Sotsialistlikku põldu harides

Pilguga Soome poole. IV osa

Nagu eelmise loo lõpus kirjutasin, asus volinik tööd otsima Soome poolelt.

Sinna saamine oli üsna keeruline ja ega seda kohalikud võimud eriti ei soosinud. Aga, et oli perestroika aeg, siis püüti näidata spordisõbralikkust kapitalistliku maailmaga.

Langevarjundus ja lennusport osutusid päästeingleiks. Eesti poolne spordiföderatsioon palus kutsuda vaatlejatena Põhjamaade meistrivõistlustele siinse langevarjuvõistkonna. Kutse tuli ja valiti Narva võistkond, sest need olid oma keeleoskusega kõige kaugemad. Igaks juhuks. Kõigile vormistati tööpassid ja välisviisad.

”Volinik” oli võiskonna juht ja ka keelerääkija. Laevaga üle ja siis bussiga Kesk-Soome Yväskylässe, kus 20 km eemal asus tolle aja moodsaim Tikkakoski lennuväli. Lisaks veel Soome õhuväebaas ja Kesk-Soome lennundusmuuseum. Lennuvälja kasutasid nii tsiviillennud kui harrastajad ja sõjaväelased.

Selline kooslus ühel alal oli sotsialismist tulnuile arusaamatu. Ühine lennujuhtimine tornist ja kõik laabus turvaliselt. Ka mingit külaliste sabas sörkimist ei olnud. Soome spioone ei kartnud ja ega teist keelt rääkijad poleks ka midagi aru saanud. Väikelennukite remondibaas oli samuti lennuvälja kõrval. Seal läbiti vastavad ressursijärgsed kontrollid ja remondid. Kuna Tikkakoskis oli ka relvavabrik, siis ilmselt nimi tikkakoski on tuletatud Tikkakoski = (rähn-kärestik), ülistamaks nende toodetud relva teovõimet. Olgugi, et Narva langevarjurid tegid aastas sadu hüppeid, oli Põhjamaade vastasvõistkondade tase palju tugevam.

Ja nemad pidid oma lõbu ise kinni maksma. Siinsed ”rüblikud” oli ALMAVÜ (organ, kes oli loodud tulevaste sõdurite eelkoolitamiseks) hingekirjas ja rahal. Lõuapoolikud nimetasid seda allmaa- ja veeühinguks. Ametlikult oligi Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing.

Võõrustajad soomlased olid meie algajate suhtes väga viisakad ja kuna kõik vajalik tuli neile ära tõlkida, siis ”keelerääkija” oli varsti ka juba asjatundja võistlusmäärustes ja et ka ise neid hüppeid teinud, saadi võistlus ilusasti käima. Kui lennukid viisid langevarjuvõistkonnad üles, oli ”keelerääkijal” palju huvitavam tutvuda lennukite hooldusmeestega, sest võrreldes ALMAVÜ kasutada olevatest plekkkeredega Poola lennukeist olid need plastikust ja hoopis teise põhimõttega mootoritega.

Kasu sai keelerääkija ka sellest, et iga remonditud lennuk pidi tegema katselennu ja nii sai täiendatud uute lennutüüpidega oma nõukogulikku lennuraamatut. Muidugi teise piloodina. Tikkakoskis tõusid õhku ja maandusid oma plaanilistel harjutustel suurte reisilennukite piloodid ja samas ka tavalised liinilennukid. Sekka mõni hävituslennuk. Kõik sujus äärmises ”soomelikus” rahus.

Soomes õpiti sööma koorimata keedetud kartulit ja uskuge või mitte, hea oli! Toitlustamisest rääkimata. Kogu maailmas on lendurite menüü ülirikkalik. Ikkagi suured füüsilised ülekoormused.

Narva langevarjuritele anti ka taskuraha 100 Soome marka. See oli tollel ajal suur raha ja huvitav oli vaadata, kuidas seda rüblikud kasutama läksid. Ei mingeid jooke. Osteti kokku odavaid plastmasskelli suveniirmütse ja muud pudi padi. Ikkagi kingituseks kodustele. Võistlutulemustest pole mõtet rääkida. See vaid õppeüritus Narva langevarjuritele.

Soome Lennuspordi Föderatsiooni president Olavi Rautio korraldas keelerääkijast Eesti föderatsiooni asepresidendi lennu eralennukiga Tikkakoskist Helsingisse ja seal oli pidulik vastuvõtt lennuföderatsioonis. Arutati ka võimalikku Helsingi-Tallina liinilennu avamist. Tutvuti Finnairi peakorteri ja juhtkonnaga. Teatavasti pärast sõda ülelahe lennud katkesid. Nüüd tärkas salamõte, mis ka varsti teoks sai.

Finnairi lennusimulaatoritunnis tehti külalisele lend suurel DC10 otse Ameerikasse. Tollel ajal oli see õppemasin üks haruldasi ja seda kasutasid ka saksa lendurid oma koolitustel.

Koju jõudes oligi mõte teha kaheksal väikelennukil ülelend Eestisse. Tuletada meelde ennesõjaegset lennuliini. See jäi raskema poolega just Eesti lahendada, sest piirivalve ja sõjavägi võis vastu seista.

Vahepeal oli vastukülaskäik Soome langevarjureile planeeritud Viljandis. Elamine kesklinna hotellis ja autoga linna äärde lennuväljale. Nüüd said ka Eestimaa langevarjurid proovida maailmaklassi tiiblangevarje, milledel oli suurem rõhtkiirus. Need olid meie omadest palju kergemad ja paremini juhitavad.

Kõik tõusud olid üsna hapniku piirini, sest tegu oli kujundhüpetega, kus moodustati õhus mitmeid kokku-lahkulende ja alles siis avati varjud. Imelikul kombel kohalik KGB ennast jälgimas ei näidanud, olgugi, et õhtud möödusid kesklinna restoranis, kus oli ka plaaniline toitlustamine.

Kõik see andis julgust juurde salamõttele ja endine Tapa hävituslendur Maškov, kes oli Tallinna Lennuklubi ülem, läks armee staapi ja taotles loa Soome lennukite vastuvõtmiseks Tallinnas. Luba anti aga nõuti kooskõlastamist Moskvaga ja KGB ohvitseri kaasalendu sellel marsruudil. Moskvaga saadi kokkulepe ja lõplik sihtkoht pidi olema Raplamaa Kuusiku lennuväljal. Enne aga vahemaandumine Tallinnas, kus ka piirikontroll ja tolliprotseduurid.

Lendas siis vastuvõtja klubi koos endise põlluvoliniku-keelerääkijaga AN-2 pardal mere kohale külalistele vastu. Külalised võeti sappa ja siis teatas volinik Soome juhtlennuki komandörile, et maandume hoopis Kuusikul.

See oli ehmatus Helsingist peale istunud julgeolekumajorile, kuid temaga rääkis nüüd raadio teel piirivalve komandör, kes koos tollimeestega samuti AN-2 pardal oli. Eks see väike vigur oli selleks, et Soome poolel oli lennukikütus ikka palju kallim tollasest Maarjamaa ALMAVÜ omast ja iga maandumine ja õhkutõus oleks külalistele lisa kütusekulu.

Seega siis tollane NSVL-i- Soome piir oli ”hetkeks” hoopis Raplamaal! AN-2 maandus ja volinik võttis lennujuhtimise üle ning maandas ükshaaval kõik Soome masinad muruväljakule. Mõnele lendurile oli see ka esmakogemus, sest lennuväljad on üldjuhul ikkagi kõvakattega.

Seda ülelendu juhtis Soome poolelt FAI president Olavi Rautio, kes andis Eestile maailmaföderatsiooni lipu. See oli ka ärgitus edasisteks suheteks. Tollimehed tegid oma töö kiiresti ja nad viidi autoga Tallinna. Kaasa pandi ka kast helget-valget.

Lennukibensiini oli ALMAVÜ süsteemis küllaga ja seda tuli lausa ”maha kanda”, sest ei viitsinud kohalik lennnundusrahvas kohustuslikke igaaastaseid langevarjuhüppeid teha ja bensiinikulu tuli raamatupidamises tegemata ”hüpetega” kooskõlla viia.

Soome lennukid tangiti kõrini täis ja nad lendasid mitu päeva oma harjutusi tehes meie õhuavarustes. Suurem osa lendureid olid firmade omanikud või siis tegevjuhid. Esimesed tutvused olid endisel volinikul sõlmitud. Ka kohalikud piloodid said korralikke õhusõidukeid tüürida.

Eesti Televisioon salvestas selle esimese sõjajärgse ülelennu Lembitu Kuuse juhtimisel ja sai Soomepoolse kutse tulla ka Finnairiga tutvuma. Nüüd oli tee lahti ja teine langevarjurite ühislaager sai teoks Narva lennuväljal.  Ka Soome purilendurid tulid Ridalisse harjutuslende tegema.

Ühel päeval helistas Soome Lennuföderatsiooni president Olavi Rautio meie ”volinikule” ja teatas, et tuleb temale külla. Tuleb üksinda. Tellis kohtumiseks Viru hotellitoa.

(Järgneb)

Aivo Aju