Viimase nõukaaegse seadusandliku võimu valimine 18. märtsil 30 aastat tagasi oli oluline verstapost ajaloos. Poliitilise võimu kolmiku moodustasid Rahvarinne, Eesti Komitee koos rahvuslastega ja ümberkujunevad endised kommunistid Vaba Eesti nimekirjas. Valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil. 105 kohale kandideeris 392 kandidaati. Hääleõigus kõigil valimisealistel alaliselt Eesti territooriumil elavatel isikutel ja ka N Liidu relvajõudude liikmetel. Valijaid oli kokku 1 164 603. Valimisosalus oli 78,2%.
Rahvarinde nimekiri kogus 24% häältest ja sai 45 kohta 105-st. 4 kohta oli määratud N Liidu okupatsiooni armee esindajatele. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu (kuni 8. maini 1990 Eesti NSV XII Ülemnõukogu) oli viimane valitud Eesti NSV kõrgeim riigivõimuorgan ning pärast Eesti NSV suveräänsuse deklaratsiooni teine N Liidu poolt okupeeritud Eesti territooriumil faktilist seadusandlikku võimu omanud riiklik institutsioon. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu olulisim otsus oli 20. augustil 1991 vastu võetud otsus Eesti riiklikust iseseisvusest. Eesti iseseisvuse taastamise järel toimis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kuni põhiseadusliku Riigikogu kokkukutsumiseni 30. septembril 1992 de facto Eesti Vabariigi parlamendina.
Ülemnõukogu valimised olid isikuvalimised, sest parteid ega valimisliidud ei saanud oma nimekirjadega osaleda. Kandidaadid võisid kuuluda parteisse, aga kandidaadi hääled ei kandunud üle oma parteile. Valimistel osalesid järgmised poliitilised liikumised: Rahvarinne, Eestimaa Kommunistlik Partei, Interrinne, Sõjaveteranide ja sõjameeste internatsionalistlik vabariiklik organisatsioon, Töökollektiivide Ühendnõukogu, Demokraatlik ühendus Vaba Eesti, Eesti Demokraatlik Partei, Eesti Töökollektiivide Liit, Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Kristlik Demokraatlik Liit ja Eesti Kristlik Demokraatlik Erakond, Eesti Ettevõtjate Erakond, Eestimaa Naiste Ühendus ja Eesti Naisliit. Osa ei võtnud ERSP, kes nägi valimistel osalemist nõukogude okupatsiooni tunnustamisena. Valituks osutunud saadikutest 73 esindasid iseseisvuse meelseid jõude ja 27 kaitsesid N Liidu säilitamist.
Märtsi alguses 30 aastat tagasi toimusid Rahvarinde ja Eesti kodanike komiteede liikumise peakomitee läbirääkimised Eesti Kongressi sõnumi, volituste ja rolli üle. Rahvarinne püüdis esikohale seada „reaalpoliitikast“ lähtuvaid nõudmisi. Rahvarinne oli vastu väitele, et Eesti Kongress on kõrgeima võimu kandja, sõnaõigus pidi säilima ka Ülemnõukogul. Peakomitees tõrjuti seisukoht, et Rahvarindega tuleb arvestada. Omapoolse sammuna koostas Rahvarinne projekti „Eesti Kongressi pöördumine Eesti kodanike poole seoses ENSV Ülemnõukogu valimistega“, mis agiteeris rahvast osa võtma Ülemnõukogu valimistest 18. märtsil. Eesti Kongressi kokkukutsujad sellega ei nõustunud.
Rein Ruutsoo kronoloogia:
11. märts – kokku astunud Leedu NSV Ülemnõukogu võttis vastu Leedu iseseisvuse taastamise akti, mis kuulutas Leedu Nõukogude Liidust sõltumatuks ja Leedu Vabariigi iseseisvuse taastatuks 16. veebruari 1918 akti alusel. Moskva võim vastas Leedu mahasurumiseks majandussanktsioonidega.
11. ja 12. märts – Eesti Kongressi I istung esitab dokumentide paketi, milles
kinnitatakse Eesti Vabariigi eksistentsi jätkumist de jure. Kongress kehtestab end Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike tahte väljendajana Eesti iseseisvuse taastamisel järjepidevuse alusel.
13. märts – Eesti Komitee alustab tegevust. Rahvarindele jäetud esindatus ei võimalda olla vähegi arvestatav partner institutsioonis, mis jätkas Kongressil Rahvarinde suhtes alustatud teerulli taktikaga. Eesti Komitee valitud poliitilist olukorda teravdava liini, mis mängis kaarte kätte intritele ja Moskvale (provokatsioonide, nagu Saksa relvajõududes sõdinute veteranide kogunemine Türis, piiripostide püstitamise Komarovakas jne. toetamine) aga ka sagenevate isiklike rünnakute tõttu jäid Rahvarinde saadikud peatselt selle tööst
valdavalt kõrvale. Toetus Eesti Komiteele langeb peatselt katastroofiliselt.
14. märts – ERSP ja Eesti Muinsuskaitse Selts kutsuvad üles 18. märtsil toimuvaid ENSV Ülemnõukogu valimisi boikoteerima. Ülemnõukogu on üleskutse sõnastuses „olnud algusest peale ebaseaduslik ja kuritegelik organ”.
14. märts – TKÜN-i ja Interliikumise miiting Tallinnas Vōidu väljakul protestimaks Eesti Kongressi vastu (osaleb kuni 10 000 inimest). Linnavalitsuse keeldu ignoreeriti, miitingulisi kaitsesid nõukogude armee väeosad.
15. märts – Rahvarinde venekeelse sektsioonide algatusel esitas venekeelse
intelligentsi initsiatiivgrupp välja idee koonduda uude liikumisse, nimega Kodanike rahu.
17. märts – Läti Ülemnõukogu valimised, valitakse 201 saadikut. Tautas Fronte saab 124 kohta 201-st.
19. märts – Mihhail Gorbatšov kutsub enda juurde EKP juhid kallutamaks neid toetama liidulepingu sõlmimist. N Liidu Rahvasaadikute Kongressil püüab ta
veenda Balti riikide saadikuid toetama Nõukogude Liidu sellist föderatsiooni, kus Baltikumil on eriseisund.
23.-25. märts – Eestimaa Kommunistliku Partei XX kongressil lõhenes partei
nn iseseisvaks EKP-ks ja Moskvameelseks „ööparteiks”. NLKP-le truuks jäänud partei liikmed moodustasid hiljem oma juhtorganid.
27. märts – Moskva on valinud Balti maade iseseisvuspürgimiste suhtes agressiivse taktika, demonstreerides jõudu. Nõukogude armee hõivas Leedu Kommunistliku Partei hoone.
29. märts – Arnold Rüütel valiti ENSV Ülemnõukogu esimeheks. Rahvarinde
esindajana valitakse Marju Lauristin aseesimeheks.
30. märts – Ülemnõukogu esimene istung. Rahvarinne alustab oma programmi
teostamist Eesti iseseisvuse taastamisele suunatud kursi realiseerimisel. ENSV Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust staatusest, tunnistas N Liidu riigivõimu ebaseaduslikuks selle kehtestamise hetkest alates ning kuulutas, et algab üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Indrek Toome valitsus astus tagasi.
Olav Anton