- ja väljendusvabaduse olukord, millega Eesti on varem pigem positiivselt silma paistnud. Väljendusvabadust ohustavad poliitiline surve valitsuse suhtes kriitiliste ajakirjanike suhtes, puudulik seadusandlus vaenukõne suhtes ning rünnakud institutsioonide ja kodanikuühiskonna suunal. Aruande sõnavabaduse peatüki autor Katrin Nyman-Metcalf sõnas, et surve ajakirjanikele on murettekitav, kuna õhkkond, kus ajakirjanikud tunnevad, et peavad ennast tsenseerima, on sõnavabaduse jaoks väga ohtlik.
Eelnevate aastate soovitustest on palju tegelikkuseks saanud: kavas on kaotada ebatõhus ja kohatult piirav valimiste eelse välireklaami keeld ning õiguskantslerist on saanud seadusjärgne inimõiguste eestkostja Eestis, kes teostab järelevalvet ka puuetega inimeste õiguste üle. Samas on mitmeid valdkondi, kus ekspertide korduvalt rõhutatud soovitused pole tegudeni jõudnud. Näiteks tuleks lõpetada inimeste sideandmete pikaajaline põhjuseta säilitamine, tagada vangidele võimalus valimistel osaleda, vaadata üle vaenukõnet puudutavad seadused, kaasata rahvusvähemusi enam poliitilisse ellu ning mitte piirata asjakohatult psühhiaatriahaiglate patsientide vabadusi.
Aruanne “Inimõigused Eestis 2020” koosneb 12 peatükist, mille autorid on valitsusest sõltumatud eksperdid erinevatest organisatsioonidest. Selles käsitletakse näiteks rahvusvähemuste, pagulaste, varjupaiga-taotlejate ja puuetega inimeste olukorda, samuti näiteks kogunemisvabaduse, õigusmõistmise ja sõnavabaduse temaatikat. Aruanne ilmub aastast 2007 ning seda antakse välja annetuste toel.
Eesti Inimõiguste Keskus on sõltumatu valitsusväline inimõigusorganisatsioon, mis seisab koos toetajatega iga inimese õigusi ja vabadusi austava Eesti eest.
Aruanne on täismahus kättesaadav inimõiguste keskuse veebilehel www.humanrights.ee .
ükski neist “inimõiguslastest” ei tunnista, et sallimatuse sünnitasid meil pedesotsid oma rahva pedestamissooviga? Samuti olid nemad koos KaKa bandega esimesed, kes kutsusid üles Eestit islaamistama. Teistest massimõrvadest läänepool hoolimata. Et toome aga mõrvarid sisse ja laseme siis neil tegutseda nagu kuraan käsib?
Oleks arukas oodata, siis näete, millised veretalgud hakkavad läänes toimuma. Praegu on ninameeste arvates muslimeid läänes liiga vähe, kuid kui nende osakaal kasvan 30%-ni, siis läheb lahti. Mida “inimõiguslased” siis teevad, kui ise verest tühjaks jooksevad?
et laekuks ka vastus.
Ebanormaalne olukord valitseb Eestis. Pidevalt kiitleme palga tõusudega ja samas rahvas elab veelgi halvemalt kui enne.
Palk tõuseb ja kõik hinnad tõusevad. Nii ka kinnisvaradega.
See ei ole loomulik. Miks valitsus ei pane hindade tõusule punkti – või siis miks äridel ei ole kasumi protsenti piiratud? Vaja viia asi nii kaugele. et kui kasum ületab näiteks 15 %, siis koheselt tulumaks tõuseb tunduvalt. Teatavasti paljudes riikides see ju nii on.