Mais 30 aastat tagasi oli Rahvarindel kaks tippsündmust. Kuu lõpus toimus Eestimaa Rahvarinde II Kongress. 15. maist 1990 meenuvad järgmised Edgar Savisaare sõnad: „Toompead rünnatakse! Kordan: Toompead rünnatakse!”
Pärastlõunaks täitus Lossi plats äärest ääreni Interrinde poolt ülesässitatud rahvaga. Kanti venekeelseid punaloosungeid. Sajad vihased interliikujad tungisid punalippude all Toompea lossi õue. Toonane valitsusjuht Edgar Savisaar kutsus rahvast raadio kaudu parlamendi kaitsele. Intrite väljaastumiste otsene ajend oli Eesti Ülemnõukogu 8. mai otsus, lõpetada ENSV lipu, vapi ja hümni kasutamine. Ametliku nimetusena taastati Eesti Vabariik. Esimene väljaastumine oli järgmisel päeval. Töölismalevad eesotsas Mihhail Lõssenkoga pidasid Vabaduse väljakul paraadi ja Tallinna linnavalitsuse katusele heisati ENSV punalipp.
14. mail kuulutas Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov eestlaste mässulised otsused tühisteks. Päev hiljem kutsusid Interrinde juhid rahvast juba Toompea lossi ette. Sinna sõidutati ka toonase sõjatööstuse tehaste sõjakaid venelasi ning töölismalevlasi. Kella neljaks pärastlõunal lainetas plats punaloosungeist ja lippe kandvatest meeleavaldajatest. Aeg-ajalt käisid Ülemnõukogu venekeelsed saadikud kinniste väravate taga seisvat massi julgustamas: Kõlasid hüüded: „Miša. Davai smeleeje!“ (Miša, julgemalt!) ning „Vperjot!“ (Edasi!). Valges saalis andsid sõjatehaste juhid Ülemnõukogu juhatajale Ülo Nugisele üle ultimaatumi, milles nõuti ENSV sümboolika kohest taastamist. Sama nõudis ka platsil röökiv Lõssenko: „Kui Toompeal kohe punalippu ei heisata, murrame väravad maha ja teeme seda ise.” Veidi pärast poolt viit roniski naabermajade katustelt üles turninud mees lossi frontoonile ja heiskas trikoloori kõrvale punaplagu. Nähes, et „omade“ lipp juba lehvib, kamandasid mässujuhid rahva liikvele. Väravad murti maha ning selle hoovipoolsesse ette pargitud veoauto lükati lihtsalt eest ära. Umbes sadakond eesti keelt kõnelevat miilitsat ei suutnud tuhandeid mässulisi takistada ning viimased valgusid lossi õue.
Et toona asus valitsus parlamendiga ühe katuse all, otsustas ministrite kabineti juht Edgar Savisaar rahva poole pöörduda. Eesti Raadio otse-eetris palus ta eestlasi appi. Samas hakkas pärast väravate maha murdmist mässajate hoog raugema. Ootamatult hüüti lossi koridorides: „Eestlased on kohal!“ Õhku kerkis rahvusliku konflikti oht. Eestlased hõivasid suurte rahvahulkadena Lossi platsi ja lossihoovi tunginud mässajad sattusid sõna otseses mõttes lõksu. Rahva poolt tekitatud kitsa koridori kaudu hakkasid internatsid taganema all-linna. Moskvas oodati verevalamist ja siis oleks Tallinna ja selle ümbruse sõjaväeosad kohe saanud häire. Tänu appi rutanud rahvale kukkus riigipöördekatse haledalt läbi.
Samal päeval ründasid interliikujad ka Läti parlamendihoonet Riias. Tallinna ja Riia mässe juhiti Moskvast. Baltimaade ohjeldamise plaanid töötati KGBs välja juba 1988. aasta teises pooles ja neid juhtis üks julgeolekukomitee aseesimehi. Üritati kahes linnas saavutada seda, millest eestlased ja lätlased toona hoidusid. Moskva ootas tänavalahinguid, barrikaade, kaklusi ja verd.
Eestimaa Rahvarinde II Kongressi kokkuvõte on esitatud maikuu kronoloogias.
Rein Ruutsoo kronoloogia:
4. mai – Läti Ülemnõukogu kuulutab välja üleminekuperioodi Läti Vabariigi taastamiseks. Balti riigid uuendavad 1934. aasta lepingut.
8. mai – Eesti NSV Ülemnõukogu võtab vastu seaduse „Eesti sümboolikast“. Rahvarinde saadikute initsiatiivil tunnistati kehtetuks nimetus „Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik”. Riigi ametlikuks nimeks sai taas Eesti Vabariik. Ülemnõukogu nimeks sai „Eesti Vabariigi Ülemnõukogu”. Eesti Komitee reageeris sellele terava protestiga.
14. mai – Gorbatšov kuulutab kehtetuks Eesti ja Läti iseseisvumise teele suunanud otsused. See demarš oli kooskõlastatud intrite rünnakuga Toompeal.
15. mai – Interliikumise juhitud töölismalevate katse vallutada Toompea loss ebaõnnestus. Savisaare raadiosse edastatud kutse peale hõivavad eestlased Toompea, saavutades suure arvulise ülekaalu. Vastasseis lõpeb vägivallata.
16. mai – loodi Eesti Kodukaitse, vastuseks intrite rünnakule Toompeal. Tuhanded mehed annavad järgnenud päevadel avalduse astuda Kodukaitsesse. Nad vannutatakse ametisse Raekoja platsil. Eesti Vabariigi valitsus on saanud enda käsutusse reaalse jõu, kellele võib Eesti riigile tekkinud ohu korral loota.
19. mai – Gorbatšov jääb kindlaks oma otsusele peatada iga hinna eest Balti riikide tee iseseisvusele. Oma ukaasiga tühistab ta EV ÜN seaduse „Eesti ajutise valitsemiskorra alustest”.
21. mai – Tallinnas ja Kohtla-Järvel algavad surveavaldusena vabariigi valitsusele intrite streigid, millega liitub 27 ettevõtet.
25. mai – Eesti Kongressi II istungil otsustatakse anda Eesti Komiteele seadusandlikud õigused. Sellega asub Eesti Kongress alternatiivvõimu loomisele ja annab argumendid ka intritele Ülemnõukogu mitte tunnustada. Pool aastat hiljem kuulutas Eesti Kongress end sisuliselt kõrgeima võimu organiks, kes usaldab või ei usalda valitsust. Poliitilisi parteisid registreerides, kultuurkapitali korraldades, jäägrite afääri mahitades ja võltsimisi võimaldavaid isikutunnistusi jagades, alustas EK täidesaatva võimu positsioonide hõivamist.
26. ja 27. mai – Tallinnas astub kokku Eestimaa Rahvarinde II kongress, mis konstateerib, et kõik valdavalt eestikeelsed parteid ja ühendused on asunud Eesti iseseisvuse taastamise platvormile, mis saab aluseks jõudude ühisele tegevusele. Organisatsiooniliselt arvestab Rahvarinne ühiskonnas ja poliitilises elus toimunud muutusi. Jäädes endiselt rahva liikumiseks, moodustab Rahvarinne samas uued juhtimis- ja koostööorganid – Saadikute koja ja „nõukoja” – liikudes sellega hegemoonilise juhtimisstruktuuri poole. Samas jääb Rahvarinne kriitiliseks Eesti Kongressi katsete suhtes luua paralleelseid võimuorganeid („Otsus alternatiivsest võimust”), nähes selles ohtu. Samalaadsed argumendid annavad ka intritele kujundada oma migrantide esinduskogusid. Rahvarinde suhted Eesti Kongressiga, kes asub realiseerima end võimuorganina, teravnevad oluliselt. Eesti Kongress ei loobu võimu ambitsioonidest. Edgar Savisaar formuleerib selle põhjused Rahvarinde II Kongressi ettekandes: „See on poliitilise eetika küsimus, kui enne valimisi rahustatakse avalikkust, et moodustamisel ei ole alternatiivne võimuorgan, vaid Eesti kodanike ja nende huve esindav esinduskogu. Nüüd võetakse vastu otsuseid, mille sisuline mõte on nimelt alternatiivsete võimuelementide loomises.”
Olav Anton