Maria Jufereva-Skuratovski, Riigikogu väliskomisjoni liige
Riigikogu väliskomisjonis arutatakse Eesti välispoliitika arengukava 2030 üle, mis paneb paika meie järgmise kümne aasta prioriteedid selles valdkonnas. Olukorras, kus mõned Euroopa liidrid väljendavad vastuolulisi signaale, näiteks Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni väljaütlemine NATO kohta, tuleb tunnistada, et Eesti välispoliitika kujundamine muutub üha suuremaks väljakutseks.
Eesti on sõnastanud välispoliitikas kolm põhilist prioriteeti, mis lähtuvad eeskätt meie enda riigi elutähtsatest huvidest. Esiteks julgeolek, head rahvusvahelised suhted ja kestlik areng. Teiseks, väliskaubandus ja kolmandaks, meie võõrsil elavad kaasmaalased. Viimase prioriteedi puhul on oluline silmas pidada, et riigi huvi ei ole säilitada ainuüksi side välismaal elavate eestlastega ja tagada neile erinevaid teenuseid, vaid pakkuda ka igakülgset tuge ja võimalusi koju naasmiseks.
Nagu iga väikse riigi puhul, mängib ka julgeoleku küsimus Eesti jaoks suurt rolli. Meie liikmelisus suurtes rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu NATO, Euroopa Liit ja teised, kindlustavad meie riigi julgeolekut ja stabiilsust. Seda on teadvustanud iga aastaga aina rohkem ka Eesti elanikud, et suurte partneritega ühes paadis olemine on turvalisem ja ohutum. Näiteks selgus viimasest Turu-uuringute AS poolt tehtud uuringust, et Eesti kuulumist NATO-sse pooldab 75 protsenti elanikkonnast.
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni novembri hakul välja öeldud arvamus NATO „ajusurma“ kohta tunnustatud väljaandele The Econimist raputas piltlikult öeldes kogu Euroopat. Mõistagi pole NATO-t kritiseerivad seisukohad kunagi head, sest need õõnestavad partnerite vahelist ühtsust ning annavad kahetsusväärseid signaale kogu maailmale. Vaatamata sellele juhtumile usun, et kõik liitlased teevad julgeoleku tagamiseks nüüd suuremat koostööd kui varem.
Selle väljaütlemiseni võis minu arvates viia Prantsusmaa soov võtta enda peale Euroopa liidri roll ning dikteerida, mis suunal peaks kogu Euroopa edasi liikuma. Viimasel ajal on näiteks Saksamaa jäänud rahvusvahelisel areenil varju. Suurbritannia on keskendunud Brexitile ning usun, et Prantsusmaa näeb siin oma võimalust saada Euroopa häälekandjaks. Tegemist on küll spekulatsiooniga, kuid elame-näeme.
Eesti-Venemaa suhted: kas valgus tunneli lõpus?
Eesti-Venemaa kõrgtaseme suhteid on võimalik eeskätt käsitleda Euroopa Liidu ja Venemaa suhete raamistikus ning viimastel aegadel on need olnud pingelised. Aastatel 1990-2000 lähtus Euroopa Liit Venemaaga suhete arendamisel liberaalsest „positiivse vastastiku sõltuvuse“ paradigmast. See nägi ette, et ühisprojektid energeetika, kaubanduse, rahanduse, tehnoloogia, julgeoleku ning tolli ja piiri valdkondades kindlustavad regiooni stabiilsuse ja julgeoleku. Pärast 2014. aastal aset leidnud sündmusi Ukrainas teadvustati, et nn. „vastastikune sõltuvus“ võib osutada kahjulikuks mõnedele Euroopa Liidu riikidele, eeskätt energeetikajulgeoleku valdkonnas. Samal ajal soovis Venemaa vähendada sõltuvust Euroopast ja USAst ning „positiivse vastastikuse sõltuvuse“ paradigma asemele saabus vastastikuste sanktsioonide ajastu.
Toonitan, et Eesti ja Venemaa suhted ei käi ega pea ka käima kõrgtasemel ja rahvadiplomaatia puhul käsikäes. Kõrgel välispoliitilisel tasemel väljendatakse vastuolulisi ja kriitilisi signaale ja sõnumeid, mis hoiavad suhteid jahedatena. Pean siin silmas mõnede tipp-poliitikute reaktsioone ENPA-s Venemaa hääleõiguse taastamise kohta, territoriaalsete pretensioonide kõlakaid jms. Samal ajal areneb kahe riigi vahel haridus-, kultuuri- ja turismialane koostöö hästi ja konstruktiivselt.
Samuti arendatakse munitsipaaltasemel suhteid Eesti ja Venemaa linnade ning linnaosade vahel. Alahinnata ei saa näiteks ka Keskerakonna ministrite Taavi Aasa ja Mailis Repsi kohtumisi oma kolleegidega seal toimunud majandus- ja haridusfoorumidel. E-viisa süsteemi rakendamine Venemaa poolt tõestab ka seda, et idanaaber on huvitatud Eesti turistidest ja soovib, et reisimine oleks sama lihtne ja mugav justkui nädalavahetuseks Berliini sõitmine. Selles valdkonnas näen mina küll suurt potentsiaali koostööks, et suurendada Eesti ja Venemaa piiripunktidel turistide läbilaskevõimet.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti ja Venemaa suhted on täis väljakutseid. Isegi siis, kui lähiaastatel pole oodata paranemist kõrgel poliitilisel tasandil, usun, et rahvadiplomaatia ja munitsipaalkontaktide tasemel on alati võimalik leida ühisosa.
Tuleb lõpetada oma nina toppimine võõraste riikide siseasjadesse. lõpetada teiste riikide abistamine sest vajame ise abi, lõpetada pugemine USA ees õ Võõrvägi tuleks välja viia ja sisse seada heanaaberlikud suhted idanaabriga.
Olgino troll, palun ärge ajage oma propagandat – eestlased ei vaja seda mitte.
seda kõike ei tee ju teie, kullakesed, tähtsate” kohtade pealt.
kui mina olen selle välissuhetega sahkerdamisest aru saanud, on eesmärgiks PUGEMINE kõikide ees. Juba 79 aastat okupeerib Venemaa 4,7% Eestist ja hoiab seal suurema tüki hammustamise lootuses oma sõjaväge, meie aga loeme selle igati SEADUSLIKUKS. Vaid üksikud julgevad tõde kuulutada, kuid siis on nad kohe vassistid ja rassistid. Võltspeaminister ja võltspresident aga lausa vaikivad kõik maha ning pooldavad okupeeritud alade ärakinkimist, saaks aga veelgi enamast lahti. Et alles jääks Tallinn ja seda ümbritsevad vallad, muud mingu Venemaa alla, siis hea Venemaa arvel elada. No minu mõistus ei võta seda porispüherdamist kinni.
Keegi kuulutab kuskil välja, et 2. ilmasõda tekkis sakslaste ihast hävitada juudid ja eestlased kohe kuulutavad kuulekalt välja holokaustipüha! Et juudid ei solvuks, siis lastakse neil alati olla tähtsamad ohvrid kui roomad ja slaavlased, muudest ohvritest rääkimata. Isegi üle ilma soovitatakse ka muid ohvreid hõlmas massitapp kirjutada väikese algustähega, juutidetapp aga suurega.
Miks Eesti klikk ei tunnista oma allkirja ÜRO põhikirja all, kus lubatakse igale rahvusele iseotsustamisõigust oma elukorralduse üle, vaid hakkab neid iseseisvujaid tõrvama ja põlgama? Kas ainult sellepärast, et nende pooldajad ja vabastajad on valest leerist? Kui me ise tahtsime jätkata de facto iseseisvust, siis kõik lausa püherdasid poris, et nad meid tunnustaks. Nüüd aga oleme teiste meiesuguste vastased nr 1.
Mida on sellised eestlased väärt? Võib olla mitte isegi oma rahvuse nimetust?
Praegune Venemaa ei okupeeri Eestit ja ei kavatse ka seda teha. Meil on sees NATO ja seal vene sõdureid pole. Venemaa tahab meiega hästi läbi saada ja meiepoolsed vihavaenu avaldused on alatud. Keegi tahab sõda aga mitte Venemaa. Meie mõned poliitikud saavad hääli vihast kõverduud nägudega inimestelt kes on ise alaväärtuslikud, õhutades vihavaenu. Poliitikud ise teavad väga hästi et Venemaa poolt pole midagi karta. Need kes ei hooli meie inimeste inimväärsest elust peavad ju ka midagi tegema no ja siis järatakse Venemaa kallal. Reformierakondlased lisaks sellele tegutsevad vaenulikult ka oma riigis laimates Eestimaa parimaid inimesi, rikkudes nende tervist ja segades nende tööd. See on veel hullem kui Venemaa vastane tegevus. Isamaal on seekord tubli esimees aga selle erakonna peamine tegevus on sõjaks valmistumine ainult et keegi ei kavatse meid rünnata. Reinsalu ja Luik tegelevadki vaid sellega. Meie peaminister peab ka arestama oma liitlastega valitsuses. kuid siiski on tema välispoliitika mõnes mõttes mulle arusaamatu ja mitte keskerakondlik.
Kui Trump valiti USA presidendiks, kuulutas ta kohe välja oma slogani: “America First!”, lisades seejuures , et ka teistel riikidel on õigus seada oma riikide huvid esikohale. Kuidas on aga lood Eestis? Kas meil kehtib ikka slogan “Eesti huvid kõigepealt!” või hõiskame kooris samuti “Amerika First!”????
Kui tuua näiteks meie võitlus Nord Stream 2 vastu. See pidi olema väga väga paha. EL liit muutub sõltuvaks vene gaasist ja laseb ennast Venemaal mõjutada! Meie poliitikud ei räägi aga sellest, et gaasitorul on mõlemas otsas kraanid. Kui EL keerab omapoolse kraani kinni ja ostab 25% kallimat LNG gaasi, jääb Venemaa ilma kümnetest ja sadadest miljarditest dollaritest. Ega see ometi ei mõjuta Venemaa käitumist? Lapsi oskame me küll taskuraha andmise ja keelamisega mõjutada…
Soovitades Euroopa Liitu ostma 25% kallimat LNG gaasi, vähendame nii EL kui ka Eesti konkurentsivõimet maailmaturul. Seega ka rahva elatustaset. Suure suuga kiitleme , kuidas me ikka võitleme kliima soojenemise vastu. Aga tegelikult? Me jätame pühas rahus kasutamata tuuleenergia, mille asemele oleme sunnitud jälle ostma 25% kallimat LNG gaasi. Vene torugaas on julgeolekuoht!!!!!! Tootes elektrit tuulegeneraatorite asemel LNG gaasist, põlevkivi elektriga on lähiajal lõpp, tuleb meil välja käia ligikaudu 300 miljonit aastas.
LNG gaas tuleb enne laevale laadimist jahutada -162 kraadini, seejärel tossutada laevaga üle ookeani, siis uuesti soojendada/aurustada. Kõik see on energiakulu ja atmosfääri paisatav täiendav CO2. Aga Eesti pidavat võitlema kliima soojenemise vastu??????
Tubli eestlane ei halvusta teisi rahvusi. Selles suhtes võime Venemaalt eeskuju võtta sest seal suhtutakse kõigisse rahvustesse hästi. Peab lõpetama vihavaenu õhutamine mis ei too kaasa midagi head.Sõjaks ettevalmistumise ja teiste riikide abistamise raha peaks minema meie inimeste elatustaseme tõstmiseks. Mitte üks poliitik pole nii rumal et arvab nagu hädaohu korral tuleks keegi meile appi. Suurriikidel on nii vägev sõjavarustus et nende vastu ei saa ja omavahel nad sõdima ei hakka sest siis oleks ülemaailmne katastroof eriti väikeriikide jaoks. Nii et parim kaitse on hea läbisaamine.oleme vaene riik ja kogu poliitikute tegevus peaks lähtuma sellest et meie inimestel oleks inimväärne elu. Muidugi keskerakondlik valitsus püüab seda teha ja parandada neid vigu mida on eelnevalt tehtud. Sisepoliitikas on valitsus tasemel.
pole mingit välispoliitikat ega saagi olla. Eestlased oskavad vaid Brüsseli poole koogutada ja julgevad teha ainult seal heakskiidetut. Sest Eesti pole praegu iseseisev, ta on sõltuv euroliiduvabariik.
Meie poliitikud teavad seda isegi . Aga jorutavad sama, sets ,muidu nad ei saaks olla oma tasuvate ametite peal – seniks – ja mõnusasti elada jõukalt vaesemate rahakoti pealt.