Juhtkiri: Armas apteek, aita!

Apteek FOTO:SANDER ILVEST/SCANPIX

„Armas apteek, aita, kui tervis läinud käest…“ laulis kunagi Andres Ots eeskätt peojärgse haige peaga meestele apteegi ukse taga. Ent need Heldur Karmo koostatud laulusõnad on veelgi aktuaalsemad praegu. Küll aga teises tähenduses.

1. aprillil 2020 peaks jõudma lõpule viieaastase üleminekuajaga apteegireform, mille tulemusel lahutatakse ravimite jae- ja hulgimüük ning apteekide pidamise õigus jääb proviisoritele. Paraku on reform seisma jäänud, sest pole niipalju proviisoritest apteegipidajaid. Vahepeal on uusi käike proovinud nii Riigikogu, kus ei leidunud piisavat toetust reformi tagasipööramiseks kui ka apteegikettide omanikud, kes sulgesid eelmisel kuul mitmeks tunniks oma apteekide uksed.

Ent apteegireformi eesmärk ei ole muutunud. Selleks on olnud apteekide proviisoromand ning ravimite jae- ja hulgimüügi lahutamine. See peaks toetama konkurentsi suurenemist hulgimüügiturul, vähendama apteegiteenuse sõltuvust ravimite hulgimüüjate ärihuvidest ning suurendama proviisori kutsealast vastutust apteegiteenuse kvaliteedi eest. Omandipiirang tõhustab konkurentsi, kuna turu struktuur muutub ja sinna siseneb uusi ettevõtjaid, samas hulgimüüjate mõju apteegisektorile väheneb. Apteegireformiga peaksime liikuma patsiendikesksema ja väärtuspõhisema apteegikorralduse poole.

Kahjuks oleme vahepeal liikunud suunas, kus apteekide ja selle klientide peale mõtlemise asemel sepitsetakse hoopis seda, kuidas antud teemaga teenida endale plusspunkte ning keda hakata 1. aprillist umbusaldama. Üles on tõusetunud ka praeguste turuosaliste miljonitesse eurodesse ulatuv kahjunõue riigi vastu apteekide sundvõõrandamise eest.

Sotsiaalminister Tanel Kiige hinnangul on siiski praeguseks selge, et valdav osa turu osapooltest plaanib apteegitegevust jätkata ja inimeste hirmutamine apteekide sulgemisega ei päde. „Riik ei ole siin kordagi võtnud jõulist rolli, et hakata kedagi sundvõõrandama või ise ostma või muid selliseid meetmeid tegema. See pole olnud apteegireformi eesmärk,“ rääkis ta.

Praeguseks on ka selge, et mingeid kardinaalseid pöördeid apteegireformi osas ei tule. On ka arusaadav, et 1. aprillist kõik praegused apteegid ei jätka. Samas võib olla üsna kindel, et klientidele on apteegiteenus endiselt kättesaadav ning ravimite hinnad pole tõusnud.

Andres Ots laulis oma apteegilaulus ka sellest, et kui apteek aidata ei saa, siis veereb „kõik alla mäest“. Nii traagiliselt neid asju siiski võtta ei maksa ning kellel tervis kevadel tõesti jupsima hakkab, saab ikka rohupoest ja proviisorilt abi.

2 kommentaari
  1. Nojah 8 kuud ago
    Reply

    Apteek saab vaid siis aidata kui seal ei tööta tavalised müüjad vaid vastava kõrgharidusega töötajad. Neid väikseid apteeke pole vaja mis toovad ehk mõnele kasu kes nende omanikud on aga haigetele saavad soovitada rohtusid vaid proviisorid. Iga arstirohu reklaamile antakse soovitus halva mõju korral pöörduda arsti vüi apteegitöötaja poole. Reklaam on tore mis võtab ära vastutuse ravimi tootjatelt aga tavaline müüja küül soovitada midagi ei oska. Neid väikseid apteeke pole vaja. Parem vähem aga kvaliteetsem.

  2. u. 8 kuud ago
    Reply

    Väljend, et ei hakata “kedagi sundvõõrandama” ei päde. Reformi ainus eesmärk saab olla rahva tervise parandamine ravimite hinna alandamise läbi või efektiivsete ravimite parema kättesaadavuse tagamise läbi.
    Ei ole tõestatud, et reformi tulemusel ravimite kättesaadavus paraneb. Tõendatud on ainult see, et oluliseks peetakse “peedistada” ettevõtjat. Nii hästitoimiva apteegiketi omanikku kui ka tulevast proviisorapteegi omanikku kes raskes konkurentsivõitluses hindu alandades tingimata pankrotti läheb.
    Rääkimata maksumaksjast kes kõik kinni maksab…

Vasta Nojah-le Tühista vastus

Sinu meiliaadressi ei avaldata.