Andres Laiapea
Venemaal aprillis toimuv üleriigiline hääletus põhiseadusmuudatuste heakskiitmiseks ei ole järgimist vääriv eeskuju. Seda otsides tasuks vaadata pigem Läti ja Itaalia poole.
Venemaa president Vladimir Putin algatas jaanuaris seaduseelnõu riigi põhiseaduse muutmiseks. Korraga viiakse sisse terve rida muudatusi. Nende hulgas leidub nii üsna mõistlikke ja mõistetavaid kui ka küsitavamaid. Riigiduuma, millel on praegu sisuliselt kõigest õigus nõustuda presidendi poolt nimetatud peaministriga (parlament võib esitatud kandidaadid küll kolmel korral tagasi lükata, aga pärast seda paneb president peaministri paika üksinda ning saadab Riigiduuma laiali, et toimuda saaksid uued parlamendivalimised; valitsuse saab ametist tagandada ainult president), peaks saama õiguse panna ametisse peaminister ja tema ettepanekul ka kõik teised ministrid, kusjuures presidendil puuduks õigus neid tagasi lükata. Üks isik võiks edaspidi olla president ainult kaks ametiaega (kokku, mitte vaid järjestikku).
Kriitikud on näinud nende muudatuste taga Putini plaani jätkata Venemaa peaministrina, kui tema neljas ametiaeg presidendina 2024. aastal lõpeb. Võib-olla on neil õigus. Putin on jätkuvalt Venemaa populaarseim poliitik. Küsitluste kohaselt usaldab või pigem usaldab teda 72-73% elanikkonnast. Need, kes teda ei usalda, moodustavad vähem kui veerandi kogu rahvast. Ükski teine tuntud poliitikategelane ei ole venelaste poolt nii kõrgelt hinnatud. Tema isiklik populaarsus on kõvasti suurem ka võimupartei Ühtne Venemaa reitingust. Selle erakonna kindlad toetajad moodustavad umbes kolmandiku elanikkonnast. 2024. aastal presidendiametist lahkudes on Putin küll juba 71-aastane, aga Ameerika Ühendriikides toimuvat vaadates ei ole selline vanus nähtavasti mingi takistus. Mina ei usu, et Putin kavatseb lahkuda riigitüürilt alles jalad ees, nagu tegid Juri Andropov ja Konstantin Tšernenko, kuid välistada seda muidugi ei saa.
Aga võimalik on ka teistsugune tõlgendus. Nimelt see, et Putin ongi alustanud riigi ettevalmistamist olukorraks, mis tekib pärast tema enda lahkumist. Sellest vaatepunktist on parlamendi rolli tugevdamine presidendi arvelt igati positiivne. Ei saa ju kuidagi lõpuni kindel olla, milline inimene selle ametikoha pärast Putini lõplikku lahkumist enda kätte haarab. Maailmas ringi vaadates tasub olla pigem ettevaatlik. Parlamendi tugevdamine peaks tõenäoliselt tagama edaspidi Venemaa stabiilsema arengu ehk vähendama tugeva isikuvõimuga kaasnevaid ohte.
Juriidiliselt ebaoluline hääletus
Üldiselt on Putini kavandatud muudatused põhiseaduses suunatud nn. suveräänse demokraatia kindlustamisele. Tahetakse panna paika, et Venemaa põhiseadus käib üle rahvusvahelisest õigusest. Peaminister, ministrid ja föderaalasutuste juhid, kubernerid, senaatorid, rahvasaadikud ning kohtunikud ei tohi omada välisriigi kodakondsust ega elamisluba. Jne. Märtsi alguses esitas Putin veel täiendavaid muudatusettepanekuid: määratleda abielu põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel, anda vene rahvale riigi põhirahvuse (riiki loova rahvuse) staatus, lisada esivanematelt saadud väärtuste loetellu usk Jumalasse. Kõiki punkte ei ole mõtet siin üles lugeda.
Üksikutesse muudatustesse võib suhtuda kuidas tahes, aga hääletusele lähevad need paketina, mitte ükshaaval. Liberaalne (parlamendiväline) opositsioon on kogu seda protsessi teravalt kritiseerinud, pakkudes samas alternatiivseid muudatusi, kuid ei oma üksmeelt selles, kas kutsuda inimesi üles hääletust boikoteerima või koonduda hoopis loosungi “Ei!” taha, et muuta see umbusaldusavalduseks võimudele. Kommunistid hääletasid (parlamendis) juba põhiseaduse muutmise poolt. Enese sõnul tegid nad seda vastumeelselt, kuid lihtsalt ei saanud hääletada nüüd kuidagi sellise paketi vastu, mis hõlmab muu hulgas punkte, mille järgi alampalk ei tohi olla Venemaal madalam elatusmiinimumist ja tuleb minna üle pensionide korrapärasele indekseerimisele. Tegemist on tõesti tõelise ühepajatoiduga.
Küsitlused näitavad, et rahvahääletusel kiidetakse see pakett samuti heaks. Nende kohaselt ei jää põhiseaduse muutmise toetajate osakaal alla presidendi enda reitingule. Ka siis, kui küsitakse üksikute muudatuste kohta, ei leidu ühtegi sellist, mille puhul oponendid oleksid ülekaalus. Isegi ettepanekut anda põhiseaduslik staatus ja roll Riiginõukogule (praegu tegutseb see presidendi juures nõuandva organina; sellegi muudatuse taga näevad kriitikud Putini soovi luua endale mingi eluaegne ametikoht, kust jätkata Venemaa juhtimist) toetab 58%, ei toeta 28% küsitletutest. Seega võib olla juba ette üsna kindel, et rahvas kiidab Putini paketi heaks.
Nali seisneb selles, et kogu see üleriigiline hääletus on juriidiliselt täiesti ebaoluline. Tuntud poliitikavaatleja Viktor Hamrajev tõi ajalehes Novaja Gazeta välja, et Putini poolt parlamendile esitatud eelnõu sõnastuse kohaselt pannakse see rahvahääletusele alles siis, kui sellest on juba saanud seadus. „Teiste sõnadega, hääletamise ajal annavad venelased hinnangu muudatustele, mis on de jure juba saanud kehtiva põhiseaduse uuteks normideks,“ märkis Hamrajev. Mingit juriidilist vajadust selleks hääletuseks ei ole. Tegemist on sisuliselt enneolematu arvamusküsitlusega, mis leiab aset väljaspool olemasolevat õigusraamistikku – põhiseaduse tegelik muutmine toimub juba enne rahvahääletust Riigiduuma, Föderatsiooninõukogu ja Venemaa regioonide seadusandlike kogude otsustega.
Miks oli Putinil üldse vaja tulla välja mõttega korraldada selline rahvahääletus, millest midagi ei sõltu? Peamine põhjus on tõenäoliselt see, et nii saab ta suruda soovitud muudatused kergemini läbi nendes ülalnimetatud kogudes, kus asi võinuks muidu venima jääda. Kui tema plaan ei sisaldaks kogu paketi saatmist rahvahääletusele, oleks see seal ilmselt juppideks lahti võetud.
Vaadakem Itaalia ja Läti poole!
Putini plaani Eestis matkida ei maksa. Kui korraldada siin mõni rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses, võiks nii selle juriidiline alus kui ka küsimus ise olla väga selge. Näiteks on nüüd Itaalias ootel (algselt pidi see toimuma 29. märtsil, kuid koroonaviirusega seoses lükati määramata ajaks edasi) rahvahääletus põhiseadusmuudatuse kohta, millega seal vähendatakse parlamendisaadikute arvu. Parlamendi mõlemad kojad kiitsid selle küll juba heaks, aga osa saadikuid kasutas võimalust kutsuda esile tagasilükkav referendum.
Meie lõunanaabrite juures Lätis saab teatavasti algatada rahvaalgatuse korras mitte üksnes tühistamisreferendumeid ja seaduseelnõusid, vaid isegi rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks. Rahvahääletuse toimumiseks peab seal sellist algatust toetama vähemalt 10% valijaskonnast. Vastava võimaluse loomine algatati rahvaalgatuse korras. Kuna parlament lükkas selle esialgu tagasi, läks asi 2008. aastal rahvahääletusele – 97% hääletanutest toetas rahvale sellise võimaluse andmist, kuid põhiseadus jäi siiski muutmata, sest kokku ei saadud vajalikku kvoorumit. Põhiseaduse muutmiseks pidanuks seda toetama vähemalt pool valijaskonnast, aga valimisaktiivsuseks kujunes ainult 42%, sest rahvavõimu laiendamise vastu olnud poliitilised jõud otsustasid seda rahvahääletust boikoteerida. Läti president Valdis Zatlers märkis aga tulemusi kommenteerides, et neid silmas pidades peaks parlament nõutud muudatused võimalikult kiiresti ise ära tegema. Ja nii Lätis lõpuks tehtigi.
Rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks on toimunud seal seni vaid korra. 2011. aastal, kui selle algatas president Zatlers (Lätis on ka presidendil selline õigus). 94% hääletanutest toetas parlamendi tagasikutsumist. Järgnenud ennetähtaegsetel valimistel kogus Zatlersi juhitud uus erakond 21% häältest. Zatlers oli saanud presidendiks poliitikute tagatoakokkuleppe tulemusel, aga osutunud selles rollis liiga sõltumatuks tegijaks. Teiseks ametiajaks teda seetõttu enam ei kinnitatud. On selge, et rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks algataski ta selleks, et saaks sinna ise sisse purjetada. Tema poliitiline karjäär ei jätkunud siiski enam kuigi kaua ja ka tema erakonna tähelend lõppes varsti.
Eestis võiks president omada õigust algatada rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks minu arvates ainult juhul, kui ta ka ise valitaks otse rahva poolt ja parlamendil oleks samasugune õigus algatada rahvahääletus presidendi tagasikutsumiseks. Küll aga peaks olema õigus parlamendi tagasikutsumiseks rahval (nagu Lätis), kes on selle ametisse pannud. Ja vähemuste õiguste tagamiseks võiks meiegi parlamendis (nagu Itaalias) olla vähemalt viiendikul saadikutest õigus saata muudatused põhiseaduses, mille parlament on heaks kiitnud, lõpuks ikkagi ka rahvahääletusele. Mitte sellisele (nagu Venemaal), millest midagi ei sõltu, vaid sellisele, kus langetatav otsus omab ka mingit juriidilist kaalu.
Alati peab Venemaad laitma ega teisiti ei saa- Ainult et Venemaal tehakse praegu kõik õigesti ja võiks neist eeskuju võtta. Ja mis see teiste asi on. Venemaa teeb praegu õigeid otsuseid . Ega keegi ei sunni neid järgima. See on Venemaa otsus ja teistel pole sellega asja.
võib ju anda, kuid miks Andres ei käsitle rahvahääletusi sisuliselt, kes, kuidas ja mida võiks või peaks muutma?
Selletõttu luulutan natike ise. Sest sadakonda põhiseadust üle ilma uurides olen jõudnud teatud arusaamadeni.
Kõigepealt, kas hääletatavad küsimused/võimalused määrab rahvas ise või sokutab need rahva ette mingi klikk? Mina pooldan rahva õigust valida vajalikud võimalused ise ja siis neid hääletada. Kusjuures nii, et hääletusele läheks kõik võimakused, olgu mõni neist nii loll kui loll saab olla.
Hääletada ei tuleks seega ainult ühet ehk enammeeldivat, sest siis ei saada teada tegelikke suhteid võimaluste seas. See kehtib just siis, kui enammeeldiv ei ületa 50% häältest. Et liigset hääletamist aga vältida, tuleks kohe anda võimalus hääletatavad võimalused reastada. Siis kehtiks nagu maleturniiri reegel, et iga võimalus mängiks iga võimalusega ise läbi ning tulemus hõlmaks kõiki. Siin ei saa tuua peenemaid näiteid, miks ainueelistus on vigane ja võib moonutada tegelikkust. Viimane on võimalik vaid 2 vahel valides.
Millised küsimused võiks või peaks hääletamisele tulla? Ennekõike elukorralduse alused. Olgu neid 50, 100 või 200, pole oluline. Ega see kerge toiming olegi, et hääleke Ljoonjale ja kaelast ära.
Kes peaks need elukorralduslikud küsimused välja töötama ja üle vaatama ja lisama, et võimalused oleks ammendatud? Mina näen 2 kihti. Üks oleks piirkondlik. Seega üle Eesti tuleks rühmiti kokku lähipiirkondade elanikud, kellele tehtaks selgeks ka sellised küsimused, millest lihtsurelik eriti kergesti aru ei saa. Ning mida võivad need muuta, kui nad seostuks mõne teisega. Teine oleks valdkondlik. Nt akadeemikud, erialateadlased, ühiskonnakihid jmt. Loomulikult peaks siis olema ka erapooletu kogu, kes selle siiruviirulise supi kokku paneks. Nõuded oleks kindlasti sellised, et sinna saaks kuuluda need, kes pole kunagi olnud üheski parteis/erakonnas, see tagaks poliitilise omakasupüüu või kallutatuse. Samuti peaks/tohiks sinna kuuluda need, kel teatud vaimne tase. Selle määramiseks tuleks korraldada vabatahtlike vahel testid silmaringi ja üksikteadmiste kohta. Et lollid ei pääseks löögile.
Samuti oleks kogus vaja mingi kooskõla. Mitte 51:49 suhe, vaid palju veenvam, nt 95:5 või isegi 99:1. Iga vastuolija peaks puust ja punaselt oma vastuväiteid põhjendama või tõestama. Vähegi ebaloogiline ja tundeline põhjend arvesse ei lähe. See tagaks taas aruka erapooletuse.
Ning mis viimane nõue/tingimus: ükski hääletatav küsimus ei tohi minna omavahel vastuollu. Kõik peab olema 100%-lise skooskõlas.
Ja veel, sisutühjad tundelised hüüdlaused tuleb kohe välistada. Nagu nt praeguses põhiseaduses §5 Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.
Kõlab küll kenasti, kuid vigane ja sisutühi. Sellise umbluuga pole midagi peale hakata, sest pole ühtki mõõdetavat tunnust. Ja miks on see rahvuslik rikkus, mis on sel rahvusega pistmist? Et eestlane peab säästma aga vanka või ahholl ei pea? Mõeldud on ikkagi riiklikku rikkust. Kuid ka see on jura, sest selle põhjal ei saa midagi mõõta, vaidlustada, põhjendada ega tüestada. Ikka jääb kõik mingite vastutamatute ametnike tunnete otsustada ja kallutatus otsus on ette määratud.
Võiks ka pikemalt jaurata aga Andres nii sügavale ei tungigi. Igatahes on see vankade endi asi ja otsustada. Kui rahvas tahab, las tantsivad kõik kamaaruškat.
Praegusel Venemaal pole õnneks sellist parteid kes segab valitsuse tööd, arendab laimukampaaniat oma võimule saamise nimel. Meil on sellene partei Reformierakond. Venemaa on oma otsustes ühtne. Seagajad on minevikku jäänud aga meil mitte.
Venemaa aitas Itaaliat. Meie palume Hiinat !!!
Mis kasu on põhiseadusest või seadusest või õigusest kui sa ära sured.???
Venemaa teeb väga õigesti. Ees on ajad, millest ei osata isegi õudusunenägudes vaadata.
Kellele seda jokutamist vaja on, mis viirusel levida laseb.
Ostame tanke, omal pole isegi tsiviilkaitsevahendeid, kuhu alla kuulub tänapäeval peale bakterioloogilise ka viirussõda. Pole tootmist, pole nanofiibermaterjalide tootmistki, mis sinna maskide sisse tegelt panna tuleb.
Eriolukorras ei suudeta julgeta rekvireerida piritust, selle asemel tehakse viina ja müüakse. KUI VIIRUS LEVIB.