Kõik see, mis toimub (hetkel eriti) eksamite ümber seoses kooliga, näitab meie pidevat kaugenemist eksamite algmõttest…
Läbi viimaste sajandite on eksamid (just koolis) olnud vastava aine või kursuse loomulikuks didaktiliseks osaks. Eksamiks ettevalmistusega pandi õpilane ainet kordama, mõtestama, tervikpildi saamiseks looma seoseid eri osade vahel jne – õpilane pandi veelkord mõtlema – läbima teatud vaimseid protsesse. Seda kõike ei pruugi tekitada pikaajaline ja vahel lünklik aine nö läbimine. Aine (kursus) loeti vaid siis läbituks, kui selle kohta oli kindlasti tehtud ka eksam.
Jälgides viimasel paaril aastakümnel meil toimuvat, jääb mulje, et (teatud) eksameid on vaja vaid gümnaasiumisse või kõrgkooli (eriti välismaale!) õppima minemiseks, sest seal nõutakse seda… Märkamata jääb selle taustal noorte mõtlemisvõime kadu, mis kajastub selgelt arukuse (IQ) languses just viimastel aastakümnetel. Samuti suureneb nii „vastupanu“ igasugustele pingutustele ja tööle üldse – sisuliselt ei valmista me enam lapsi-alaealisi eluks ette (tööjõudugi ootame juba välismaalt)!
Seepärast mingem tagasi eksamite algmõtte juurde, vähemalt koolis!
Peep Leppik, pedagoogikateadlasest koolmeister
on vaja kuulekaid alluvaid, mitte mõtlevaid noori, kes võivad oma ülemustest targemad olla. Mida rohkem lolle, seda kergem neid juhtida. Seda teab JuRa, MaHe ja HeVaSe valitsus suurepäraselt. Jaak hakkas targutama, küüditati kohe Brüsselisse jalust ära.