Rubriigi „10 küsimust“ küsimustele vastab Riigikogu väliskomisjoni liige ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juht Maria Jufereva-Skuratovski.
Maria, said märtsi lõpus teist korda emaks. Kui palju poja ilmaletulek Sinu elu muutis?
See oli vist kõige õnnelikum sündmus minu elus, puhas rõõm. Poja ilmaletulek andis minu ja abikaasa ellu uusi eesmärke ning tähendusi. Vaatamata sellele, et olen värske ema, üritan vahepeal ka tööd teha. Õnneks abikaasa hea meelega aitab, kui on vaja keskenduda ja tõsiseid asju arutada vaikuses.
Millistest põhimõtetest Sa last kasvatades lähtud?
Mina olen vist natukene diktaator laste kasvatamises. Toas peab valitsema puhtus ja kord ning kooliülesanded tuleb õigeks ajaks ära teha. Haridus on äärmiselt oluline! Vajadusel hea meelega aitan ja kontrollin. Samas aga annan vabadust otsida elus oma teed, kuna tahan, et minu lapsed leiaksid endale sobiva väljakutse. Vanema poja puhul töötas selline strateegia hästi.
Kuidas mõjutab pere juurdekasv Sinu tegevust poliitikuna?
Hetkel olen eemal väga aktiivsest tegevusest, aga varsti jätkan oma projektidega. Näiteks „Maša ja Karu“ projekt läks koolilastele korda ning sügisel oleme Barutoga koolides tagasi. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istungeid praegu koroonaviiruse tõttu Strasbourgis ei toimu, aga töö käib internetikeskkonnas. Osalen koosolekutel ja selles mõttes käib tööelu edasi.
Kui Sulle antaks valida, siis millisest ministriportfellist oleksid huvitatud?
Oleksin huvitatud välisministri portfellist, kuna välispoliitika köidab mind väga. Töö Riigikogu väliskomisjonis on väga õpetlik ja innustav, hakkasin asju vaatama erinevatest vaatenurkadest lähtudes.
Kas elad pigem päev korraga või teed pikki plaane?
Seoses poja ilmaletulekuga elan hetkel päev korraga, kuna vahel tuleb ette magamata öid. Üldiselt mulle meeldib aga pikki plaane koostada ja strateegiaid peas välja töötada. Elu aga teeb mõnikord korrektiive ja nendega on vaja kohaneda.
Sinu unistuste reisisihtkoht?
Jaapan ja Seišellid.
Mis päästaks maailma?
Haridus ja terve mõistus.
Seljanka või lasanje?
Kindlasti borš.
Horoskoope loed?
Eriti ei loe, aga mulle meeldib analüüsida inimeste omadusi numeroloogia abil. Sisestad programmi sisse inimese sünnipäeva ja saad teada, millised isiksuse omadused on tal tugevamad.
Järgmise aasta sügisel on kohalikud valimised. Varasematel kordadel oled Sa üllitanud muusikavideo. Kas jätkad traditsiooni?
Nii kaugele ei ole ma veel mõelnud, aga laulude aeg on möödas. Mõtlen välja midagi muud.
Küsis Andres Kalvik
nii et Maaša JuhverefaDiktaatorša armastab porssi keeta. See on kuradi hea põhjus tema poolt mitte hääletada. Ma pole lapsepõlvest saati seda peedikat lürpida, samuti kuuliputre.
Mind on alati vaevanud küsimus, et miks suur ja vägev vene rahvas eelistab näruste eestlaste maal elada. Hääküll Peeter-I ihkas “akent Euroopaasse!” valla lükata, tappis selleks katku abiga Eesti põliselanikest peaaegu tühjaks. Siis tuli punast maailmaimpeeriumi ehitada tahtev Stalin ja jälle tõttas vägev venelane appi, vähemaid jalust koristama. Lõpuks saime “Kurjuse Impeeriumist” lahti, kuid mitte selle impeeriumi siia tarijatest ja selle taganutjatest, koos sellesama vene babuljaga, kes nõudis vene keelset asjaajamist ühistus, kus tema kommunismiehitajast ema elas. Näiliselt vaba Eesti (okupandid pole lahkunud) ja tõeliselt vaba, hambuni relvastatud Venemaa, mida venelased väga armastavad, kohe lausa nii väga, et karjusid 2007 poode lõhkudes ja varastades “Poccija, Poccija”, aga sinna elama minna, no kohe mitte mingil juhul ei taheta. Pigem lämmatatakse väike rahvas. Kui küsida, miks te venelased tahate siia oma räpast Venemaad, kas poleks parem siis üle “Sõpruse silla” sinna minna ja lasta rahus ühel väiksel rahval elada oma kodumaal nii nagu meie tahame, oma keeli ja meeli? Siis on intelligentsemal venelasel suu vett täis ja vähemharitud putinlane kukub ähvardama. Hirmus rahvus ja needus kõigile kaelas, kuhu oma kirsa maha toetati.
Siin on venelaste kodumaa ja neil on õigus oma kodumaal elada.
Teie üllitis ei mahu mitte mingi valemiga “venelaste maa” mõiste alla. Enne 1940, ndat elas neid “põliseid” siin alla 10% Narvas oli vist minu mäletamist mööda 8%, Tallinnas 5%, maal oli venelaste osakaal olematu—nii,et kuidas ikkagi “venelaste maa?”. Krimm pidi ka olema nende maa—enne tapeti Krimm krimmi- tatarlastest tühjaks, kes veel ellu jäid, küüditati perede kaupa Steppidesse surema. Kuriilid on “põline vene ala”, Ida-Preisimaa on “põline vene ala”, “Karjala -Soome on “põline vene ala”—tead mine metsa oma lolli jutuga. Surm ees, laibad taga, valu ja pisarad hinges—-nii saadakse need “põlised vene alad”. Kuidas saab sellist verejanulist rahvast armastada, seda saab teha ainult teine samasugune.
Põlised vene alad on alati olnud need, kus on kehtinud venelaste võim. See käib Tšuktšimaa, Alaska, Krimmi, Ukraina, Armeenia, Tõva, Eesti, Soome ja paljude muude maade kohta, kus vene meresõitjad enne teisi olid. Ning need alad tuleb Venemaale tagastada. Sina kui nats sellest nagunii aru ei saa.
samuti ei meeldi borššššštšššš. Ei Mariale ja ta borššštšššile!
taha kretskat, perlovkat, avsjankat ega diktatoršat.