Ametialane ebakompetentsus piiras epideemiatõrje tõhusust

Jaak Uibu, meditsiinidoktor

Jagasin üheksakümnendatel aastatel kogu tervishoiu kaheks – rahvaterviseks ja kliiniliseks praktikaks, mis on kooskõlas juba antiikajast pärit eristusega:   hügieeniline meditsiin (jumalanna Hygieia pärusmaa) ja ravimeditsiin  ehk eskulaapiline meditsiin  (Asclepiose vastutusala). Tänases teadmises asendaksin kliinilise praktika suupärasema ravimeditsiiniga, aga nii see tookord läbi läks.

Soostusin sellega,  et tervishoid hõlmab nii hügieenilist meditsiini kui ravimeditsiini, milline arusaam oli  nõukogulikus igapäevaelus sügavalt  juurdunud, kuigi Kreutzwald tähistas tervishoiu mõistes hügieenilist meditsiini.   Rahvatervise jagasin tervisedenduseks, tervisekaitseks ja ennetuseks. Tervishoius käsitleti sel ajal professionaalidena veel arste, niisiis arstide ettevalmistus ja nende erialad pidid kõiki põhivaldkondi katma. Vaidlesime kolleegidega ja ametnikega palju, kuid lõpuks erinevad komisjonid, sotsiaalministeerium ja Riigikogu nõustusid eelkirjeldatud mõtteviisiga, tehes omapoolseid muudatusi seaduse tekstides. Suurim võit oli, et Riigikogu võttis kasutusele termini „rahvatervis“, mida soovitas mulle professor Mauri Isokoski  soome kansanterveys eeskujul. On lühike ja sisukas termin.

Tervisekaitse likvideerimine

Paraku pidas see mõtteviis vastu 5-6  aastat, siis sotsiaalminister Eiki Nestor murdis terminil „rahvatervis“  kaela – kõrvaldas tervisekaitsearstid arstlike erialade nimekirjast. Ma ei eelda tema pahatahtlikkust, aga mittemeedikuna ta ei tajunud oma teo tagajärgi. Ja nõuandjad ilmselt ka ei tajunud ega tunnetanud tervisekaitse kui süsteemi vajalikkust. Siitpeale tuleb rääkida tervisekaitseteenistuse likvideerimisest Eestis. Aastal 2000 alustati  Tartu Ülikoolis küll rahvatervishoiu magistriõppega (esimestel aastatel oli seal tervisekaitse eriala), kuid see ei toimunud enam arstiõppe alusel. Sotsiaalministeeriumi tookordset likvidaatorlust tuleks kvalifitseerida  absoluutse asjatundmatuse või ametiseisundi kuritarvitamisena, kuid mõjukaid „rahvatervise“ spetsialiste ei olnud vabariigis juhtivatel kohtadel ja ka aeg oli epideemiavaene. Tegutses küll mittenakkuslike haiguste epidemioloogia, kuid sellest oli vähe abi. Professionaalsetest epidemioloogidest  loobumise  näol kõrvaldati üks oluline tõke tulevaste epideemiate teel.

Pärast seda fataalset sammu  ilmus oma initsiatiiviga areenile justiitsminister Rein Lang, kes andis suve hakul 2006 Riigikogule üle „Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 931 SE“.

Kasutagem  seaduse seletuskirja teksti: „Kõige olulisemad muudatused eelnõus seisnevad kahe ametialase kuriteo üldkoosseisu, s.o ametiseisundi kuritarvitamine (KarS § 289) ning ametialane lohakus (KarS § 290), kehtetuks tunnistamises. Eelnõuga tehakse ettepanek asendada üldkoosseisud konkreetsete erikoosseisudega varavastaste, ametialaste, õigusemõistmisevastaste ja majandusalaste süütegude peatükkides. Nende koosseisude puhul on nii teoorias kui praktikas juhitud tähelepanu vastuolule põhiseaduses sisalduvate määratletuse ja õigusselguse põhimõtetega. Eesmärk saavutatakse nii olemasolevate süüteokoosseisude muutmise ja täiendamise kui ka täiesti uute koosseisude lisamise teel.“

Lohakus või kuritegelikkus

Karistusseadustuku muudatus tundus siis olevat õige ning õilis tegu ja igati põhiseadusega kooskõlas. Aga kas ikka oli?  Lihtsustame seletuskirja teksti tavakeelde – üldkoosseis (paragrahv 290) pihustatakse ca 8-ks erikoosseisuks ja üldkoosseisu üldpreventiivne mõte lahustub – see muudetakse kehtetuks, st visatakse lihtsalt mittevajaliku prahina minema. Aga õiguslik ametnike vastutust välistav seadusemuudatus tekitati teadlikult ja tahtlikult ametnike endi poolt õigussüsteemi just ametnike naha päästmiseks tulevikus, alles jäi mingi hägune poliitiline vastutus ja seegi pole enam seaduses kirjas.

Lohakus on inimese  halvem külg, mis teda  kõikjal saadab. Lohakus reeglina avaldub tegevusetuses. Naiivne on loota, et selle sõna kõrvaldamine seaduskeelest lohakust vähendab. Lohakus on taunitav ja hukkamõistetav, aga ta  taastab end ikka ja jälle nagu paeluss. Siiski andes meile lootust helgemale tulevikule, on seadusandja  püüdnud lohakust vähemalt  ametiisikutel ohjata ametnike distsiplinaarvastutuse kehtestamisega, samuti mõne erikoosseisu kehtestamisega karistusseadustikus. Paragrahv 290  kõrvaldamist tuleb hinnata ametiseisundi kuritarvitamisena. Kuivõrd ka paragrahv 289 „ametiseisundi kuritarvitamine“ on samuti seaduse tekstist  kõrvaldatud, siis tuleks võimalikult ruttu seegi ennistada.

Tuleme nüüd koroonaepideemia juurde. Häda hõikas tulles, aga seda ei kuulatud ega kuuldud. Sest nüüdseks oli Eestis hävitatud nakkushaiguste ennetuse ja tervisekaitse eest vastutav teenistus. Õigemini, keegi ei pannudki tähele tema vaikset likvideerimist, sest olemasoleva spetsialistid hajutati ametite vahel. Täpselt sama loogikaga pihustati ametialane lohakus teiste paragrahvide vahel ja sõnaselget paragrahvi enam ei ole. Üks järeleandmine toob kaasa teise – tervisekaitsearstide väljaarvamine arstlike erialade nimekirjast tõi kaasa selle, et neid ei valmistatud enam ette Tartu Ülikoolis arstiõppe alusel. Uued spetsialistid ei saanud enam ettevalmistust – teadmisi inimorganismist, mida eeldab   epidemioloogilise protsessi mõistmine.

Ei maksa arvata, et tugev epidemioloog kasvab isetekkeliselt nagu umbrohi põllul. Selleks, et saada mastimändi, peab olema mets. Ka väljaõppest ei piisa, vaid vaja on kogemust, mis kujuneb aastatepikkuses kutsetöös. Sellestki jääb veel väheseks, sest üksiku meediku-spetsialisti arvamus võidakse suruda  ametnike poolt otsustusprotsessis tahaplaanile. Vaja on arstiteadusele kui kunstile anda riiklikus hierarhias vastav positsioon. Seda kõike on vaja kavandada praegu, sest paraku uued epideemiad on reaalsus, mis meid ees võib oodata.