Marko Šorin, Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Koroonaviiruse leviku peatamise tõhusaimaks relvaks on kontaktide vähendamine ja see on viinud meie koolid üle e-õppele ehk distantsõppele.
Õpetaja ja õpilased ei kohtu praegu koolis ega klassiruumis. Kontakt leiab aset virtuaalmaailmas, kus nähakse üksteisest liikuvat pilti ja kuuldakse arvutimikrofonide poolt moonutatud hääli. Ülesanded kirjutatakse üksteisele e-postikasti või kasutatakse muid digikanaleid.
Digiõppest on räägitud aastaid, kuid kasutatud on sellist meetodit pigem ebaregulaarselt, sest otsest vajadust pole olnud. Eesti riigi õnneks on meie ühiskond piisavalt digitaliseerinud, interneti püsiühendus on pigem tavapärane ning nutiseadmete kasutamine on põlvkondade kaupa aina paremaks läinud.
Mul on praegusest olukorrast üsna hea ülevaade, sest peres on üks õpetaja ja üks gümnaasiumi esimese astme õpilane. Näen distantsõppe ettevalmistamist ja tulemuste ülevaatamist ning kuulamist. Samuti näen ja kuulen kodust iseseisvat õppimist ning veebi vahendusel toimuvaid tunde. Kuna olen Riigikogu kultuurikomisjoni liige, kus peamisel arutatakse küll haridusküsimusi, siis on omaltpoolt olemas ka riiklik vaade ning haridus- ja teadusministeeriumi antav informatsioon.
Päris põnev on olnud jälgida keeleõpet, kus õpilane peab näiteks salvestama audiofaili võõrkeeles. Salvestamine annab võimaluse oma tekst üle kuulata ja ise ennast korrigeerida ning uus fail salvestada, kuni endaga rahule jääb. Lisaks failivahetusele toimuvad ka reaalajas virtuaalsed koolitunnid, kus õpetaja on õpilastega koos digitaalses klassiruumis ning toimuvad küsimised ja vastamised. Kõik nagu päris, ainult et kõik osalejad on erinevates kohtades.
On hea, et Eesti on ühiskonnana digivaldkonnas valmis elektrooniliste vahendite ja -võimaluste kasutamiseks. Kuna keskkondi, mis õppetööd võimaldavad, on palju, siis võib pilt tunduda lastele ja ka lastevanematele kirju. See võib tekitada asjatut arusaamatust. Kuid praegu ongi hea selekteerida välja parimad praktikad ning üheskoos õppida ja kogeda, mis kõige paremini toimib.
Alternatiivne õpikäsitlus
Enamus õpetajaid on kasutanud erinevaid elektroonilisi keskkondi juba varem. Praegune olukord on viinud selleni, et õpetajad on koondunud sotsiaalmeedias olevatesse kogukondadesse, kus aktiivselt jagatakse soovitusi, konkreetseid nõuandeid. Lisaks toimub ühistöö valdkondade õpetajate vahel. Digiõppest on saanud reaalsus ja on nii mõnegi õpetaja igapäevasest mugavustsoonist välja toonud. Loomulikult on erinevatel haridusastmetel töötavate õpetajate digiõppe koormus erinev. Kindlasti on veidi lihtsam õpetada gümnaasiumiastmes ja täiskasvanud õppijaid kas üli- või kutsekoolis. Alg- ja põhikooliõpetajate koormus on igapäevaselt tunduvalt suurem.
Lisaks õppetööle e-õppena on oluline säilitada õppijates motivatsioon, olla leidlik ja huvitav. Selles on oluline roll õpetajal ja lapsevanemal.
Kõigis kodudes ei ole ka digiõppeks piisavalt tehnilisi võimalusi, mis eeldab seadme ja internetiühenduse olemasolu. Ja kui peres on rohkem lapsi, kes peaksid juhtumisi samaaegselt digitaalses klassiruumis viibima, on see probleem.
Praegune eriolukord annabki võimaluse saada ülevaade digiõppe tugevustest ja nõrkustest. Arvan, et kogu õppetöö toimumine digitaalselt pole siiski pikemas perspektiivis otstarbekas ega võimalik. Inimestena vajame kõik ka sotsiaalseid kontakte ja suhtlemist. Lisaks on meil kutsekoolid, kus praktiline õpe on osa õppetööst ning selleks on vaja õpetaja ja õpilase reaalset kohtumist. Digiõpe on küll tulnud, et jääda, kuid mitte põhimetoodikana, vaid pakkuda alternatiivset õpikäsitlust üha digitaliseeruvamas maailmas.
on iseõppimiseks, mitte koos läbutsemiseks. Pole mingit raskust anda kellelegi tükid kätte, et ta need endale ise selgeks teeks. Siis lühivestlus õpsiga, kes pisteliselt küsib ja saab pildi, kas õpilane on ülds emidagi lugenud.
Meie ühiskond vajab just iseõppijaid, sest nemad on võimelised ka teadust tegema ja väärt ülikoolis õppima. Lihtsalt lobisevad tibid peavadki põlema ja teenindajaks minema. Looduslik võitlus või jaotus on selline.