Julianna Jurtšenko: ilutulestikud mõjuvad loomadele traumeerivalt. Lõpetame koeraomanike ja loomade piinamise!

Julianna Jurtsenko

Julianna Jurtšenko, Keskerakonna Noortekogu Põhja-Tallinna klubi esimees

Hiljuti Eesti Omanike Keskliidu poolt välja antava “Koduomanike Sõber 2019” tiitli pälvisid Pärnu linn ning Lasnamäe ja Põhja-Tallinna linnaosad selle eest, et loobusid inimeste, loomade ja keskkonna säästmise nimel ilutulestikust uusaastaööl. Mõistagi väärivad kõik kolm tunnustust, kuid kas see ei ole järjekordne signaal, et probleemile tuleks läheneda juba seadusandlikul tasandil? Kas poleks aeg kaaluda kohalikele omavalitsustele vastava määruse kehtestamist või koguni riiklikku regulatsiooni?

Kindlasti on suured ilutulestikud probleem nii koduloomade kui ka kliimaneutraalsuse nurga alt vaadatuna. Süveneme hetkeks detailidesse. Vaatemängulisi ning heliefektidest rikastatud ilutulestikke korraldab tavaliselt ettevõte, kellel on olemas nii kogemus kui ka pädevus pürotehnikaga töötamisel. Suurtest ilutulestikest annavad elanikele teada nii korraldajad ja lisaks on info kättesaadav ka kohalike omavalitsuste kodulehekülgedel.

Palju hullem on olukord aga jaemüügi ja tavaostjatega. Esiteks ei pruugi iga ostja teadmised olla piisavad selleks, et tagada turvalisust kohas, kus pürotehnikat kasutada soovitakse. Seda tõestab sel aastavahetusel Salme Kultuurikeskuse juures toimunud tulemöll ja kümned teised sarnased olukorrad üle Eesti.

Samal ajal kui inimesed on võlutud öises taevas toimuvast maagiast, elavad meie truud lemmikloomad müra väga raskesti üle. Kuid kaugemal toimuva kolmeminutilise ilutulestiku taustal mõjuvad neile eriti hirmuäratavalt üksikud ootamatud plahvatused keset pimedat tänavat. Tõenäosus, et õhtuse jalutuskäigu ajal koer ehmub, kui mõne meetri kaugusel käib ootamatult plahvatus, on väga suur.

Detsember on koeraomanike õudusunenägu

Tõepoolest, 40-kilose hundikoera omanikuna vihkan südamest detsembrit ja aastavahetust. Üldjuhul on ta õues jalutades väga korralik ja kuulekas kaaslane, aga kui kätte on jõudnud detsember ning kostumas esimesed paugud, siis püüab ehmunud koer varjumiseks võimalikult kiiresti koju jõuda. Võttes arvesse tema kaalu ja jõudu lendan ma justkui tuulelipp ta järel.  Detsembri teises pooles muutub aga olukord veelgi hullemaks, päädides sellega, et koera on vaja õhtuti lihtsalt õue tassida. Jalutuskäigud kestavad heal juhul 15 minutit. Jaanuari keskpaigas on loom valmis pärast suuri jõupingutusi taas õue minema ja kuu lõpus näeb tema näol taaskord naeratust.

Eelpool kirjeldatud probleemiga seisavad silmitsi suurem osa koeraomanikest. Näiteks 2017. aasta Tallinna Keskkonnaameti poolt tellitud uuringust selgus, et viimaseid on ainuüksi pealinnas ligi 88 000.

Minu jubedaim kogemus pärineb eelmisest aastast, kui koeraga õhtust jalutusringi tehes tuli mulle vastu kamp noormehi, ilmselt vanuses 10-13 eluaastat. Lähestikku jõudes viskas üks neist koera käppade alla pisikese kuubiku, mis maad puudutades lõhkes. Koer ei saanud küll füüsiliselt viga, aga ehmus siiski nii kõvasti, et ta lihtsalt jooksis jalutusrihma puruks ja tormas koju. Ma ei taha mõeldagi, millised oleksid olnud tagajärjed siis, kui koer oleks “üllatuse” valmistajat rünnanud.

Lahendused on olemas

Seega valitseb praegu olukord, kus kodanikel (sh alaealistel) on võimalus osta pürotehnilisi tooteid, mida kasutades võivad nad teha paksu pahandust. Teoorias on võimalik sisse viia vajalikud muudatused nii lõhkematerjaliseaduses kui ka parandada olukorda kohalike omavalitsuste tasemel. Ühelt poolt tasuks kaaluda teatud pürotehniliste toodete keelustamist, kuid abi oleks ka vanusepiirangu tõstmisest. Vaatamata sellele, ei aita need sammud märkimisväärselt vähendada ilutulestike arvu keset magalarajoone. Seega toetan ma pigem radikaalseid lahendusi.

Üheks võimaluseks on kehtestada regulatsioonid, mis lubaksid müüa pürotehnilisi tooteid jaemüügis ainult kindlal ajavahemikul enne aastavahetust. Teiseks lahenduseks on lubada kasutada teatud pürotehnilisi tooteid ainult kindlal ajavahemikul. Kolmandaks võiks kaaluda ilutulestiku kasutamise keelamise, näiteks nn magalarajoonides, või tuua välja konkreetsed kohad, kus on paugutamine lubatud.

Seega kutsun poliitikuid üles käituma loomasõbralikult ja vastutustundlikult ning leidma juba enne järgmist ilutulestikuhooaega võimalus lõpetada koeraomanike ja loomade piinamine.
 

3 kommentaari
  1. Tuleks 7 kuud ago
    Reply

    ka sõjad ära keelata, siis paugutatakse veelgi rohkem. Vissidel jääb piimgi kinni.

  2. to autor 7 kuud ago
    Reply

    ÕIGUS!
    Aga lollid tahavad ju oma lõbu saada. Seda võiks asendada lasertulevürgiga ja sinna kõrvale mängida kasvõi Mozartut või Agapkini marssi “Slaavitari jumalagajätt”
    AUTORIL IGATAHES ÕIGUS! TÄNU LOOMAPIINAMISELE OLEME ENDALE SAANUD KAELA SELLE KOROONA MIS ON SARS-i KOPSUVORM =SARS.

  3. Muidumees 6 kuud ago
    Reply

    Ja kas keelame Taevaisal pikse kasutamise ka ära, et koeraomanik ei peaks muretsema?
    Mul on pika elu jooksul olnud mitmeid koeri, keda paugutamine pigem lõrisema pani. Vaid üks – Saksa lambakoer kartis hullusti isegi kauget äikest. Siis istusime koos, tema suur pea minu süles ning ootasime lõpu ära. Erinevalt äikesest lõpeb tulevärk suht kiiresti, vaid 5-10 min. maksimaalselt. Kassid pigem pahandavad ja porisevad omas keeles aga kartuse tunnuseid pole märganud.
    Seega, kohalikud tulevärgid on kaua ette teatatud. Pole ju raske oma kartlik lemmik tuppa kutsuda ja 10 min. temaga veeta. Või mis te arvate?

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.