Jaanus Karilaid, Keskerakonna aseesimees, Riigikogu õiguskomisjoni esimees
Keskerakond peaministrierakonnana on tegutsenud juba üle kolme aasta. Aprillist 2019 on sotside asemele valitsuskoalitsiooni tulnud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Isamaal ja Keskerakonnal on hoog sees endisest valitsusest. Mõlema poliitilise koosluse kohta on häid sõnu, aga praeguse kohta eriti.
Tuletagem meelde 2018. aasta sügise rahandusministeeriumi positiivseid prognoose, selle põhjal tehti ka erakondade valimiskampaaniaid. Üllatuslikult aga neli kuud hiljem kui oli selge, et reformierakond ja sotsid jäävad valitsuse ukse taha, siis arvud muutusid kui nõiaväel negatiivseks. Sellest saadi siiski 2020. aasta riigieelarve koostamisel edukalt üle ja tuleb erakorraline pensionitõus koos indekseerimisega, mis toob keskmiselt juurde igakuiselt 45 eurot, palgad tõusevad, jalgpalli sisehallid kerkivad, taristuprogrammid jätkuvad, kohalikud külavaheteed saavad rahastuse – kokkuvõtlikult rahandus ja majandus on hästi hoitud.
Seda kõike korraldati ka pretsedenditutes tingimustes, kus president Kersti Kaljulaid otsustas rahustamise asemel laskuda sisepoliitilisse rähklusse, pingete maandamise asemele hoopis neid võimendada, sildade ehitamise asemel teravaid emotsioone õhutada. Sellise käitumise pealt soovitaks siiralt loobuda presidendi ametiketist ning osaleda kodanikuna mõnes erakonnapoliitikas. Esimene reaalne võimalus tulla Kersti Kaljulaiul Riigikokku tuleb 2023 aastal. Nii kaua tuleb aga tal neelata oma kaotusepisaraid, et ei õnnestudki tagatoa presidendil suunata tagatoa valitsuse moodustamist. Eesti 200 jäi alla valimiskünnise ning nende soovitud liit Reformierakonna ja sotsidega jäi tegemata. Plaan „b“ Isamaa, sotsid ja reform samuti kuidagi ei libise. Sealt ka see kibedus, tigedus ja kitsas vaade.
Poliitilise mõtteviisi avardamine
Nüüdne valitsus mitte ei tiksu ametkonna inertsist, vaid Keskerakonna juhtimisel võetakse ette olulisi ja suuri asju. Sõltumata ametkondlikust vastuseisust tehti otsus aktsiiside langetamise suunas – rohkem varasemast ei jooda, aga Läti asemel kosub Eesti riigikaasa. Varasem viga parandati. Nüüd avardatakse poliitilist mõtteviisi. Otsitakse võimalust riigilaenu kasutamiseks, juba on olemas plaan PPP projektide kasutamiseks suurte maanteede ehitamisel. Kommertspankade nuumamine on lõpetamisel ja II samba vabatahtlikuks tegemine juba kevade algul tehtav. Arvestame, et Kadriorg (Kersti Kaljulaid) blokeerib ja takistab, aga saame ka selle lubaduse elluviimisega hakkama. Ühiskond pole enam tardunud, vaid mõtleb ergastunult kaasa. Avatus, julgus oma otsuseid avalikule areenile panna, edasiminek häbeliku paigalseisu asemel on praegune reaalsus.
Reformid ellu!
Lähiperspektiivi kaks suuremat reformi on apteegireform ja pensionireform. Mõlemad on oma mastaabilt sellise ühiskondliku mõjuga ettevõtmised, mille sarnast lähiminevikust polegi esile tuua. On selge, et selliseid põhjalikke ümberkorraldusi saab ette võtta ja ellu viia vaid kindla poliitilise visiooniga, teotahteline ja tugeva ühiskondliku toetusega valitsus, mille kõik liikmed on orienteeritud sisulisele koostööle. Just eesmärgipärane sisuline koostöö ongi meie praeguse valitsuse iseloomustamisel selleks peamiseks edasiviivaks jõuks, mis Eestit uuel kursil hoiab. Erinevalt varasematest valitsustest ei püüa nüüd ükski valitsuspartner teise osapoole arvelt oma isiklikku avalikku toetust ega poliitilist kapitali kasvatada. Pole suurt ega väikest venda, on võimekas meeskond.
Arvestades praeguste valitsuserakondade kujunemislugu, ühiskondlikku kaalu, erakondade vägagi erinevat poliitilist palet ja toetusbaasi ühiskonnagruppide lõikes, on tõesti haruldane, et suudeti leida kõigi osapoolte poolt väärtustatud ühisosa, leppida kokku eesmärkides ja tegutseda selliselt, et keegi tekki enda peale ei kisu. Loodame, et selline koostöötahe ei murene ja praegune valitsus läheb ajalukku esimese Eesti Vabariigi valitsusena, mis on tegus ja säilitab oma töövõime kogu valimistsükli jooksul.