Sundüürnike kannatustele pühendatud raamatutele lisandus eelmise aasta lõpus Heimar Lengi koostatud „Lõhutud elud. II. Eesti omandireformi sundüürnike lugu 1989-2019. Parandatud ja täiendatud trükk.“ Kogumiku lk 72-78 paikneb tallinlase ja põliseestlase Tiiu Jolleri ülaltoodud pealkirjaga lugu.
Minu kodu. Nende kahe sõnaga peaks olema öeldud kõik. Iga inimene maailmas peaks teadma, mida see tähendab. Ja peaks teadma ka seda, mida tähendab see, kui su kodu sult ära võetakse. Kui sind kodust välja aetakse.
Eesti vabaduse tulles aitasin organiseerida nii Rahvarinnet kui Eesti Kongressi, osalesin laulva revolutsiooni üritustel. Ma ei osanud uneski näha, et vabariik, mille eest ma ihu ja hingega lauluväljakul, koosolekutel ja aktsioonides võitlesin, minuga nii alatult käitub, et kingib minult sõnagi küsimata, mind, minu tööd ja minu lojaalsust Eesti Vabariigile mitte millekski pidamata mu kodu inimestele, kes sõjakeerises Eestist lahkusid. Lahkusid mitte läände, vaid itta.
Minust oli vabariigi seadusega tehtud sundüürnik. Vähe sellest, et minult taheti rebida kodu, pidin ma isamaaliitliku röövretke tagajärjel kaotama turuhinnas miljon krooni. Meile tuli mitu omanikku, kes läksid loomulikult omavahel tülli ega suutnud Kadrioru maja hallata. Nad panid osa majast müüki. See osa tähendas üheksat korterit, sealhulgas minu oma. Püüdsin kõiki nende korterite elanikke veenda, et kui tahame oma kodu säilitada, peame meile vabariigiga kaela sadanud omanikelt oma korterid välja ostma.
Püüdsime end vabaks osta
Ostsime (1998. aastal) koos kahe teise sundüürniku perega majaosa õigusjärglaselt siiski ära kokku 1,1 miljoni krooni eest, mis oli tol hetkel tavaliste eestlaste jaoks meeletu raha. Meist said koos ülejäänud õigusjärglastega Kadrioru maja kaasomanikud. Kuid meist ei saanud oma korterite omanikke.
Õigusjärglased kirjutasid meile põhjendamatuid hiigelarveid ja võtsid nõuks meid seeläbi majast välja suitsetada. Kohtuprotsessid võtsid kokku viis aastat ja minult isiklikult veel lisaks väljaostusummale ligi sada tuhat krooni õigusabile.
Inimesed, kes teavad, mis on kaasomand, kohtuskäimine, advokaadikulud, protsessid jne, saavad minust aru. Võin öelda, et need viis aastat olid suur tükk elust, mil ma tegelikult ei elanud. Hommik algas ja õhtu lõppes kohtuasjadega, kaasomanikega vaidlemisega, järjekordsete dokumentide koostamise, otsimise ja esitamisega. Lisaks veel nende paljude inimeste avalikud mõnitused, kes ise erastasid ega saanud aru, millega pidid kokku puutuma sundüürnikud. Ütlen otse, et need inimesed, kes Eesti Vabariigi alguses ei pidanud oma kodust loobuma, ei saagi aru, millises inimvaenulikus riigis nad elavad ja millisel hetkel neilegi võidakse ükskõik mis ettekäändel „nuga selga lüüa“. Mõnikord paneb Eesti inimeste eluvõõrus ja mõistmisvõime puudumine mind lausa ahhetama!
Et leida julgustust ja elujõudu, ühinesin 1994. aastal üürnike liikumisega. Kuulsin ja nägin hirmsaid lugusid, mis sai osaks paljudele süütutele inimestele. Üürnike liit organiseeris aastate vältel pikette, demonstratsioone, aktsioone, üldkogusid, koosolekuid, pressikonverentse, saatis oma esindajate delegatsioone Riigikogusse, linnavalitsusse, ministrite ja presidentide juurde, avaldas artikleid, lõi suhteid välismaiste üürnike organisatsioonidega ja pöördus omandireformi küsimuses ka teiste riikide valitsuste poole (näiteks Saksamaa). Olin osaline mõneski aktsioonis. Näiteks kord läksime Eesti Omanike Liidu kongressile – vahepeal nimelt lootsime, et koos nendega ehk õnnestub koletut riiklikku koduhävitustragöödiat ära hoida, et ehk õnnestub milleski kokku leppida ja ühiselt valitsust mõjutada. Lootus jäi muidugi meiepoolseks naiivsuseks – kuid ühe elamuse ma sealt siiski sain.
Kohtusin Marju Lauristiniga, kellega vestlusest jäi mu mällu unustamatu arusaam. Küsisin temalt, miks omanikud Vene riigilt oma omandit tagasi ei küsi ega nõua kompensatsiooni kahju tekitajatelt. Lauristin vastas: „Venelastelt ei saa ju midagi kätte!” Ah et eestlastelt sai siis kergesti kätte? See oli minu jaoks selginemise hetk. See oligi ju kogu reformi eesmärk ja mõte!
Ma saan aru, et isamaalastel (kes selle värdjaliku reformi maaletoojad ju on) võib olla maailmavaade, mis käsib osal eestlastest elada puu all. Aga ma ei saa aru, miks nad takistavad töötamast neil normaalsetel inimestel, kelle meelest eestlastel on Eestimaal oma kodu õigus. Kui võeti vastu kodude erastamise seadus, siis oleks seda tulnud ka täita, mitte hakata eraldama „sikkusid lammastest“, nagu Isamaa oma reformiseaduse üle 30 muudatusega tegi.
Miks? Miks see kõik toimus? Kas ma ükskord saan näha, millal oma inimsusvastaste tegude eest eestlaste kodude lõhkumisel hakkavad vastutama need inimesed, kes selle ebainimliku omandireformi teostasid? Meie, põliseestlased, ei ole siiski veel kuhugi kadunud. Me ootame meie küüditajate vastutust.
Tiiu Joller