Krismar Rosin, Kesknoorte juhatuse liige
Lapsest saati tahtsin olla ajakirjanik. Õppisin ajakirjanduskallakuga klassis ja alustasin toimetustele kirjutamist alaealisena. Tahtsin kirjutada tähenduslikke lugusid, teha põnevaid eksperimente ja sattuda seiklustesse ja trotsida ohte, nagu Hemingway. Inspireerida inimesi, puudutada nende südameid, kirjutades isiklikke lugusid. Olla päeva lõpuks kellegi jaoks paberi peal. Anda lugudega neile julgust: oh, hea on olla inimene.
Tänapäeval aga ei loe keegi isikutest. Siiratest inimestest, nende valudest ja kannatustest. Ajakirjaniku töö sõltub klikkidest. Surmadest ja sopast. Materdamisest ja kurjusest. Ajakirjanik võtab enda peale justkui kohtumõistja rolli. Justkui tema võiks kritiseerida, näpuga näidata. Kes olen mina, et materdada ja kritiseerida – leidsin tihti ennast nii mõtlemast. Tihtilugu võib ajakirjanik ilma asjata süüdistada ja nii hävitada elusid ja perekondi. Kahtlustused tähendavad paberil juba süüdimõistvat otsust.
Valvekoera asemel rotveiler
Esimene põhjus, miks ma lõpetasin, oli see, et pidin töö juures kajastama rongiõnnetust, kus kaks soomlannat hukkusid. Kirjutama sellest, kuidas rööbastel leidus verd ja paluma fotograafil ajusid pildistada. Teenisin kellegi katastroofist raha. Klikke oli meeletult. Üks loetumaid uudiseid. Põnev inimestele.
Teine põhjus on muidugi see, et ammugi ei ole enam ajakirjandus neljas võim. Ajakirjandus on kellegi võim. Lapsest saati kasvatati mind infoväljas, et Edgar Savisaar on riigivaenlane number üks, Keskerakond müüb meid Venemaale ja et ainus, kes Eesti asja ajab, on Reformierakond. Et Yana Toom on Putini käsilane ja vihkab Euroopa Liitu. Mu silmad avanesid, kui proua Toom käis koolis Euroopa Liidust rääkimas. Rääkis positiivselt, sellest, kuidas meil on Euroopa Liitu vaja, kui palju EL meie riiki rahaliselt investeerib ja kui vähe võrreldes sellega meie raha sinna anname-kulutame. Olgugi, et Kiviõli direktorist on kahju ja tema vallandamine on liiga karm, on huvitav jälgida, kuidas meedia asja kajastab. Justkui mööda minnes mainitakse toimunud reforminoorte (loe: lihtsalt noorteühenduse koosolekut) ja rõhutakse sellele, et direktorit kiusatakse poliitiliselt taga.
Ma isegi ei teadnud miks, aga lugedes Postimeest, vihkasin pidevalt Keskerakonda. Selline on siis “sõltumatu” ajakirjanduse töö. Aga vanemaks saades püüdsin mõista, et kes tegelikult huvitub õpetajatest ja tugevast keskklassist. Kes ei müü eduka inimese kuvandit ja ei turunda elu, mida tegelikult elab Eestis ainult alla 10 protsendi inimestest?
Analüüsides praegust meediat, näeb mitmekordselt rohkem kriitikat Keskerakonna ja teiste erakondade suhtes, kui näiteks Reformierakonna suhtes. Meie kõige „apoliitilisem meedia“ ERR kajastab kõige negatiivsemalt just Keskerakonda (Pealinn, 26.11.2015) Seda on juba mitu aastat väitnud ka meediauurija Raivo Palmaru, kes leidis, et demokraatia valvekoera asemel näeme pigem rotveilerit, kes liputab „ omadele“ saba ja uriseb „võõraste peale“. On ju seda tõestanud ka Palmaru 2010. aasta meediauuring, kus Tallinna linnavalitsust kajastati korduvalt negatiivsemalt kui Tartu linnavalitsust ja peaministrit.
Vilja Kiisleri sugustel ajakirjanikel on juba eos ette valmis mõeldud, et teatud erakonnad on kõiges süüdi: tähtis on lihtsalt välja nuputada, kuidas neid süüdi jätta. Meenub kunagine ajakirjanduskogemus probleemloo kirjutamisel. Sõitsin kohale ja rääkisin inimestega, selgus, et probleemi pole. Helistasin toimetajale ja tema käskis mul probleemi otsida. Postimees TV kutsub külla Urmas Reinsalu ja Kaja Kallase ning intervjuu näeb välja nii, et ajakirjanik koos Kaja Kallasega süüdistab ja Urmas Reinsalu peab pareerima.
Sõltuvad ajakirjanikud
Varem uskusin ajakirjandusse, selle sõltumatusesse. Nüüd on aga kõige sõltumatumad ajakirjanikud just kõige sõltuvamad isikud. Millal lugesite viimati negatiivset uudist Reformierakonnast? Miks tekkisid valimiste ajal järsku plagiaadisüüdistused ainult sotsiaaldemokraatide kohta? Sest nende konkurentsist oli vaja lahti saada. Miks ei kontrollitud teisi erakondi?
Tekib küsimus: kuidas pannakse mind uskuma? Võib-olla tasub minna kuskile randa, kästa tuttavatel onudel selga panna konkureeriva erakonna särgid – milline inimene jalutab erakonna sümboolikaga vabal ajal kuskil rannas on muidugi omaette küsimus ja kuidas ajakirjanik selle üle ei kahtle on veel teine tore küsimus – ja see üles filmida. Pärast anda ajakirjanikele vihje ja väita, et loobiti kivide, telliste või millegi muu tugevamaga. Et lugu paremini müüks, võiks juba järgmine kord kirjutada, et aeti päris auto alla. Sõltumatu ajakirjanik kirjutab probleemloo, reitingud langevad, “tõde” on päevavalgel. Nutikas partei PR-mees teeb veel Facebooki kampaania, kus igaüks saab lisada lipsukese või vikerkaare ja toetada kõlavat sloganit. Uskusime Veerpalut ning võrdsust ja raiusime, et see on kõikide Eesti. Aga minu sloganiks on igatsus. Igatsus sõltumatu ajakirjanduse vastu.