Marika Tuus- Laul, Riigikogu liige, Keskerakond
Seni kuni eesmärgiks ei ole inimese püha elu, püha loodus, vaid meeletu nälg kasumi järele, oleme kaitsetud nii viiruste, kiirguste kui hävitavate sõdade eest.
Räägitakse, et praegune koroona katsumus viib kardinaalsete muutusteni ühiskonnas. Võib-olla tõesti. Samas häirib jutt kiiresti kasumit toova majandustegevuse käivitamisest. Kuid olme juba kogenud, et majanduse iga kasvuprotsent hävitab loodust, raiskab ressursse ja muudab inimese haavatavamaks.
Halvad asjad juhtuvad ka meiega
Halbade asjade puhul mõtleme, et see ei juhtu meiega. Aga, näete juhtub!
Õnnelikud on inimesed, kes sündinud pärast Suurt Maailmasõda ja kes pole pidanud nägema lõputuid sõjaõudusi. Nii ka mina, kuid hirmu oli minugi lapsepõlves – pimendamised, sõjafilmid, vahel isegi unenäod kaevikutest ja pommitamisest. Kohutavad haigused läbi inimajaloo, erinevad taudid, epideemiad, pandeemiad, õõvastavad haiguspildid. Ikka mõtleme, et see kõik on möödanik, aeg on ju edasi läinud. Tänapäeva kosmose- ja meditsiinitehnika, kõrgelt arenenud ravimitööstus, bio-ja infotehnoloogia, paranenud elukvaliteet ja hügieen tuleb kõigega toime. Inimene, kes ehitab pilvelõhkujaid, käib kuul, ehitab ülehelikiirusega lennukeid, kloonib imetajaid, seljatab ju kõik. Ja siis äkki oleme silmitsi tundmatu pandeemiaga, mis murrab rahvast nagu loogu. Inimesi tiritakse vulgaarse jõuga korteritest välja, majade välisuksed keevitatakse kinni ja haiguse varjamise puhul ähvardatakse surmanuhtlusega.
Meie päevil, mil inimene on ostnud üheotsapileti sõiduks mõnele teisele planeedile, oleme nii saamatud, et meil pole ravimeid, vaktsiine, isegi maske, et uut haigust seljatada. Euroopa Liit, kes peaks tagama kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise oma piires, sai mõne päevaga justkui otsa. Kui erinevad riigid vajasid kaitsemaske, siis vend ei tundnud venda ja osteti lennukeid üle. „Justkui 90-ndad on tagasi,“ iseloomustas üks minister olukorda.
Paljakäsi pandeemia vastu
Mõtlen meie väikesele Eestile. Kui pandeemia puhkes, oli meditsiinipersonal paljakäsi silmitsi haigetega. Ei maske ega respiraatoreid, rääkimata teistest kaitsevahenditest. Suur ime, et sellistes tingimustes suudeti masshaigestumist vältida. Ainult tahe inimest abistada. Ei, ma ei süüdista praegust valitsust, nad on sellistes oludes isegi hästi hakkama saanud. Räägin vundamendist, aluspõhimõtetest.
Ehk, nagu vanarahvas ütleb: kui tuli majas lahti, on hilja hakata vee jaoks kaevu kaevama. Küsimus ei ole jälle ainult Eesti riigis, sest samasuguste hädadega maadlevad kõik nn. kuldse lääne kapitalistliku maailma riigid. Ja kuhu me siis viimases hädas pöördume: armas Hiina, aita meid! Seesama, äraneetud ja maapõhja manatud punane Hiina. Või Venemaa, kes tõttas appi Itaaliale ja isegi USA-le. Võime küll targutada, et näe, teevad propagandat, kuid fakt jääb faktiks. Ehk mida võime järeldada – ei toimi see püha turumajandus siis, kui on vaja otsustavalt ja kiirelt tegutseda. Aga seda katastroofiolukordades tuleb ju teha. Turumajandus toimib edukalt siis, kui on turg ja on garanteeritud kasum. Aga tagavarade soetamine ei ole ju eriti rentaabel tegevus. Ja niisugune asi nagu tsiviilelanikkonna kaitse ehk tsiviilkaitse? Hoidku jumal selle eest – see ju nõukaaegne relikt! Vanemad inimesed mäletavad, kuidas igal ettevõttel olid gaasimaskide varud, varjendid ja muu. Peale selle ka tegutsemise plaanid hädaolukorras ja mis põhiline – tehti läbi õppusi. Teemaks oli küll tuumasõda, kuid sõda on sõda -kas võitleme tuumakiirgusega, looduskatastroofi või nähtamatu viirusega. Peab olema valmismõeldud ja läbiproovitud kava tegutsemiseks igas olukorras. Ka siis naerdi ja tehti nalja selle üle, kuid midagi jäi ka külge ja osati või esmaabi anda.
Hiina ehitas kümne päevaga kaks suurhaiglat üles, Venemaal valmib neid üheksateist. Meil läks üle kuu, kui suudeti ise maske tootma hakata. Ei räägigi ma ainult maskidest, vaid sellest, et kuidas saab me riik edukas olla, kui me ise midagi ei tooda, kui meie kergetööstus, masinaehitus ja paljud muud harud on koos oskustega välja suretatud. Teeninduse, vahenduse, turismi peale lootma jääda? Teenindajatesse on ikka üleolevalt suhtutud ja ainult teenuseid osutavasse riiki suhtutakse kui teisejärgulisse, mille rahvalt tulebki raha ära võtta. Väga loodan ja see kriis ka tõestab, et toitu, tarbekaupu ja muud esmavajalikku peame ikka ise tootma.
Hoiatus inimkonnale!
Tema ongi meie põlvkonna sõda või hoopis hoiatus, et nii planeeti hävitades edasi minna ei saa. Juba paar-kolm nädalat pärast pandeemia puhkemist sai planeet puhtamaks, Hiina õhusaaste vähenes 80%. Kaua siis see tarbimisele ja pidevale kasvule rajatud maailma vastu peab? Hiljuti pöördus üks kodanik mu poole murega, et Eestis on viimase 50 aasta jooksul välja surnud umbes sadakond taime, seent ja looma. Ja see tendents jätkub. Samas, kui meil napib hädavajalikku, on maailm täis sõna otseses mõttes rämpstoodangut. Iga nurga peal reklaamid: osta, osta, osta! Viska vana ära ja osta uus! Lähed New-Yorki, Bangladeshi või Jaapanisse, ikka on kaubanduskeskustes ühtede ja samade brändide sildid, üks ja sama kaup, apteegiakendel ikka ühtede ja samade toidulisandite reklaamid!
Eestiski, üks kaubanduskeskus ehitatakse otse teise kõrvale, kolmandat laiendatakse, kõik on pooleldi pankrotis. Suured köetavad rendipinnad, pooltühjad kauplused ühesugust rämpsu täis, moonutavad allahindlused, kõik püüavad üksteist üle lüüa.
Nüüd räägitakse palju sellest, et see praegune katsumus viib kardinaalsete muutusteni ühiskondades. Võib-olla tõesti, kuid praegu juba paistab paljudest sõnavõttudest, et aitab küll koroonast! Vaja käivitada kiirest majandustegevus, ehk viimane aeg hakata jälle kasumit tootma. Hukkunuid ju vähe, sedagi vanade seas. Pole ju põhjust, et kasumlikud ärid peaksid kannatama. Pigistame silma kinni tõsiasja ees, et sai ju pandeemia laialt levida vaid tänu globaalsele maailmakülale, kus pole piire hea ega halva eest. Kus käib tohutu ressursside raiskamine, üle jõu elamine. Nii juhtuski, et haigeks jäid rohkem kokkuhoidlikud vanad, kuid haigust levitavad mobiilsed ja praalivad noored.