Taavi Aas, majandus- ja taristuminister
Kui ma 1984. aastal Tallinnast Tartusse ülikooli läksin, oli esimene neljarajaline teelõiguke juba avatud. Neljarajalisi kilomeetreid on sel suunal 36 aastaga juurde lisandunud, kui tegelikult võiksid selle ajaga kõik kolm Eesti põhisuunda – Tartu, Pärnu, Narva – 2+2 vormis valmis olla.
Elame huvitaval ajal, mil saame vaadata, kuidas eelmisel sajandil loodud taristusüsteemi globaalselt ümber ehitatakse. Muutume järjest rohelisemaks autoliikluses, praamiga saarele reisides ning rongisõidul loodust nautides. Kui globaalselt ja ka Euroopa Liidu tasandil rõhutatakse üha rohkem, et peame leidma alternatiive maanteetranspordile, siis on õigustatud küsimus, et miks meie, väikese rahvaarvuga Eestis, peaks neljarajalisi maanteid ehitama hakkama.
Aga ohutusel ei ole hinda. Mugavalt ja kiirelt ühendatud Eesti riigile ei saa ega tohi hinnasilti külge panna. Praegusel valitsusel on ambitsioonikas plaan kolm riigi põhimaanteed 2035. aastaks neljarajaliseks ehitada. Jah, statistika põhjal piisab meile ka 2+1 teedest, kuid kiretult ainult numbreid vaadates jääb arvestamata see, kui palju paremaks ja mugavamaks läheb meie elu ohutute ja lühemate Tallinnast Narva, Tartu ja Pärnu suunaliste neljarajaliste teedega. Me jõuame oma sihtkohtadesse kiiremini, mil on tugev regionaalpoliitiline mõte, et avada omavalitsustele uksi tööturul, kuna pole mureks käia Põltsamaalt Tartusse tööle või vastupidi.
Suurenevale turvalisusele ning väiksemal liiklusstressile lisaks on näiteks Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamisest Mäoni täiendav ajavõit sõitjale umbes 10 minutit. See tuleneb nii lühenenud teekonnast, suuremast liikumiskiirusest kui ka praegusest olukorrast, kus tihtipeale tuleb liikuda autokolonnides ja lubatud piirkiirusest märkimisväärselt aeglasemalt. Pikaks venivad autokolonnid aeglasemalt sõitjate taga tekitavad ka ohtlikke möödasõite, mis suurendavad liiklusõnnetuste arvu. Eelmisel aastal hukkus Eesti liikluses 52 inimest. Ka üks või kaks hukkunut on liiga palju. Ainuüksi Tallinna-Tartu maanteel on viimase kahe aastaga juurde tulnud ligi 1000 reisijat ning liiklejate arv on sel marsruudil endiselt kasvutrendis.
Võib ka mõelda, et rohelisem oleks neljarajaliste asemel pöörata rohkem tähelepanu raudteedele. Reaalsus on aga see, et raudtee ei saa kunagi asendama maanteid. Kõiki ei saa rongile tõsta. Praegu sõidab Tallinna-Tartu vahel ca 8500 autot päevas ehk 14 500 reisijat. Sama marsruuti läbib rongiga veidi üle 3000 reisija, mis oleks maanteel võrdväärne 1700 autoga.
Seda ilmestab, et näiteks tavalisel kolmapäeval on Elronil Tallinna ja Tartu vahel 21 väljumist. Kui piltlikult see arv kahekordistada, saaks endiselt liigelda seal kuni 6000 reisijat. Siia ei ole muidugi sisse arvestatud, et praeguse läbilaskevõimega pole see paraku võimalik. Aga kui isegi oleks, siis tähendaks see, et 6000 reisijat, mis on ca 3000-4000 autot päevas, jätaks Tallinna Tartu vahele endiselt 5000 autot päevas.
Numbrid on olulised, inimesed olulisemad. Olemasoleval raudteel on ka vahepeatused Tallinna ja Tartu vahel, mis teenindavad täiesti teist sihtgruppi kui sama kahe linna vaheline maantee. Suur osa Lõuna-Eestist saab just ainult tänu headele teedele oma igapäevatoiminguid teha. Neljarajalised on üks suurimaid võimalusi nende liiklusvõimaluste edasi arendamiseks. Kuigi umbes kolmandik riigist tuksub Harjumaal ning selle piirkonna investeeringud mõjutavad suurt osa eestimaalasi, siis ei saa me olla nii pealinnakesksed, et mitte elule mujal Eestis kaasa elada ja aidata.
Kui vaadata ka Euroopa arengusuundi, siis eelmise aasta lõpus vastuvõetud rohelepe – Green Deal – on selge märk, et peame suunama kaubavedu jõudsalt maanteedelt raudteele. Autode heitgaasid on küll murekoht, aga tegeleme ka selle probleemiga ju mitmekülgselt. Inimesed ja ettevõtted hakkavad üha enam kasutama taastuvkütuste peal töötavaid autosid. Eestlaste huvi selles suunas on suur, mida tõestas ka väga kiiresti täitunud elektriautode ostmistoetus ning lisavooru avamine. Muidugi kavatseme lükata nii palju liiklust kui võimalik raudteele, aga maanteede kasutamine on endiselt möödapääsmatu ja vajalik hajaasutusega piirkondades.
Eesti ei alga ega lõppe Tallinnas, Tartus, Narvas või Pärnus. Neile 2+2 turvalisematele kilomeetritele jagub kümneid tuhandeid häid eestimaalasi, kes soovivad jõuda koju, kooli või töökohta ning tunda end vääriliselt riigiga ühendatud. Liiga palju aastaid on kulunud juttudele, kuidas ei saa midagi teha. Oli viimane aeg mõelda, kuidas asjad lõpuks tehtud saaks. Ja tegutseda.