Teise maailmasõja lõppu Euroopas tähistatakse nii 8. kui ka 9. mail. Seda 75. aasta tagust kuupäeva võib ühest küljest vaadata mälestusüritustena ohvritele, kuid Nõukogude Liit eelistas päeva tähistada võidupäevana natsi-Saksamaa üle.
Kuna ka Eesti mehed kisti sellesse sõtta, siis kirjutan siia ühe võitleja, laevakapteni ja kirjaniku mälestused, mis helilindile räägitud aastakümneid tagasi tema koduaias Mähel.
Herman Sergo: „Raske haiguse ajal olin pool meelemärkuseta olekus ja dokumendid läksid kogemata vahetusse ja minule poogiti ühe Muhu poisi nimi Valk Artim Vassili poeg. Venelased tegid kribinal-krabinal nime ringi ja tuligi Volk Artjom Vassiljevitš. Ja see nimi oli mul viis aastat ja jäi külge.
Tol ajal ma oskasin vene keelt täiesti üle kivide kändude ja et seda asja selgitama hakata, ma lihtsalt kartsin. No see oli puht juhus, et ma enam-vähem sain aru kõikidest keeltest, mis neil seal luureosakonnas vaja läks.”
Teie raamatud, on need arhiivimaterjalid, teie mõtted, arusaamad või…?
H.S.: „Muidugi on kõikidel neil raamatutel tõemullas, kuid pookeoksi on pandud ja võrasid ka kärbitud. Isiklikult ma Hitlerit näinud ei ole, kuigi olen kuulnud tema kõnesid. 1933. aastal lubas ta halli sõdurikuue selga panna ja ka siis surra või võita. No halli kuue ta pani selga aga võita talle ei olnud antud. Tema viimases kõnes oli kaks lootust: Jumal ja see teine, tema kuulus salarelv millest ta oli kaua rääkinud. Kui esimene kõne meenutas lõvi möirgamist, siis viimane, võiks öelda koera klähvimist kuu peale. Valgemere sõjaväeringkonnas olin mina see esimene, kes sellest kuulis ja ma kuulsin kohe algallikast, kuidas groβadmiral Karl Dönitz Flensburgis seda saksa rahvale kuulutas. Sealt tuligi siis Hitleri surm ja Dönitzi määramine Hitleri järglaseks.
1946.-1947. aasta talvel, kui viibisin laevaga järjekordselt Tallinna sadamas, tuli pardale säärsaabastes noormees, hall tolmumantel vormi varjamas. Istus mu kajutis teispoole lauda ja võttis portfellist mingi paberi. Teie toimiku täpsustamiseks vajaksime mõningaid lisaandmeid, lausus ta. Asi seisab nimelt teie vanemates. Hiiumaal sääraseid isikuid igatahes ei ole ega ole kunagi elanud. Seal ei tunta Vassili Volki. Olin niisugust küsimust peljanud juba aastaid. Nüüd see siis lõpuks esitatigi. Kuid südameataki saamise või endast välja minemise asemel jäin imekombel täiesti rahulikuks. Tundsin, et sellele otseküsimusele ei saa olla kaht vastust, nüüd pean ütlema tõtt. Ülestunnistamine tähendas lõppu närveerimisele, unetutele öödele kodusadamas ja Vabriku tänava pisikeses toas. Hingasin sügavalt. Mu passiandmed ei vasta tegelikkusele. Esinen juba aastaid võõra nime all. Tõeliselt olen Sergo, Herman Mihkli poeg.” Niipalju siis ühe sõjaveterani elust.
On mitmeid erinevaid tõlgendusi sõja lõpu kuupäeva osas. Selleks võidakse lugeda nii Jaapani kapituleerumist 2. septembril 1945 kui ka relvarahu päeva 14. augustil 1945. Euroopa jaoks lõppes sõda 7. (Saksamaa kapitulatsioon Reimsis), 8. (kapituleerumine Berliinis) või 9. mail (Berliini kapitulatsioon Moskva aja järgi) 1945. Saksamaa jaoks aga lõpetas sõja alles 12. septembril 1990 Moskvas sõlmitud 2+4 leping, mis lubas Saksamaal taasühineda.
Nõukogude Liit lõpetas Eesti territooriumil sõjaseisukorra 1946. aasta juulis. Poliitikud on oma kõnedes mõnikord öelnud, et Teine maailmasõda lõppes alles 1991. aastal, kui lõppes okupatsioon tänu Laulvale revolutsioonile.
Lembe Hendla