Huviharidus ja distantsõpe: kas õudusunenägu või unelmate mängumaa

Märt Sults

Märt Sults, Tallinna Kunstikooli direktor

12. märtsil kehtestati eriolukord ja mõni päev hiljem läksid koolid lukku, ka huvikoolid. Kui üldhariduslike koolidega oli asi selge: riiklikud suunised tulid, kuigi kaootiliselt, oli huvikoolidel asi sutsu lahti seletamata.

Samas kui üldhariduslikud koolid (põhikool vähemalt) on kohustuslikud ja täpse riikliku õppekavaga kaetud, siis huvikoolid on vabatahtlikud, lisaks veel ka lapsevanematele rahakoti pihta käivad. Muidugi lapsevanematel läks pisut kergemaks, kui Tallinn võttis vastu otsuse huvikoolide õpilased õppemaksust vabastada kuni 30. aprillini.

Tegelikult alles nüüd läks mul täiega asi huvitavaks: et kuidas praktikas mitteproovitud ja täitsa erilistes tingimustes ning täitsa uues olukorras toimivat, kõrgtasemel kunstiõpet korraldada. Algul tundus kõigile lihtne, et internet, see on ju riigis olemas ja küll need loovülesanded õpilasteni ikka jõuavad, kuid selgus, et internetti ei ole igal pool ja igal pool ei ole tehnilist tuge, igas peres ei ole vastavalt nõutud programme, igal õpetajal ei ole nii suurt interneti paketti, kui vaja ning ööpäevas on ainult 24 tundi … lõppeks üldhariduskoolid „tapsid” oma õpilased koduülesannete koormaga, kuhu nüüd veel huviharidus mahub. Kodudes käib lahing, et kes on arvutis ja kelle tööaeg parasjagu on, vanemad on ju ka kodukontorites … vint kerib ja kerib aina tuure juurde, kuid siis saime meie paisu tagant minema: nimelt huviharidus ongi õpilastele nagu „antidepressant” selles eriolukorras, kui keegi ei tea, et millal see reeglite ja ettekirjutuste tohuvapohu lõpeb.

Huvihariduse uus paradigma

Huvihariduse õppesuuna valib 100 protsendiliselt ju õpilane vabatahtlikult ise. Ta tahab, nii mentaalselt kui ka füüsiliselt, ise valitud teemaga tegelda. Tal on võimalus astuda oma maailma, milles ta tunneb end turvaliselt ja kaitstult, kuid kodus tal puuduvad kunstiõppeks vajaminevad erivahendid: näit keraamika ahjud, mega hulk värve, ebaõnnestumise leevendamise puhvrid, st materjali tagavarad uuesti tegemiseks … need puudujäägid pidi korvama õpetaja/kool oma distantsõppe metoodikatega ja neid metoodikaid me hakkasimegi otsekoheselt juurutama.

Tegime aastaid kestva töö alused valmis päevadega … õpetajate koormus oli üle mõistuse suur. Muutsime õppekorralduse sisuliselt üleöö, võtsime omaks uue normaalsuse, harjumuspärane töö tuli ümber korraldada ja astusime välja ja väga kaugele, oma mugavustsoonist. Me kohanesime, leiutasime ja lahendasime. Õppisime uut moodi lähenema situatsioonidele, suutsime selle uue olukorraga kohaneda. Märkasime, hoolisime ja abistasime. Võtsime omaks muutunud õpikäsitluse mõiste sõna-sõnalt ja tegime seda nii pühendunult ja asjatundlikult, et praeguseks võime juba tunnistada olukorra stabiliseerumist. Oleme valmis ning võimelised arendama ja kujundama uut huvihariduse paradigmat. Me tegime seda kõike rõõmuga ning kogu selles segases olukorras ei unustanud meie õpetajad väga olulist: tervendavat huumorimeelt, kuigi oli ülilühikese etteteatamisega saadud töökorraldusi. Meeleheite asemel nägime võimalusi ja uusi väljakutseid. Just see ongi väärtus.

Huvihariduse õpetajatel tuli senisest rohkem eelistada kujundavat või mitteeristavat hindamist, võimalusel mõeldi läbi, kas õpilastele antud loovtöö maht on põhjendatud ja tasakaalus ning ei muutu negatiivseks kohustuseks, märkamaks eelkõige ja arvestades muutustega perede psühhosotsiaalses olukorras. Meie metoodikad ei koormanud liialt lapsi ja nende vanemaid, pigem püüdsime  koduülesandeid teha nõnda, et osaliselt oleksid need ülesanded sõnastatud nii, et terve pere saaks selle lahendamisel osaleda ning see kodutöö oleks nagu kogu perele puhkehetkeks, kus mängujuhiks oleks nende enda laps, just mängujuhiks, mitte komandandiks. Muidugi siiamaani on jätkuvalt väike hirm õpetajate pärast, et kuidas hoida ära õpetajate läbipõlemist kaugtööl. Tallinna Kunstikoolis on kaugtöö mõttes tegemist üks-ühele õppega, siit siis vähemalt 20 õpilast igal õpetajal otsekontaktis igapäevaselt, ilma vahetundideta, limiteerimata ajaga.

Nii see üleminek meil käis ja me ei „jooksnud” kokku, nagu iga päev kardetakse meie teiste elutähtsate süsteemide puhul, kuid Eesti haridussüsteemi kokku kukkumine oli/on üpris reaalne veel edaspidigi eriolukorra jätkumisel. Õpetajad on küll õppinud uues paradigmas hakkama saama: koolid on välja mõelnud mustmiljon uut varianti õpetamiseks, samas õpilast ühiskonnast ning kogukonnast välja kiskumata … kuid mingil hetkel on tarvis väikest imet, mille nimi oleks eesmärk, et mille nimel …

Mina tean, et miks me pingutame, kuid kaua ma suudan seda positiivset energiat ja lootust ja usku kanaliseerida oma õpetajatesse ja õpilastesse. Meie tulevik on lasteaias ja koolis, ka huvikoolis, kui seal kaob usk, siis pole enam nagu sügavat mõtet riigis vaielda, eriti eriolukorras, et kas eksamid põhikooli/gümnaasiumi lõpetamiseks on vaja või ei. Gümnaasiumi lõpetamise riigieksamid on nii ehk naa ajast ja arust, kuid põhikooli lõpp on tarvis millegagi dokumenteerida/fikseerida … mis siin vaielda ilmselgete asjade üle. Praegune eriolukord on test meie meelekindlusele, mitte poliitika tegemisele. Üldhariduskoolide õpetajate õnnestumine või ebaõnnestumine sõltub olulisel määral juhtimisest, see kehtib ka huvikoolides. Hoiame ja toetame üksteist, eks siis me oleme ka ise kindlalt hoitud ja kaitstud.

2 kommentaari
  1. Annan 8 kuud ago
    Reply

    Märdile nõu. Mitte järgida jahumütside otsustusvõimetu valitsuse ja eriti Ratta Jurka tobedaid otsuseid, mis pidavat käima kõigi kohta, isikuti asja lahendamata. Nii nagu käiakse koos bussides, rongides, kauplustes ja mujal, võib vabalt koos käia ka koolis. Pole vajagi et kõik korraga suures pundis üksteist kallistavad, Koolides on palju ruume, sinna saab vabalt valikuliselt mahutada ka poole vähem õpilasi, ühed täna, teised homme. Seda just Tallinnas ja mujal suurtes linnades, sest nende tuttavate ja lähedaste seas võib vabalt satikas ringi reisida ja nakatada keda iganes. Jurka valitsus ju nakatunuid tervetest ei eraldanud, las aga nakatavad edasi, saab vähemalt laipu üle plaani. Ja kui neid tulebki 99 ja mitte 100, siis saab ju uhkeladda, et näete, ei jõutud isegi 100-ni.
    Maakoolides on olukord teine. Mõnes käiakse koos 10km ulatuses ja kui seal pole ühtki nakatunut, siis pole ka mõtet neid lapsi, õpse ja vanemaid nöökida. Las käivad koolis nagu muiste.
    Nii et Märt, SÜLITA Ratta Jurka ja Rapsu Mailise totakatele otsustele ja mõtle OMA PEAGA. Vabalt saavad lapsed ka väiksemas rühmas kokku tulla. Käeoskusained on sellised, mida telekas ja veebis ei saa selgeks. Ikka tuleb oma käpp külge panna.

  2. Jah 8 kuud ago
    Reply

    M.Sultsil on õigus ja eriti tore on et ta sõna võttis. pole ammu temast midagi kuulnud. Eks ta teeb oma tööd alati kohusetundlikult. Tubli haridustegelane.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.