Aasta 1990 algas Eestis rahulikult ja poliitiline areng jätkus evolutsiooniliselt. 10. detsembri 1989 ENSV kohalike rahvasaadikute nõukogude valimised tingisid haldusreformi. Viimast toimetati põhimõttel „ikka tasa ja targu”. Nõukogude aegsed külanõukogud nimetati ümber valdadeks koos pisimuutustega. Maakondade tasemel hakati kujundama teise tasandi omavalitsusi. Selleks moodustas Ülemnõukogu Presiidium 7. märtsil 1990 haldusreformi ekspertkomisjoni, kuhu kaasati märkimisväärsel arvul teadlasi. Uus komisjon pidi looma uue õigusruumi.
30 aasta taguse muutuse mõistmiseks peame meenutama külanõukogude ajalugu. Külanõukogu (lühend kn) oli kõige madalama taseme haldusüksus Nõukogude Liidus. Praegu on külanõukogud alles Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes. Külanõukogu hõlmas piiritletud territooriumi koos sellel asuvate külade ja teiste maa-asulate ja halduspiiresse jäävate maavaldustega. Külanõukogu esindusorganiks oli 1977. aastani küla töörahva saadikute nõukogu, mis seejärel nimetati ümber küla rahvasaadikute nõukoguks.
Eestis moodustati külanõukogud valdade koosseisus 1945. aasta augustis ja septembris. 1945 sügisel moodustati 637 külanõukogu, enamasti 2–3 külanõukogu valla kohta. 1954 juunis viidi läbi ulatuslik külanõukogude ühendamine, nii et senise 641 külanõukogu asemel jäi alles 320 külanõukogu. Külanõukogude liitmine oli seotud kolhooside ühinemisega ja sooviga viia kolhooside piirid vastavusse külanõukogude piiridega. 1960. ja 1970. aastatel külanõukogude arv vähenes järk-järgult veelgi ühendamiste tõttu. 1978. aasta seisuga oli Eesti NSVs 194 külanõukogu. 1990. aastate algul moodustati siis külanõukogudest vallad. Rahvarinde roll haldusreformi rahumeelses kulgemises oli hindamatu.
Mujal maailmas toimusid analoogilised muutused kahjuks revolutsiooniliselt. Nõukogude Liidu lagunemise agoonia näiteks olid sündmused Aserbaidžaanis: Bakuu pogromm oli suunatud etniliste armeenlaste vastu. 12. jaanuarist 1990 puhkes Bakuus armeenlaste tsiviilelanikkonna vastu seitsmepäevane vaenu tegevus, mille käigus peksti, mõrvati ja saadeti linnast välja ainult armeenlasi. Toimusid haarangud korterites, röövimised ja süütamised. Human Rights Watchi analüütiku Robert Kushen’i sõnul „ei olnud rünnakud spontaansed, sest ründajatel olid armeenlaste nimekirjad ja nende aadressid“. Armeenlaste vastane pogromm Bakuus oli üks Mägi-Karabahhi konflikti kontekstis aset leidnud etnilise vägivalla tegu, mis oli suunatud Mägi-Karabahhi armeenlaste nõudmiste vastu Aserbaidžaanist eralduda ja Armeeniaga sulanduda. Moskva keskvõimu reageering “keeras vindi omakorda üle”.
Nimetus „must jaanuar“ on tuntud kui 19.-20. jaanuari 1990 veresaun Bakuu tsiviilelanike vastu Nõukogude Liidu eriolukorra seaduse alusel. NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov ja kaitseminister Dmitri Yazov kinnitasid jooksvalt, et Aserbaidžaani iseseisvusliikumise pingutuste nurjamiseks Nõukogude Aserbaidžaani valitsuse kukutamisel, on vajalik sõjaseadus. Ametlike hinnangute kohaselt tapeti 147 Aserbaidžaani tsiviilisikut, vigastada sai 800 inimest ja viis inimest kadus. Mitteametliku arvestuse kohaselt oli surnute arv 300.
Hiljem (1995. aastal) vabandas Gorbatšov Aserbaidžaani ees, öeldes: „Bakuus riiklikuhädaolukorra väljakuulutamine oli minu poliitilise karjääri suurim viga“. Aserbaidžaani NSV Ülemnõukogu kuulutas 22. jaanuari 1990 resolutsioonis, et NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 19. jaanuari dekreet, millega kehtestati Bakuus erakorraline võim ja sõjaline kasutuselevõtt, on agressioon. Musta jaanuari peetakse Aserbaidžaani Vabariigi taassünniks. Eesti taasiseseisvumine läks suuresti tänu Rahvarindele palju rahulikumalt.
Rein Ruutsoo kronoloogia:
10.-13. jaanuar – Gorbatšovi visiit Leetu. Leedu visiidil proovis ta leedulasi veenda ühtse NSVL riigi säilitamises, kuid ebaõnnestus täielikult. Sajudise meeleavaldusel võtavad sajad tuhanded leedulased peasekretäri vastu, skandeerides: „Vabadus! Vabadus“.
11. jaanuar – Eesti Sotsiaaldemokraatia Foorum I. Sellest areneb Eesti Sotsiaaldemokraatlik Iseseisvuspartei (ESDIP asutati 19.05.1990).
11. jaanuar – Armeenia järgib Balti riikide eeskuju õigusest vetostada NSVL-i seadusi. 1990. aastal kinnitavad oma suveräänsust veel Ukraina, Moldaavia ja Vene Föderatsioon.
24.-27. jaanuar – Järjekordne katse väärata Rahvarinde edu: asutatakse uus demokraatlik ühendus „Vaba Eesti”, valimisliit Ülemnõukogu märtsi valimisteks, mis koondab ligi 100 tuntud EKP nomenklatuuri kuulunud inimest. Esimeheks saab Indrek Toome, teiseks juhiks EKP ideoloogiasekretär Mikk Titma. See on ekskommunistide tõsine katse valimistega “poliitilise ree” peale saamiseks.
27. jaanuar – Interliikumise ja TKÜN (Töökollektiivide Ühendnõukogu) kongress. Autonoomia nõue areneb programmiliseks. Interliikumise aktiivi üldkoosoleku otsus: Eesti väljaastumise korral Nõukogude Liidust luuakse Põhja-Eestis Nõukogude konstitutsiooni ja muude seaduste järgi tegutsev Eestimaa Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis pidi olema jätk „järjepidevuse alusel” Eesti Töörahva Kommuunile. Kongress sätestas, et Nõukogude
Eestis tuleks anda poliitiline autonoomia piirkondadele, kus venekeelne elanikkond oli enamuses.
28. jaanuar – Eestimaa Rahvarinde valimiskonverentsi avaldus Eesti Ülemnõukogu ja Eesti Komitee Konstruktiivse koostöö vajadusest: „Eestimaa Rahvarinde valimiskonverents hindab positiivselt Eestimaa Rahvarinde poolt toetavate Ülemnõukogu saadiku kandidaatide ja teiste Rahvarinde aktivistide osavõttu Eesti kongressist. Avalik, rahumeelne diskussioon kongressil Eesti arengu põhiküsimustes kõigi Eesti poliitiliste jõudude ja rahvusrühmade
osavõtul peab olema garantiiks vääriti mõistmiste ja provokatsioonide vastu.”
28. jaanuar – Eestimaa Rahvarinde valimiskonverentsi avaldus 18. märtsil valitava Eesti Ülemnõukogu tegevuspõhimõtete kohta. Avaldus määratleb 16. novembri suveräänsusdeklaratsioonist lähtudes Ülemnõukogu keskse ülesandena Eesti Vabariigi taastamise ettevalmistamise. Avalduse tagamõte on legitimeerida Ülemnõukogu staatus ainsa seadusandliku organina Eesti territooriumil ja sellega tagada arengu stabiilsus ja tõrjuda võimalikke ründeid nii Eestist kui Moskvast.
31. jaanuar – seoses intrite Kirde-Eestis levitatava plaaniga autonoomse oblasti vōi vabariigi loomisest, teeb ÜN avalduse Eesti territoriaalsest terviklikkusest.
Olav Anton
et meil Rahvarindei9sa on Edkar Savisaar.
Rahvarinde asutaja oli E.Savisaar kellele tehti tohutult palju ülekohut. Süüks jutumärkides vaid suur häältesaak ja Tallinn taheti üle võtta. Rahvarinne on seotud ka Savisaarega ja tema suurepärasest tegevusest peaks kirjutama selle tähtpäevaga seoses. See mis Savisaarele tehti meenutab stalinistlikke kuritegusid.Keegi ei julgenud teda kaitsta kartuses et satub ise löögi alla. Neid kes keeldusid Savisaare vastu tunnistamast söödi poliitikast välja. Isegi selgeltnägijad ei julgenud sõna võtta vaid üks maailmakuulus selgeltnägija ütles et see on poliitiline tegu. Reformierakondlased võivad laimata keda tahavad ja ise kunagi süüdi ei jää.Paljus tänu Savisaarele saime me vabaduse.