Kui veerud valati tinasse

Kaks ladumismasinat

Kolmas mai oli rahvusvaheline ajakirjanduspäev. Veel eelmises riigis oli see päev küll teine ja lisaks ka eksisteeris raadiopäev. Selle raadioga on aga asjalood pisut keerulisemad.

Alustuseks peaksime minema tagasi üle-eelmise sajandi lõppu. Oli 1895. aasta 7. mai (hilisem raadiopäev). Aleksandr Stepanovitš Popov esitles Venemaa Füüsika ja Keemia ühingule seadet, mis võimaldas raadiolainete abil saata teateid läbi õhu. Aparaadi ehitamisega oli ta vaeva näinud juba 1894. aastast. See oli elektromagnetlainete koheerertüüpi vastuvõtja, mida kasutas algul äikesemärkijana, seejärel morsesignaalide vastuvõtjana. Popov ühendas oma aparaadi vendade Rišaride kirjutusmasinaga ja nii tekkis seade, mis registreeris elektromagnetilist võnkumist atmosfääris. Popov korraldas 24. märtsil 1896 Venemaa esimese raadiosaate, suutes edastada 250 m kaugusele radiogrammi „Heinrich Hertz“.

1894. aastal  hakkas raadio vallas tegema esimesi katsetusi ka itaallane Guglielmo Marconi. 1895. aasta lõpus oli ta võimeline edastama raadiosignaali 1,6 kilomeetri kaugusele. 1896. aastal tutvustab Marconi oma leiutist avalikkusele ning 2. juunil 1896 täidab patenditaotluse Inglismaal. Marconi saab 2. märtsil 1897 oma nimele Inglismaa patendi nr 12 039.

Tänapäeval teatakse raadio leiutajana pigem Marconit kui Popovi, vähemasti läänemaailmas. Ehkki faktiliselt sai Popov enda masina enne töökorda kui Marconi. Küsimus siinkohal on patendis kui sellises.

Raadio on küll osake ajakirjandusest, aga trükisõna on palju vanem. Pravda oli kogu nõukogude aja riigi esimene ajaleht. See loodi VSDTP VI kongressil, mis toimus Prahas ja otsustas Vladimir Lenini algatusel asutada massilise leviku ja bolševistliku suunitlusega päevalehe. Ajalehe esimene number ilmus 5. mail 1912 (ka endine ajakirjanduspäev). Pravda oli kuiv ja täis kommunistlikku propaganda. Teine, järgmine leht “Izvestija”(uudised)oli pisut leebem, kuid ikkagi sama kohustuslik lektüür igale kommunistile. Meil Eestis oli midagi sellist “Rahva hääl”, mida andis välja EKP KK kirjastus. Muidugi ilmusid ka väiksemad-rajoonide ajalehed. Kõiki neid toetas nii poliitiliselt kui ka varustas keskse fotomaterjaliga ETA (Eesti  telegraafiaagentuur ja üleliidulise TASS-i) allorgan.

Fotod ajakirjanduses

Fotograaf pidi nägema pildi saamiseks kõva vaeva. Pildistati negatiiv filmile. See tuli ilmutada ja alles siis sai pildi fotopaberile kanda. Filmid, mis poes müüdi ei olnud eriti sobilikud ajalehetööks. Profid kasutasid kitsasfilmi, mis kino jaoks mõeldud. Parim oli neist Ukrainas toodetud „Šostka“ vabriku toodang, mis oli nelja tundlikkuse astmega. Loomulikult räägin mustvalgetest fotodest. Moskva meestel oli ka Kodaki film käes. Ajalehed värvi ei trükkinud, ajakirjad küll. Sinna tehti ülesvõte „pööratavale“ filmile ehk slaidile. Selle ilmutamine oli keerukam, sest samal materjalil tuli saada positiiv-kujutis. Selleks oli vaja ilmutamise keskel filmi veelkord valgustada ja siis jätkus ilmutamise protsess. Slaidist tehti siis värvilahutus ja iga värv läks eraldi trükkimisele. Tollal oli see kõik käsitöö. Pilt kanti tsinkplaatidele rasterkujutisena.

Pärast kaht praktikasuve Petseri kohalikus lehes ja Pihkvas, sain suunamise Altai Krai Kulunda rajoonikeskuse lehte “Sovetskaja Kulunda”. Esimene ehmatus oli sealne kliima. Hommikul suvepalavuses maarajooni sõites olid higine ja õhtul autost väljudes rabas sind jäine külm. Kontinentaalne kliima. Üllatas ka fotofilmi ülikiire kuivamine, sest õhk oli tõesti kuiv. Kolhoosid-sovhoosid olid kuuekümnendate alguses meie mõistes üsna nigelas seisus. Samas tehnikat eraldati neile piirkondadele oi kui palju, sest tegu oli ju “uudismaa” ülesharimisega. Muigega meenutan, et ka mina sain medali “Uudismaa ülesharimise” eest. Oli selline autasu neile, kes sellises piirkonnas töötasid. Põllud olid ülisuured ja kui hommikul kombainide rivi peale läks, siis juhtus ka nii, et mõni neist katki läks. Seepeale istus kombainer teise masinamehe kõrvale ja lööktöö jätkus. Nii mõnigi põllumasin sinna ka vedelema jäeti ja järgmise aasta külvi korral sõideti temast lihtsalt mööda. Oli laristamise aeg.

Kulunda ise oli kruusakattega tänavatega rajoonikeskus ja ega erilise kvaliteediga ka suuremad teed ei hiilanud. Lisaks parteikomiteele ja ajalehe trükikojale oli ka üsna suur rajoonihaigla, kultuurimajad ja muidugi miilitsaosakond. Miilits üllatas mind sellega, et kui talvel auto inspektoriputkast möödus, siis kontrolliti, kas on ikka viinapudel ka kaasas! Pidevad lumetormid olid üsna ohtlikud ja too meie mõistes viin oli 56 kraadine pitjevoi spirt (joogipiiritus). Ikka selleks, et autojuht autoga kinni jäädes ei külmuks. Üllatas ka see, et ajalehe toimetuse  mootorrattail ei olnud registrimärki küljes! Vaid toimetuse Volgal see oli. Talvel lasti õhtul vesi radiaatorist välja ja hommikul käivitas juht oma suksukese kuiva mootoriga ja siis valas pikkamööda jahutusvee sisse. Muuseas diiselveokite mootorid  tuksusid ka öösiti. Bakuu oli ju meie oma.

Öötöö ja tsensor

Kauges Siberi väiketrükikojas lõigati fotokujutis trumlile asetatud tsinkplaadile triiprastrina. Selleks, et ajalehele trükitekst tekiks, oli ladumismasin „Linotype“. Kirjutusklahvidega sisestati iga rida veeru laiuselt masinasse. Tähed olid üleval suures salvraamis ja kui rida valmis sai, anti käsk tähereal alla tinavormi minekuks. Tinavormis valati veerurida ja see läks jahutusse. Kui kogu lehelugu valmis sai, tõsteti need read  küljendusraamile. Vahele pandi paika tsinkograafia fotoplaadid ja tehti käsitõmmis trükivärvise rulli ja pressi abil. Kui valvetoimetaja üle luges ja kõik sobis, tehti ajalehe numbri proovitrükk. Selle luges üle korrektor. Vajadusel parandati vead uute veeruridade valamise ja vahetamise teel.

Olles Siberis, tuli kuulata öösiti raadiot ja maha kirjutada Moskvast spetsiaalselt saadetavad  „tähtsad“ partei ja valitsuse materjalid kaugematele oblastitele. Need läksid esiküljele ja seal ei tohtinud midagi muuta. Kirjutasid valvetoimetajad  graafiku alusel. Öötööd tegid  kõik toimetuse töötajad, ka fotoreporter. Kui kõik veerud  korras, tuli allkirjastada kõik paberile trükitud prooviküljed. Need olid dokumendid, näitamaks valvetoimetaja vastutust.

Aga ei, oli veel üks “valvekoer”. See oli GLAVLIT. Nimelt  1922. aastal asutatud nõukogude ametlik tsensuuri- ja riigisaladuse kaitse organ. Selle organi esindaja istus trükikojas ja ilma tema resolutsioonita ei näinud ükski leht ilmavalgust. Muu hulgas jälgiti näiteks seda, et lehte ei jõuaks ükski kohanimi, kus asus mingi sõjaväeosa, suurematest saladustest rääkimata. Ka ilmunud fotod ei tohtinud olla pildistatud kõrgemalt kui kolm meetrit!

See oli aeg, kui veerud valati veel tinasse.

Aivo Oina

17 kommentaari
  1. oli ausa elu aeg 6 kuud ago
    Reply

    Lehed kirjutasid tagumistel külgedel huvitavaid asju.
    Kesknädal on sama stiiliga!
    Nii hoida!

  2. ilus mälestus 6 kuud ago
    Reply

    Lehed olid paksud ja hirmus odavad. Pätsi leiva eest sai kõik kätte.
    Hinnad olid odavad.

    • darmojedi 6 kuud ago

      Keskerakonda võib uskuma.
      Teinesed vale palju.

  3. Tänased 6 kuud ago
    Reply

    lehed on veebi ohvrid. Poleks veebi, oleks ka lehtedel minekut nagu varem. Ja neid oleks palju kiirem ja odavam ette valmistada ja trükkida. MAHA VEEB!

    • lehed on kallid 6 kuud ago

      Nii suure raha eest osta nii prahti kui reklaami.
      Ei. Teeme boikoti!

  4. Ega 6 kuud ago
    Reply

    siis tekkinud küsimustki, kas osta Rahva hääl või Noorte hääl või Õhtuleht või isegi Sirp ja kuvalda, neid kopikaid ei loetud. Nüüd aga paneb 2 või enam eurot pasahunniku eest mõtlema. Mina lehti ei ostagi, peale Saatekava, kuigi ka selle saaks veebist maha kirjutada.
    Nii palju vajub igasugu soppa kaela ja kõrva, et hakkan juba endale piiranguid seadma. Telekast ei vaata enam mingeid mullitamisi ja raadiost eelistan samuti kuulata vanaaja musa. ERRi varamust vahin aegajalt vanu lugusid ja veebist otsin vanu filme ja sarju. Uued on paranoilised, ikka keegi kellegi mõrvab või laps pole õige ja seda jura meie mutid vahivadki. Ei raatsi äragi surra, sest sari jääb siis pooleli.
    Viimasel ajal olen aga DIGARi kaudu hakanud lugema meie vanu ajalehti. Päris huvitav teada saada, kuidas aastaid ette taibati, et suur sõda on lähedal. Meil praegu mullitatakse nagu kõik oleks toimunud ootamatult nagu saabub tavaliselt talv.

  5. Veel 6 kuud ago
    Reply

    soovitan lugeda sõjajärgseid okupatsioonilehti Edasit ja muid hääli. Saate teada, kuidas eestlased palavalt armastasid suuri juhte ja hääletasid nende poolt. Ning kuidas külmunud põllult eesti vanaema pandi ämbri kartulite eest 7 aastaks vangi. Tegi pimedas Tähtveres järelkorjamist, et midagi süüa. Kuid Stalin ütles, et see on riigi oma ja rahvavaenlane tuleb kinni panna.

  6. eri meediad 6 kuud ago
    Reply

    On poliitmeedia ja peavalumeedia.
    Valik on teie.
    Artikkel viis +

  7. palju valet 6 kuud ago
    Reply

    Eesti ajalehtedes on palju valet. Valet Venemaa ja Ameerika kohta.
    Kesknädal on pisut täpsem aga harva ilmub.

    • RAADIO OLI AUSAM 6 kuud ago

      Ameerika hääl andis kõike teada. Seda lehtedes moonutati NSVL kasuks.
      Oma jaamad olid poliitpärlid.

  8. Keegi 6 kuud ago
    Reply

    võiks kirjutada ka sellest, millist paberlehte me vajaks. Et oleks üks Rahvaleht, kus võiks veeruti olla esindatud millegi poolt- ja vastuseisjad. Ning ei jahutaks, panustataks, parendataks, tõhustataks, vaid räägitaks sisuliselt, toodaks võimalikke musti näiteid elust ning kuidas neid lahendada.
    Siis jääks vaba võimalus ka vabamõtlejatele, mitte poliitbandede mölisejatele.
    Kuna maht tuleb ikkagi piiratud, siis tuleb ka leida lahend, kuidas mingite võistlevate lugude vahel otsustataks. See toimuks nii, et vabalt üle Eesti antaks neid võistlevaid lugusid lugeda juhuinimestele ja las nemad järjestavad lood.
    Parteimöla eest vastutavad muidugi ainult parteio ninamehed. Nende esinemisjärjestuse määraks aga loos enne uut lehte. Nii on keskbande möla kord 2. lehekülje 3.-s veerus, kord 4. lehekülje 1.-s veerus.
    Rühmitistele eraldatud maht peab olema kõigile võrdne, seega tuleb juba kasutatud maht pidevalt liita ja viimastes numbrites kuukaupa võrdsustada. Küll võib oma mahust vabalt loobuda, mille kohe teised rõõmuga ära kasutavad.
    Ning samuti peaks paberleht olema aluseks järgnevaks aruteluks veebis. Sellele aga järgneks juba kas üldine või pisteline (piirkonniti) rahvahääletus üksikpõhimõtete kaupa. Pisteline rahvahääletus teostuks, kui nt 10-s piirkonnas oleks kõik poolt. Kui kuni 3 mitte, siis kokku oleks pooltosa vaja üle 2/3.
    See oleks väga kiire ja tõhus vahend meie elukorralduse parendamiseks. Kuid läbi saaks seda viia ikkagi erapooletu ajaleht, mitte Luige Hansu ja Linnamäe Marguse lömitavad sopalehed.

    • selles jutus on iva 6 kuud ago

      Kui nii saaks teha, oleks meil demokraatia.
      EKRE demokraatia.

  9. oli õhtuleht 6 kuud ago
    Reply

    Maksis kaks kopeikat ja lugemist nädalaks ajaks.
    Nüüd saab vaid reklaame kahekordse hinnaga.
    Kaup nigel ja kallis.

  10. tohutu jõuallikas 6 kuud ago
    Reply

    Ajakirjandus on kohaliku rahva ära lollitanud.
    Amerikaniseerimine ja Ekre vastu võitlemine.
    Kunagi maksab see valusalt kätte.
    Keskerakond on nõrgenenud. On vaja midagi teha!
    Ratasel pole aega, kes teeb?

    • Ega 6 kuud ago

      muud üle jäägi, kui kesk ühineb konservantidega ja kogu kupatus läheb helmete alla. Igasugused toomed, looned jm praht ruttu kaob sotsidesse ja Эстония99-sse, kuid see teeb vaid pildi selgemaks. Saame teada, kes on rahva tõelised vaenlased.

    • ekre peaks aitama 6 kuud ago

      Kui tasakaalu saada, peaks ekrele lootma.

  11. No 3 kuud ago
    Reply

    Olen mõelnud kus küll õppisid meie peavoolu ajakirjanikud kes on Reformierakonna käepikendused ja edestavad nende valesid ja ärapanemisi.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.