Artjom Suvorov: Prokuratuur ei tohi fantaseerida

Endine Tartu abilinnapea Artjom Suvorov räägib, kuidas ta taheti korruptsioonis süüdi lavastada, aga ta ei murdunud ning hoopis prokuratuur peaks kohtuasjast tõsised järeldused tegema.

Kas uskusite oma õigeksmõistmisesse, kui teid kolme aasta eest kinni peeti?

Ühelt poolt oli mul väga lihtne uskuda enda õigeksmõistmisesse, kuna ma teadsin, et ma pole teinud midagi niisugust, milles mind süüdistatakse. Kuid teiselt poolt oli alati väga suur skepsis, et kui jõustruktuurid, kes peavad sind kaitsma, suutsid sind süüdi lavastada, siis ei oska arvata kuidas käitub kohus.

Kas selle kolme aasta jooksul esines ka täieliku lootusetuse hetki?

Kui olla aus, siis erinevad mõtted käisib läbi. Päris lootusetuid hetki polnud. Oli emotsionaalselt väga raske. Ehk kujutage ette, et ühel hetkel keegi otsustab, et teie aeg on läbi ja lihtsa liigutusega hävitatakse kogu elutöö. Teilt võetakse kõik, mida te 10 aastat olete üles ehitanud.

Kuidas pidasid pingele vastu teie lähedased?

Oli ikka näha, et kohati neil oli isegi raskem kui minul. Olin tõesti mures oma lähedaste pärast.

Kas need ajakirjanikud, kes kogu selle aja vältel tegelesid meediapeksuga, on teie käest vabandust palunud? Kas nad peaksid seda tegema?

Eks ajakirjandus teeb oma tööd, vormib artiklit nii, et see müüks. Meil on sõnavabadus ja hakata nüüd solvuma, et miks tee nii tegite on rumal. Keegi pole mu käest vabandust palunud ja seda ma ei ootagi.

Eestis kehtib kohtupidamises süütuse presumptsioon. Kuidas hinnata prokuratuuri käitumist prokurör Margus Grossi isikus, kes seda ilmselgelt protsessi käigus eiras?

Vaadates tagantjärgi seda pressikonverentsi, mida korraldas KAPO ja prokuratuur, siis sealt loeb välja väga palju huvitavaid asju. Jõustruktuurid väga pingutasid selle nimel, et jätta minust ja Valvo Semilarskist väga negatiivne mulje ühiskonna ees. Nimetasid meid äraostetavateks ning rääkisid, et neil on kaalukaid tõendeid jne. See oli ainult selleks, et hiljem meid survestada ja murda. Üritati jätte muljet, et mehed, teil ei ole teist varianti, lähme kokkulepet sõlmima. Mida väga huvitavas vormis mulle ka pakuti. Esimest korda mainiti seda KAPO seinte vahel, kus KAPO Tartu direktor ütles mulle otse välja: kas lähme räpast teed pidi või lepime kokku. Ma küsisin vastu, et mida see veel tähendab? Siis öeldi, et kas tuleb Savisaare protsess nr 2 või teeme kokkuleppe. Esimesel kohtumisel prokuröriga prooviti igati mõista anda, et neil on väga kaalukad tõendid ja süüdi ma jään igal juhul. Esimesel kohtumisel jäi kõlama pakkumine, et kokkuleppega tuleb tingimisi karistus, kohtus taotletakse aga vangistust. Lehmakauplemiseks prokuratuuriga ei läinud, kuna väga raske oli tunnistada ennast süüdi asjades mida sa pole teinud. Järgmine kord kohtusime juba kohtus.

Milliste tunnetega võtsite õigeksmõistva otsuse vastu?

Arusaadav, et toimus pingelangus. Küll aga ei saa väita seda, et olin meeletult õnnelik selle üle. Olin ikkagi 834 päeva ühiskonna silmis korruptant.

Kas nüüd, peale õigeksmõistmist, saate alustada samast seisust, kui enne kinnipidamist ja kohtu alla andmist?

Ma arvan, et seda seisu ja positsiooni ma enam ei soovi.

Kas suudate teile osaks saanud avaliku alanduse unustada või kulub selleks pikemalt aega?

Tõesti, me ei pea mingit vimma. Nimetagem seda prokuratuuri ja jõustruktuuride tööõnnetuseks.

Kui palju oli neid inimesi, kes teist pärast uurimise alla sattumist lahti ütlesid? Kas neist keegi on nüüd üritanud taas sõprussuhteid uuendada?

Ei oska öelda. Keegi pole näkku küll öelnud, et sa oled varas ja ei soovi sinuga enam liivakastis mängida. Kindlasti paljudega ma suhtlesin protsessi ajal palju vähem, aga see võib olla täitsa loomulik.

Kas on muutunud teie suhtumine Eestisse kui õigusriiki?

Ma arvan, et iga inimene, keda prokuratuur tahab lavastatud tõenditega vangi panna, mõtleb selle üle, kas ma elan ikka õigusriigis. Kui te vaid teaks kõike, mida mulle ja inimestele, kes minuga ühes kohtupingis istusid, rääkis prokuratuur ja KAPO, siis ma arvan, et ka teie suhtumine muutuks. Kui prokuratuur õõnestas usku õigusriiki, siis kohus jällegi taastas selle.

Millisel määral kahjustavad sellised protsessid, nagu teie oma, meie riigi mainet ja kes peaks selle eest vastutama?

Eks kindlasti on see fundamentaalne probleem. Kui jõustruktuurid jätkavad seda taktikat, siis nende vastu pole mingit usaldust. Mis riiklusest me saame rääkida, kui pole struktuuride vastu usku? Väga raske on öelda, kes peab vastutama. Eks kindlasti prokurör Marek Vahing, kes seda alustas ja prokurör Margus Gross, kes läks „kaalukate tõenditega” kohtusse. Eks prokuratuur peab natuke peeglisse vaatama ja oma kaadripoliitikat muutma.

Kas KAPO ja prokuratuuri üle tuleks tugevdada järelevalvet või tuleb leppida, kui korratakse, et kellelgi pole põhjust struktuuride kallutatuses ja seaduskuulekuses kahelda

Selles ma küll veendusin, et prokuratuur ja kaitsepolitsei teevad mis tahavad. Ma arvan, et kui keegi targem inimene tutvuks lähemalt mu toimikuga ja kuulaks ära, kuidas protsess tegelikult välja nägi, siis näeb ta kindlasti, kuidas prokuratuur valetab, survestab ja mis valedega pandi mulle koju lutikad. Tekib väga palju küsimusi, kuidas sai see õigusriigis juhtuda.

Ühes kommentaariumis avaldati seoses teie protsessiga mõte, et prokurörid ja teised inimeste käekäiku oluliselt mõjutavad ametnikud peaksid ise oma vead kinni maksma? Kas toetate seda arvamust?

Ei toeta. Prokuratuur on ikkagi väga tähtis struktuur ja me ei tohi tekitada seda olukorda, kus prokurörid kardavad kohtusse minna, sest kaotuse põhjal maksavad ise selle kinni. Siis pole sel asutusel mingit mõttet. Lihtsalt prokuratuuris ei tohi töötada luuletajad ja fantaseerijad. Ma leian, et see on kuritegelik, kui prokurör hakkab fantaseerima. Nagu minu protsessi ajal Gross ütles: „Mul pole otseseid tõendeid, on kaudsed,” ja hakkas siis luuletama.

Millised on teie hinnangul need mängureeglid, mida oleks õiglane korruptsioonivastases võitluses rakendada, et siiski jääda õigusriigiks?

Nagu ma eelpool ütlesin, ei tohi fantaseerida. Prokuratuur peab aru saama, et teisel pool rinnet on tavalised inimesed. Kui siililegi on selge, et pole mingeid tõendeid, puudub kuritegu ja minnakse ikka kohtusse valede ja ähvardustega, siis on see kuritegelik ja ei vasta kuidagi õigusriigi printsiibile. Mäletan kui esimesel kohtumisel Grossiga, kui mu kaitsja küsis ühe episoodi kohta, et kuidas te antud tõenditega jõudsite sellisele järeldusele, mille peale Gross ütles, et selleks me kohtuse lähemegi, et tõde välja selgitada. Just selline suhtumine, kus minnakse iga pisiasja pärast kohtusse, tapab inimesi ja tapab usku, et meil on õigusriik.

Kas teil on kavatsus esitada hagi teile hingelist ja otsest kahju tekitanud ametkondade vastu ja kui, siis millisesse suurusjärku see jääks?

Ei ole üldse selle peale mõelnud.

Milliseks kujunevad järgmised aastad teile ja teie lähedastele?

Väga töökaks. Varsti on tulemas valimised.

Küsis Kesknädal