Lauri Laats
2019. aasta jooksul toimunud muutused nii Euroopas kui ka mujal maailmas on olnud märgatavad, üha enam antakse diplomaatia asemel sõna hoopis sellele, kel kõige kõvem hääl. Või rusikas. Aga äkki ongi käes ajajärk, kus üks segadus ajab teist taga, äkki on tähtede seis just praegu selline?
Maailmas pole olnud just lihtsad ajad. Ühelt poolt kasvab majandus jõudsalt, inimeste elujärg paraneb, kuid ometi on õhus mingi ärevus ja ärritus. Novembrikuu viimane nädal vallandas terava vaidluse Saksamaa kantsleri Angela Merkeli ning Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni vahel, kus Merkel heitis ette Prantsuse riigipea väljaütlemist Nato ajusurmas viibimise osas ning vajadust pidevalt tema järele koristada. Macron kaitses end mõistagi tuliselt ning viitas Türgi sissetungile Süüriasse, millele NATO mitte mingil viisil ei reageerinud. Türgi seevastu pani võrdusmärgi Balti riikide kaitseplaani ning liitlaste seisukohtade osas kurdide küsimuses. See sundis omakorda Balti peaministreid NATO tippkohtumise ajal teemat intensiivselt käsitlema ning tulemuslikult saavutati ka kompromiss, millega Balti riikide kaitseplaan teostamata ei jää.
Notre Dame’i hävimise aasta
Niigi erimeelsustest, populismist ja muudest probleemidest räsitud Euroopat tabas aprillis kohutav kultuuriajalooline kaotus: Notre Dame’i katedraali põleng, suures mahus hävimine. Selle uudise saabumise hetkel jäi paljudel hetkeks lihtsalt hing kinni. See kuulus kirik, suur ja vankumatu ehitis, mis tundus nii igavene, oli ühe hetkega nii habras ja kaitsetu. Tuhanded inimesed ühendasid käed palveks ning lootsid imele ja katedraali pääsemisele. Ime sündis ning häving polnud täielik.
Tragöödia pani inimestes ootamatul tärkama aga ühtsuse, olenemata sellest, kas usutakse Jumalat või mitte, Notre Dame tundub olevat monumendiks inimeseks olemisele. Kuidas ometi Notre Dame’i põleng maailma ja eelkõige Euroopat sedavõrd vapustas? Ehk on asi selles, et iidsed hooned, mis oma kohal püsinud sajandeid, annavad inimestele mingi kindlustunde meie maailma püsivusest? Annavad emotsionaalse sideme minevikuga ja ka tulevikuga, tekitavad tunde, et meist on midagi jäävamat ja suuremat. Et Notre Dame on omal kohal ka siis kui mind või sind enam juba sada aastat pole siin ilmas olnud. Nüüd järsku löödi see kindlustunne kõikuma ja see, mis oli olnud justkui igavene, oli hoopiski kõige hapram. Praeguseks käivad ehitise kindlustamise ja restaureerimise planeerimise tööd ning Prantsusmaa on lubanud, et Notre Dame tõuseb taas tuhast.
Zelenski aasta
25. novembril viibis Eestis riigivisiidil mees, kelle jaoks 2019. aasta on olnud uskumatult edukas. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi tegi võimalikuks kõik selle, mida varem peeti võimatuks. Tele-eetrist tuule tiibadesse saanud ja suurelt presidendivalimised võitnud Zelenskõi suutis seljatada poliittehnoloogid ning rahva oma siirusega enda selja taha koondada. Nagu sellest veel vähe oleks, suutis ta kanda populaarsuse üle ka oma erakonnale Rahva Teenrid, mis sai suvistel parlamendivalimistel Raadas absoluutse enamus. Muide, see on taasiseseisvunud Ukraina ajaloos esmakordne, et üks erakond saavutab Raadas absoluutse enamuse.
Esmakordne on ka olukord, kus ühel poliitilisel jõul on tugev toetus kogu riigis, mis annab jõu ja mandaadi ellu viia ühiskonda ühendavaid muudatusi. Üle pika aja usutakse Ukrainas jälle, et riik liigub õiges suunas – ja see usk põhineb usul oma presidenti. Korruptsioonist, revolutsioonidest ja sõjategevusest räsitud Ukraina rahvas loodab ja väärib paremat tulevikku. Loodame parimat ja jälgime huviga, kuidas Zelenskõi jaksab seda vastutust kanda ning kuidas oskab realiseerida oma tõeliselt armastatud poliitiku staatust.
Trumpi aasta
Omaette kategoorias mängib Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, kes vaatamata teravale kriitikale, erinevatele süüdistustele kodu- ja välismaal ning tema tagandamiseks alustatud protsessile, suudab jätkuvalt üllatada. Ühel hetkel ähvardab ta teist riigijuhti hävinguga, juba järgmisel lendab kohale, et teha „ajaloo tähtsaim diplomaatiline kohtumine“, nagu ta ise väljendab. Ühe käega kehtestab impordipiiranguid riikidele, teise käega kirjutab alla uuele leppele. Trumpi Twitteri-säutsud võivad viia rahaturud langusesse ja panna need kasvama.
Vaatamata kõigele puudub Trumpile 2020. aasta novembris toimuvateks presidendivalimisteks hetkel reaalne vastane. Tema ülevoolava energia ja jõulise stiiliga on teistel kandidaatidelt ülimalt raske hakkama saada. Nad jäävad varju. Kõige tõsiseltvõetavam vastane on hiljuti kandideerimisest teatanud kauaaegne New Yorki linnapea, miljardär Michael Bloomberg. Küll aga peljatakse, et Bloombergi kõrge vanus vähendab tema võimalusi edukas olla (ametisse astudes oleks ta 78-aastane). Nii võib ka 2020 kujuneda Trumpi aastaks, sest lihtsalt keegi ei suuda tema tempos püsida.
Ehk on see tõesti kollase maasea pettumus eelnevate aastate üle, kibedad viljad on teinud meele pahaks ja tajume seda närvilisuse ja rahutusena kõikjal ühiskonnas. 24. jaanuaril 2020 algab rotiaastaga, uus tosin aastat kestev tsükkel. Vanade hiinlased pajatavad, et rott võitis loomade võidujooksu tänu kavalusele veendes härga end seljas kandma. Ja just enne finišit hüppas rott maha ning maandus esimesena, võitjana. Loodame, et rotile iseloomulik nutikus kandub ka ühiskonda ning närvilisus ja rahutus vaibub. Kuidas kõik aga päriselt läheb, saame teada juba õige pea, teise aastatuhande järgmise kümnendi saabudes.