„Viimatised presidendivalimised, mis lõppesid Toomas Hendrik Ilvese maandumisega Kadriorus, olid kindlasti taasiseseisvunud Eesti räpaseimad”. Nii kirjutas Vilja Kiisler artiklis „Blaseerunud ja tüdinud Ilves“ (www.sloleht.ee, 19.07.2007) pärast presidendivalimisi 13 aastat tagasi. Nüüd meeldetuletuseks.
Ärma talu äriprojekt. Sellal kui kostuvad hääled, mis kinnitavad äriprojekti kokkusobimatust presidendilt eeldatava väärikusega, otsib presidendi kantselei võimalusi Ärma sidumiseks presidendiinstitutsiooniga ehk teisisõnu: võimalust kasutada presidendi isikliku äriprojekti edendamiseks riigi raha. Klassikaliseks j.o.k.k-juhtumiks muudab selle bisnise asjaolu, et taluäri on Evelin Ilvese nimel.
Päritolu ja keeleoskusega vassimine. Presidendikampaania ajal ja vastselt pärast presidendiks saamist rääkis Ilves siinsetele venelastele oma lähedastest suhetest vene keelega ja vene hinge mõistmisest: no peaaegu et ise ongi venelane. Eestlaste ees salgas ta vene juuri ning esines rahvuslikult meelestatud eestlasena, mis nähtavasti pidi mahendama tema kui kosmopoliidi mainet. Ning pronksmehe teisaldamise asjus tekkinud erimeelsusi Andrus Ansipiga valgustas Ilves mäletatavasti esmajoones venekeelses meedias.
Rohked keelekomistused ja tuimalt ette kantud kõned, mis reedavad, et Ilvese enese osa nende tekstide valmimises on olnud väike. “Carl Robert Jaakson” jääb Ilvese keelekomistuste klassikaks, ent rohkemgi on põhjust tähelepanelik olla tõsiasja suhtes, et kõnedes kirjutatakse Ilvesele ette ka nimede hääldus, nagu kord kõne kodulehel eksituse tõttu ilmsiks tuli. Seda ei peaks intellektuaal ju vajama?
Etiketi mittetundmine (või eiramine) ning ebaviisakus. Briti kuninganna ja USA presidendi visiidi ajal tuli ette masendavaid vahejuhtumeid, mida pikaajalise poliitilise kogemusega intellektuaalilt ei eeldaks: Elizabeth II kõrval kõndis Ilves südamerahus, käed taskus, Bushi lennukile saates näris aga laia lõuaga nätsu. Allkirja “Toomas” Läti presidendi külalisraamatus võiks pidada familiaarsuseks, mis mõjub eriti pikantsena, kui meenutada Ilvese välisministriks oleku aegset küsimust: “Kes, kurat, need baltlased üleüldse on?”
Niipalju siis meenutuseks aastast 2007.
Nüüd hiljem: Üldiselt jäi Ilves Eesti inimestele kaugeks. Tagatipuks varjutas tema kümmet ametiaastat lõpuks ka skandaal, kui selgus, et Ilves peab kunagi EAS-ilt Ärma talule saadud toetusest tagasi maksma ainult 10%. Rahvas ärritus ja skandeeris: ebaõiglus!” kirjutas Eesti Päevaleht 2016. aasta 5.detsembril.
Nätsunärijast ja ennastimetlevalt “selfisid” tegevast riigipeast, kelle valitsemisaega jäi ka pere lagunemine, ei saanud tõesti rahva presidenti, nagu pole seda ka praegune riigipea saavutada suutnud – eks praegune riigipea õppis ühiskonna lõhestamist eelmiselt.
President on seatud kuni surmani elama Eesti rahva poolt kogutud maksude arvelt. Ja seesama „endine” on ka varem, kuid nüüd üha enam asunud rahva poolt valitud valitsust reenama. Kõige naeruväärsem on too „noa ja kahvli” teema. Vähegi Ameerikat tundev inimene teab, et paljusid toitusid süüakse seal näppudega! Ja kahvlik kasutatakse paremas käes.
Mida sellega meie riigi ülalpeetav öelda tahtis? Saamatu ärmapresident ei jaga reaalpoliitikast kohe midagi: eriolukorra pikendamist või lõpetamist ei saa praegu keegi prognoosida, sest seda dikteerib pandeemia. Tõelist “sõimu ja matslust” näitab üles jänki Toomas Hendrik Ilves – vihje oskusele noa ja kahvliga süüa on ääretult labane igas olukorras, pealegi on vihjaja ise tuntud pideva nätsunärijana, mis ei mahu samuti viisakuspiiridesse. Ameerikas kükitav Ilves ei tea ilmselt, et eesti rahvas on teist meelt: viimase Norstati uuringu järgi on toetus valitsusele kõrge. “Valitsuse tegevusega on rahul kolm neljandikku vastajatest ning politsei tegevusega ligi 90 protsenti. Kusjuures toetus valitsuse tegevusele on erakondadeülene.
Meenub ka artikkel 31. maist 2011: 2008. aasta 1. jaanuaril hurjutas THI majanduskriisi ennustavaid panikööre: „Aga ärme omista mõõdukamale kasvutempole tegelikust suuremaid ega valesid omadusi. Ärme usu neid, kes täna kriisi ja krahhi kuulutavad. Nad liialdavad ja eksivad, eksitavad ja hirmutavad. Neil pole õigus.”
Nüüd me teame, mis juhtus Eesti majandusega aastail 2008-2010. Mis puudutab euroala kriisi, siis paistab, et president Ilves on jälle silmad ja kõrvad kinni pigistanud, sest meediast ei olegi viimasel ajal võimalik millestki muust lugeda kui euroala kriisi süvenemisest. Riigikogu väliskomisjoni esimehe Enn Eesmaa kiri Ilvesele oli viisakas meeldetuletus endise presidendi ebakorrektse käitumise suhtes. Kas arvate, et see mõjus? Mina ei usu.
Lembe Hendla