Krismar Rosin, Kesknoorte juhatuse liige
Lapsest saati tahtsin olla ajakirjanik. Õppisin ajakirjanduskallakuga klassis ja alustasin toimetustele kirjutamist alaealisena. Tahtsin kirjutada tähenduslikke lugusid, teha põnevaid eksperimente ja sattuda seiklustesse ja trotsida ohte, nagu Hemingway. Inspireerida inimesi, puudutada nende südameid, kirjutades isiklikke lugusid. Olla päeva lõpuks kellegi jaoks paberi peal. Anda lugudega neile julgust: oh, hea on olla inimene.
Tänapäeval aga ei loe keegi isikutest. Siiratest inimestest, nende valudest ja kannatustest. Ajakirjaniku töö sõltub klikkidest. Surmadest ja sopast. Materdamisest ja kurjusest. Ajakirjanik võtab enda peale justkui kohtumõistja rolli. Justkui tema võiks kritiseerida, näpuga näidata. Kes olen mina, et materdada ja kritiseerida – leidsin tihti ennast nii mõtlemast. Tihtilugu võib ajakirjanik ilma asjata süüdistada ja nii hävitada elusid ja perekondi. Kahtlustused tähendavad paberil juba süüdimõistvat otsust.
Valvekoera asemel rotveiler
Esimene põhjus, miks ma lõpetasin, oli see, et pidin töö juures kajastama rongiõnnetust, kus kaks soomlannat hukkusid. Kirjutama sellest, kuidas rööbastel leidus verd ja paluma fotograafil ajusid pildistada. Teenisin kellegi katastroofist raha. Klikke oli meeletult. Üks loetumaid uudiseid. Põnev inimestele.
Teine põhjus on muidugi see, et ammugi ei ole enam ajakirjandus neljas võim. Ajakirjandus on kellegi võim. Lapsest saati kasvatati mind infoväljas, et Edgar Savisaar on riigivaenlane number üks, Keskerakond müüb meid Venemaale ja et ainus, kes Eesti asja ajab, on Reformierakond. Et Yana Toom on Putini käsilane ja vihkab Euroopa Liitu. Mu silmad avanesid, kui proua Toom käis koolis Euroopa Liidust rääkimas. Rääkis positiivselt, sellest, kuidas meil on Euroopa Liitu vaja, kui palju EL meie riiki rahaliselt investeerib ja kui vähe võrreldes sellega meie raha sinna anname-kulutame. Olgugi, et Kiviõli direktorist on kahju ja tema vallandamine on liiga karm, on huvitav jälgida, kuidas meedia asja kajastab. Justkui mööda minnes mainitakse toimunud reforminoorte (loe: lihtsalt noorteühenduse koosolekut) ja rõhutakse sellele, et direktorit kiusatakse poliitiliselt taga.
Ma isegi ei teadnud miks, aga lugedes Postimeest, vihkasin pidevalt Keskerakonda. Selline on siis “sõltumatu” ajakirjanduse töö. Aga vanemaks saades püüdsin mõista, et kes tegelikult huvitub õpetajatest ja tugevast keskklassist. Kes ei müü eduka inimese kuvandit ja ei turunda elu, mida tegelikult elab Eestis ainult alla 10 protsendi inimestest?
Analüüsides praegust meediat, näeb mitmekordselt rohkem kriitikat Keskerakonna ja teiste erakondade suhtes, kui näiteks Reformierakonna suhtes. Meie kõige „apoliitilisem meedia“ ERR kajastab kõige negatiivsemalt just Keskerakonda (Pealinn, 26.11.2015) Seda on juba mitu aastat väitnud ka meediauurija Raivo Palmaru, kes leidis, et demokraatia valvekoera asemel näeme pigem rotveilerit, kes liputab „ omadele“ saba ja uriseb „võõraste peale“. On ju seda tõestanud ka Palmaru 2010. aasta meediauuring, kus Tallinna linnavalitsust kajastati korduvalt negatiivsemalt kui Tartu linnavalitsust ja peaministrit.
Vilja Kiisleri sugustel ajakirjanikel on juba eos ette valmis mõeldud, et teatud erakonnad on kõiges süüdi: tähtis on lihtsalt välja nuputada, kuidas neid süüdi jätta. Meenub kunagine ajakirjanduskogemus probleemloo kirjutamisel. Sõitsin kohale ja rääkisin inimestega, selgus, et probleemi pole. Helistasin toimetajale ja tema käskis mul probleemi otsida. Postimees TV kutsub külla Urmas Reinsalu ja Kaja Kallase ning intervjuu näeb välja nii, et ajakirjanik koos Kaja Kallasega süüdistab ja Urmas Reinsalu peab pareerima.
Sõltuvad ajakirjanikud
Varem uskusin ajakirjandusse, selle sõltumatusesse. Nüüd on aga kõige sõltumatumad ajakirjanikud just kõige sõltuvamad isikud. Millal lugesite viimati negatiivset uudist Reformierakonnast? Miks tekkisid valimiste ajal järsku plagiaadisüüdistused ainult sotsiaaldemokraatide kohta? Sest nende konkurentsist oli vaja lahti saada. Miks ei kontrollitud teisi erakondi?
Tekib küsimus: kuidas pannakse mind uskuma? Võib-olla tasub minna kuskile randa, kästa tuttavatel onudel selga panna konkureeriva erakonna särgid – milline inimene jalutab erakonna sümboolikaga vabal ajal kuskil rannas on muidugi omaette küsimus ja kuidas ajakirjanik selle üle ei kahtle on veel teine tore küsimus – ja see üles filmida. Pärast anda ajakirjanikele vihje ja väita, et loobiti kivide, telliste või millegi muu tugevamaga. Et lugu paremini müüks, võiks juba järgmine kord kirjutada, et aeti päris auto alla. Sõltumatu ajakirjanik kirjutab probleemloo, reitingud langevad, “tõde” on päevavalgel. Nutikas partei PR-mees teeb veel Facebooki kampaania, kus igaüks saab lisada lipsukese või vikerkaare ja toetada kõlavat sloganit. Uskusime Veerpalut ning võrdsust ja raiusime, et see on kõikide Eesti. Aga minu sloganiks on igatsus. Igatsus sõltumatu ajakirjanduse vastu.
on Rosinal õigus: meil ei saagi ajakirjanik olla sõltumatu. Sest ajakirjandus ise on tundeline ning sõltub omanikust ja tolle suhtumisest kellessegi või millessegi. On ju nii, et ka toimetajad sõltuvad omanikust,s est omanik ei jätagi enda juurde tööle neid, kes püüavad asja käsitleda erapooletult ehk kõrvalt vaadates. Eks ole Rosingi seda tundnud, kuid oma soovist olenematult peab ta sojavorsti lauale toomiseks ka edaspidi oma suhtumise vastu kirjutama.
ei saa olla sõltumatu seni kuni
1) tootel on OMANIK;
2) tootel on inimtunnete põhjal OTSUSTAJA.
.
Edasine on juba loogiliselt tuletatav.
Nii see on. Peavoolumeedia on Reformierakonna hääletotu ja paljus temale saab Reformierakond hääli, sest töötulemusi ju pole. Kunagi Postimehe ajakirjanikud ju kirjutasid et neile öeldakse ett millest nad peavad kirjutama ja keda laimama eriti E.Savisaart. Kahju et pole enam saadet Meedia keskpunkt kust sai teada mis meie riigis tegelikult toimub.
Mina olen vanem inimene ja olen olnud alati Keskerakonna pooldaja . Ma ei eita et varem meeldis mulle Keskerakond rohkem aga ka praegu pole paremat erakonda. Keskerakondlastele on alati olnud kõige tähtsam meie inimeste heaolu. Praegune välispoliitika jätab minu jaoks soovida sest ühest väikeriigist ei olene midagi. Tublid on edukad väikeriigid kus ei topita oma nina teiste riikide siseasjadesse vaid tegeldakse oma riigi siseasjadega. Väga palju halba on teinud meie riigile Ansipi ja Rõivase valitsused kus vaesus aina kasvas, valitses ebaõiglus ja laimukampaania. Praegusel valitsusel on juba palju tööd sellega et parandada neid tohutuid vigu mida tegid eelmised valitsused. Aga reformierakondlaste laimukampaania jätkub, seda karistamatult. Alati jäävad teised süüdi. Kas siis õigusmõistjad ei saa aru et midagi on väga valesti. Miks kunagi ei jää süüdi reformierakondlased kes kasutades alatuid võtteid pürgivad võimule.
K.Rosinal on paljus õigus ka selles et ajakirjanduses peavad olema ausad inimesed ja mingi sõltumine kellestki pole õigustus. Kuidas saab inimene elada teadnisega et ta valetab ja aitab laimata. Kuidas on võimalik et kogu peavoolumeedia on reformierakondlaste võimuses. muidugi tänu sellele saadakse hääli sest paljud ei teagi mis tegelikult toimud ja usuvadki neid kuni silmad ei avane tõele.
Kesknoored on parimad noored, tublid ja õiglased.
Kui mina kirjutan taseme artikli, siis see ei ilmu keskmeedias. Miks? Sest keskmeedial on omad ajakirjamikud ja karikaturistid ,kes kõik tahavad teenida – nad töötavad seal.
Minust palju asjatundlikuma inimese artikkel kärbitakse 2/3. Tasust pole juttugi.
Mis sõktumatusest räägitakse ? Kas ma eksisin ?
Ajakirjandus on omaniku oma ja omanik kas on mõne partei oma või tahab partei enda omals saada.
Kas ma eksin?
Tähtsaim partei on RAHA !
igatsus saab olla millegi vastu? Äkki mõtles Rosinapoiss … järele?
ERR-i saade“ stuudios on peaminister“ tekitab minus vastakaid tundeid. Esiteks, sellist formaati kus ühte riigi kõrgemat tippjuhti tulistatakse küsimusterahega tund aega KAHE MEHEGA , ma ei ole eesti meedias varem kordagi näinud. See seostub kuidagi ajaloo annaalidest Gestapo või KGB poolt praktiseeritud ülekuulamisvõtetega ja jätab ebameeldiva mulje. Kuigi Peaministril on terav ja kiire mõtlemine ja ta ise tuleb sellega üpris hästi toime, mõjub see lugupidamatult. Mis võiks olla ERR-i selle formaadi autorite eesmärk? Tundub et pahatahtlik, loodetakse et küsimuste rahe all Peaminister vääratab, et siis meie „erapooletu meedia „saab seda apsu hakata võidukalt tirazeerima. Nägin korra ETV –s kui Peaministrit intervjueeris Priit Kuusk, üksi . Mulle kui vaatajale jääb küll parem mulje kui vastajale antakse aega, et oma vastuse mõte formuleerida . Samal ajal selline „2 mehega tund aega tulistamise“ formaati oleks igati tere tulnud nende tegelaste puhul , kes on eesti riiki kahjustanud , oma töö tegemata jätnud, silma kinni pigistanud afääridele , kinni mätsinud ilmselgeid kuritegusid. Ja kelle käest isegi keegi ei ole midagi küsinud, karistamisest rääkimata. Näiteks kuuluvad siia need isikud, kes rahapesu eest vastutust peaks kandma A. Ansip , J. Ligi , M. Laar, eesti Panga juhid Hanson jt , prokutatuuri ja Kapo jt selle perioodi kõrged ametnikud. Jääb mulje et need asjaomased seltsimehed olid kõik kõrge puu ladvas ja jälgisid ennastunustavalt pilvede rändu. Maapealne neid ei puudutanud kuidagi.