Rein Järlik: Läksime Ülemnõukogusse Eesti Vabariiki taastama

Rein Järlik 1999

30 aastat tagasi Eesti Vabariigi viimasesse Ülemnõukogusse Rahvarinde ridadest valitud Rein Järlik räägib, kuidas teletöötajast sai poliitik ning mida tegi Ülemnõukogu, et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine hõigataks välja Toompealt.

1990. aastal valitud Ülemnõukogu kandis alguses veel nime Eesti NSV Ülemnõukogu. Kuivõrd iseseisvusmeelsed kandideerijad ja valijad uskusid, et tegelikult valitakse juba Eesti parlamenti, mis kuulutab varem või hiljem välja Eesti taasiseseisvuse?

Jah, uskusime, sest 12. novembril 1989 oli Ülemnõukogu eelmine, XI koosseis tunnistanud Eesti Riigivolikogu deklaratsiooni 22. juulist 1940 Eesti astumise puhul NSV Liidu koosseisu õigustühiseks, ning otsustanud taotleda Eesti taastamist rahvusvahelise õiguse subjektina.

24. detsembril 1989 oli NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress 23. augusti 1939 salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste fakti hukka mõistnud, ning salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise hetkest kehtetuks tunnistanud. 23. veebruaril 1990 oli Ülemnõukogu sama, XI koosseis oma otsusega informeerinud NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi 2. veebruaril 1990 Tallinnas toimunud Eesti NSV kõigi astmete nõukogude rahvasaadikute deklaratsioonist Eesti riikliku iseseisvuse küsimuses, ning teinud ettepaneku alustada ametlikke läbirääkimisi NSV Liidu ja Eesti NSV vahel Tartu rahulepingu kehtivusele rajaneva Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise üle de facto. Meil tuli siit edasi minna. Me tahtsime edasi minna, ja rahvas uskus meisse. Nii meid valitigi.

Toonane Ülemnõukogu oli esimene demokraatlikult valitud kõrgeim seadusandlik kogu Eestis pärast ligemale poole sajandi pikkust vaheaega. Kuidas iseloomustaksite aga valimiskampaaniat? Kuivõrd toimus see nn klassikalise demokraatia reeglite järgi, kuivõrd oli protsess veel kodukootud ja stiihiline?

Ülemnõukogu valiti 18. märtsil 1990 üksiku ülekantava hääle meetodil, mida oli kasutatud paljudes riikides. Valimissedelile olid kantud valimisringkonna kõigi kandidaatide nimed tähestiku järjekorras, ja iga nime taga oli tühi lahter, kuhu valija sai kirjutada numbri, mitmes tema eelistus antud kandidaat oleks. Tänasega võrreldes oli valimiskampaania toona tunduvalt tagasihoidlikum, ja kindlasti viisakam ning sõbralikum. Meil polnud vaja üles lugeda, kuidas keegi reha peale või ämbrisse oli astunud. Meie tähtsaim sõnum valijatele oli, et me läheme riigi iseseisvust taastama, Eestit vabaks tegema. Ja kellel eestlastest seda sõnumit polnud, sellel polnud erilist lootust ka valituks osutuda.

Küllap oli igal kandideerijal oma motiiv poliitikasse tulla. Mis motiveeris teid kandideerima. Olite toona üks Eesti tippajakirjanikke, kas polnud kahju põhitööst kõrvale tulla?

Soov jälle iseseisvas riigis elada oli üldrahvalik, ja igaüks, kellel see soov südames oli ning kes tundis, et valijad ka teda saadaksid oma tahet täide viima, lihtsalt pidi kandideerimiseks nõusoleku andma. Ja kui Kombinaat „Ars“, Tartu Rahvarinne ja Eestimaa Rahvarinne mulle tegid ettepaneku kandideerida, nõustusin ka mina. Kuid lootsin, et leian saadikutöö kõrvalt siiski nii palju aega, et Eesti Televisioonis sagedusega kord kuus jätkata oma saatesarja “Viiekümnendad”, mida olin alustanud novembris 1986 ja millest eetrisse oli jõudnud juba 30 saadet. Läks siiski teisiti. Aasta jooksul kuus saadet veel tegin, aga 20. aprillil 1991. aastal eetris olnud 36. saatele järge enam ei tulnud. Sari jäigi lõpetamata. Siis oli kahju küll, kuid midagi polnud parata.

Millises piirkonnas kandideerisite?

Mina kandideerisin Tartu linna valimisringkonnas nr 22, kus kolmele mandaadile oli 6 kandidaati. Marju Lauristini järel osutusin mina valituks juba esimeses voorus, teises voorus sai mandaadi ka Ants Veetõusme. Aga näiteks Tartu linna 21. valimisringkonnas oli samuti kolmele mandaadile kandidaate koguni 21.

Kas valimiskampaania ajal pidite teleajakirjanikutöö kõrvale jätma või oli lubatud sellega tegeleda?

Just valimiskampaania ajal, 24. veebruaril, kui algasid Eesti Kongressi valimised, pidi mul eetrisse minema 30. saade sarjast “Viiekümnendad”. See oli jutustus president Konstantin Pätsi viimastest eluaastatest. Saade oli juba valmis monteeritud, aga siis selgus, et mina ei tohi ennast selles saates näidata. Minu häält võib vaataja kuulda, aga nägu näha ei tohi. Tuligi need saatelõigud, kus ma  saatejuhina otse kaadris olin, muu pildiga katta.

Kas selles võis kindel olla, et uue Eesti NSV Ülemõukogu esimeheks valitakse senine Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel, kellest juba maikuus 1990 sai Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees?

Jaa! Selles ei saanud tõesti mingit kahtlust olla, Rüütel oli rahva hulgas väga populaarne. Rahvarinde volikogu küll otsustas ühel koosolekul veel enne valimisi, et Ülemnõukogu esimehe kohale võiks kandideerida Marju Lauristin, kuid 29. märtsil 1990 toimunud valimistel teda siiski üles ei seatud. Arnold Rüütel valiti esimeheks häältega 84 poolt ja 18 vastu.

Ülemnõukogu juhatajaks valiti Ülo Nugis, asejuhatajateks Viktor Andrejev ja Marju Lauristin. Milliste kokkulepete põhjal selline juhtkond tekkis?

Selles protsessis polnud küll üldse mingeid kokkuleppeid. Ülemnõukogu juhataja valimised olid samuti 29. märtsil, pärast esimehe valimisi. Rahvarinde kandidaadiks esitas Heinz Valk Marju Lauristini, üsna ootamatult aga seadis Mart Laar kandideerima ka Ülo Nugise, kes laiemat tuntust oli kogunud Töökollektiivide Liidu esimehena. Marju sai 45 häält, Nugis aga 56. Marju oli nii löödud, et kui teda mitmest suust püüti lohutada kandideerimisega järgmisel päeval toimuvatel asejuhatajate valimistel, teatas ta läbi pisarate, et ei kandideeri enam kusagile.

Hommikuks oli poolvend Jaak Allik teda siiski ümber veenda suutnud, ja ta lubas oma kandidatuuri üles seada. 30. märtsil 1990 valiti Ülemnõukogu juhataja asetäitjateks Viktor Andrejev 79 ja Marju Lauristin 65 häälega.

Mida meenutaksite Edgar Savisaare kinnitamisest valitsusjuhiks?

Isikuvalimised olid Ülemnõukogus salajased, nii et tabloole tulid küll hääletustulemused arvudes, aga see, kuidas parlamendiliiikmetest keegi hääletas, jäigi teadmata. Kui Edgar Savisaar oli peaministrikandidaadina 54 häält tabloole saanud (saama pidi vähemalt 53!) ja vaheaeg kuulutati, tuli fuajees meie juurde äkki Vilja, siis veel Laanaru. Ta ütles, et oli valimiste käiku jälginud rõdult, ja lisas siis: “Edgar saatis mind vaatama, missugust värvi nupule vajutab Indrek Toome.“

Kas Ülemnõukogus võis eristada koalitsiooni ja opositsiooni?

Klassikalises tähenduses kindlasti mitte. Kuid too aeg oli eriline. Eestlased teatasid ju oma valimisplakatitel, et nad kandideerivad Ülemnõukogusse Eesti Vabariiki taastama. Venekeelse elanikkonna esindajad – nagu nad ise ennast nimetasid – aga olid tulnud seda igati takistama. Seega oleksidki koalitsioon ja opositsioon jämedates joontes piiritletud. Eestlased, kes siis moodustasid rahvastikust vaid pisut üle kolme viiendiku, olid saanud parlamendikohtadest peaaegu neli viiendikku, ja niisugust šanssi me ei tohtinud mingil juhul maha mängida. Me pidime kokku hoidma.

Millised suhted olid Ülemnõukogul Eesti Kongressiga?

Eesti Kongress oli 11. märtsil oma esimesel istungjärgul vastu võetud tegevuskavas teada andnud, et on valmis Eesti NSV haldusasutustega läbi rääkima koostöö üle Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel. Ülemnõukogu aga deklareeris 30. märtsil, et on valmis koostööks Eesti Kongressi ja Eesti Komiteega Eesti Vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel. Usun, et erinevus torkas igaühele silma – üks oli valmis koostöö üle läbi rääkima, teine oli valmis koostööks. Eks see määranud ka edaspidiseks suhted, mis jäidki jahedaks. Kogude liikmed omavahel muidugi suhtlesid, sest üle 20 ülemnõukogulase olid valitud ka Eesti Komiteesse.

Eesti Kongress oli ju ennast kuulutanud Eesti Vabariigi riigivõimu ainsaks seaduslikuks taastajaks ja deklareerinud, et Eesti Vabariigi riikliku ja rahvusvahelis-õigusliku staatuse küsimused kuuluvad tema ainupädevusse. Selle järgi poleks tohtinud Ülemnõukogul mitte mingisugust õigust olla 30. märtsil võtta vastu otsust Eesti riiklikust staatusest, millega kuulutati välja üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Ometi me võtsime selle vastu, see jäi kehtima ja oli üheks kaalukaks argumendiks ka 20. augusti iseseisvusotsuse preambulis.

Kuidas mõjutas Ülemnõukogu tegevust see, et sinna kuulusid ka NSVL-i alles jäämist pooldavad Interrinde saadikud, kelle hulgas olid ka sõjaväelased?

Eks interrindelased pidasid muidugi oma püha sõda Nõukogude Liidu säilitamiseks, seisid rinnaga зa равные права jne. Kui kõrgelt ja kellelt neile tegutsemiseks juhtnööre anti, jääbki ilmselt saladuseks. Aga ega sõjaväeosadest valitud saadikud nendega väga ühte ei hoidnud. Näiteks meie nelja riigiõigusliku akti hääletamisel läks neile nelja peale kirja kuus mittehääletamist, seitse puudumist ja ainult kolm vastuhäält. Pole ka midagi imestada, sest Goderdzi Ahaladze oli grusiin, ja Taga-Kaukaasia väikerahvaste poeg oli ka kindralmajor Zijautdin Abdurahmanov.

Toonase Ülemnõukogu tipphetk oli Eesti taasisesvuse välja kuulutamine 20. augustil 1991. Milliseid olulisi päevi Ülemnõukogu tööst aga veel meenutaksite?

Kindlasti 15. mai 1990. Kui me Toompea lossi Valge saali aknedest alla Lossi platsile vaatasime ja meile sealt rusikat näidati ning sõrmega üle kõri tõmmati, siis kõige turvalisemalt ei saanud ennast just tunda. Kuid hirmu, et nüüd kusagile peitu peaks pugema, ei olnud.

Täpselt nädal aega varem olime ju istungitesaalis vastu võtnud seaduse Eesti sümboolikast, millega riigivärvideks sätestati sinine, must ja valge, ning Toompea lossi kohalt ja mujaltki kadusid merelainetega punalipud. Kas seda saab unustada?

Iialgi ei saa meelest minna rõõmsalt naeratavate ning sõbralikult lehvitavate inimeste spaleer Lossi platsil, mille vahelt me 29. märtsil 1990 Toompeale oma volitustesse astusime. Või 14. september 1992, kui me enne Ülemnõukogu volituste lõppemist ise otsustasime ennast laiali saata. Me olime oma töö teinud, me olime rahva tahte täide viinud. Et Eesti Vabariik saaks oma põhiseaduslikud riigivõimuorganid moodustada ja toimima hakata, võtsime me pisut rohkem kui aasta jooksul pärast riikliku iseseisvuse taastamist vastu veel 90 seadust ja 123 otsust.

Küsis Jaan Lukas

 

 

2 kommentaari
  1. Aga 6 kuud ago
    Reply

    jätkati ENSV-d. Mis sest et teises kuues.

  2. Nojah 6 kuud ago
    Reply

    Üks juhtfiguure vabaduse saavutamisel oli Edgar Savisaar. Meie aja suurkuju kellele tehti tohutut ülekohut Eesti Taasiseseisvumise ajal, See meenutab stalinistlikke kuritegevusi.E.Savisaar on vaid austamist väärt erakordselt tark, hooliv. aus ja suure töövõimega inimene. Parimast parim.Häbi tema tervise rikkujatele.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.