Kai Kiiver, Narva-Jõesuu Linnavolikogu Keskfraktsiooni esimees
Haldusreformi järel liidetud Narva-Jõesuu linna ning Vaivara valla ühise volikogu valimistulemustega võis Keskerakond peaaegu rahule jääda: saavutasime 17-liikmelises volikogus 7 mandaati ning asusime linna juhtima koos valimisliiduga „Ühine kodu“, kellel mandaate ühe võrra rohkem. Läbirääkimistel jäi Keskerakonna täita volikogu esimehe ametikoht, linnavalitsuse juhtimine jäi „Ühine kodu“ liidrile Maksim Iljinile. Koostööpartnereid usaldades asusime keerulise ülesande kallale – ühendada kaks küllaltki erinevat kogukonda, kellest kumbki haldusreformi pehmelt öeldes innukalt ei oodanud.
Volikogu komisjonides läks töö isegi ootamatult kiiresti käima. Korraldasime mõttetalguid ja seminare uue arengukava koostamiseks. Ideid jätkus. Veidi peljatud kogukondade rivaalitsemist ei olnud komisjonide tasandil märgata. Saadi tuttavaks ning otsiti koostöövõimalusi. Hoop tuli aga sealt, kust seda esialgu oodatagi ei osanud.
230 inimest vähem
Aina selgemalt hakkas välja joonistuma linnavalitsuse eriskummaline personalipoliitika: siiani oma ala professionaalidena tuntud inimesed kaotasid üksteise järel ametikohad linnavalitsuse struktuurides. Peagi järgnes karm puhastustöö allasutustes. Efektiivsetest ning kogukonnas lugupeetud inimestest vabanemiseks kõlbasid kõikvõimalikud ettekäänded.
Katsed linnajuhile „uuenduskuuri“ pidurdamiseks aru pähe panna jooksid luhta: kellest vabaneda oli otsustatud, see ka lahkuma sunniti. Vahel kõlas põhjenduseks lihtsalt „minu meeskond on nii otsustanud“. Ühel hetkel poetas Keskerakonna nimekirjas kandideerinud volikogu liige Aare Objartel volikogu istungil lauale teate, et astub Keskerakonna fraktsioonist välja ning liitub „Ühine kodu“ nimekirjaga.
Oma sammu ta meie fraktsioonile ei põhjendanud, kuid õige pea sai selle teo motivatsioon kõigile selgeks: järgnes umbusaldusavaldus Keskerakonna nimekirjast valitud volikogu esimehele Veikko Luhalaiule ning uueks volikogu esimeheks osutus ei keegi muu kui Objartel. Selle sammuga oli Keskerakonna fraktsioon võimuliidust kõrvaldatud ning „Ühine kodu“ Objarteli toel volikogu napi ühehäälelise enamuse saavutanud.
Kuidas uutmoodi „kaadripoliitika“ linnarahvale mõju on avaldanud? Märkasin, et kuulen aina sagedamini inimesi enda ümber arutlemas – kes, kuhu ja millal lahkus või lahkuda kavatseb. Et tegemist ei olegi subjektiivse muljega, sain kinnitust statistikast: Narva-Jõesuu näib viimasel ajal olevat tõsiseim kandidaat Eesti „põgenemispealinna“ tiitlile, kui selline võistlus peaks välja kuulutatama.
2019. aastaga vähenes Narva-Jõesuu elanikkond tervenisti 5% ehk 230 inimese võrra – selle suhtarvuga ületame kõiki Ida-Virumaa omavalitsusi. Kui jätkame samas tempos, võime 20 aasta pärast nentida: pole inimesi, pole probleemi.
Muidugi võime süütu näoga väita, et linnavõimudel ei ole kuigi palju võimalusi sellesse protsessi sekkuda. Kuidas aga sel juhul selgitada asjaolu, et endises Vaivara vallas (jah, suuresti kohaliku Keskerakonna tuumiku juhtimisel) elanike arv viimase paarikümne aasta jooksul mitte lihtsalt püsis kerges kasvutendentsis, vaid erines ka rahvastiku struktuurilt enamikust Ida-Viru omavalitsustest, tõmmates ligi nooremat ning tööealist elanikkonda ja lastega peresid? Oli see ikka tõepoolest juhus või mängis oma rolli ka erinevaid inimgruppe kaasav ja arvestav kohalik poliitika?
Lähevad elanikud, läheb ka raha
Maikuus otsustas aga linnavalitsus eelarve keerulise olukorra tõttu Vabariigi Valitsuse poole pöörduda. Ühe murekohana toodi kirjas välja, et napi kolme kuuga suurenes töötute hulk 34 inimese võrra. See olevat ka põhjus, miks jääb linnal võrreldes varasemaga saamata ligi 200 000 eurot tulumaksu. Kuid julgen siiski kahelda, kas tulumaksu laekumise järsk vähenemine siiski vaid 34 lisandunud töötu arvele langeb.
Ka minu tutvusringkonnas on masendavalt palju neid inimesi, kes on lahkunud meie omavalitsuses esmalt ametist ja seejärel loogilise jätkuna ka rahvastikuregistrist. Enamik neist on leidnud uue, keskmisest kõrgema sissetulekuga töö, kuid maksud laekuvad juba mõne teise omavalitsuse eelarvesse.
Neid inimesi linnavalitsus oma murekirjas mainimisväärseks ei ole pidanud. Kes aga oskaks välja arvutada nende lahkumisest tingitud tulumaksulaekumiste vähenemise? Või selle, kui madalale peaks Narva-Jõesuu elanike arv veel langema, et olemasolevate spetsialistide lahtikangutamine ning oma peaga mõtlevate inimeste vaenamine lõppeks?
Näib, et neid küsimusi praegu linnas võimul olev seltskond endale ei esita. Kogukonnal tuleb aga „kui ei meeldi, hakka minema“ poliitika tagajärgedega varem või hiljem silmitsi seista.
ei huvita üldse, mida Aava Jaagu pärisorjad seal Jõesuus sahkerdavad, vaatan ainult seda kanti omaette.
Olen seal Jõesuus käinud ainult korra, sedagi mõne aasta eest. Rand oli tühi, puhkekodudes elu polnud, töötasid ainult tuletorn ja tulepaak. Elu käis ka aedlinna potipõldudel. Oli suitsu, midagi suitsutati, elu käis.
Kuid Jõesuus pole ju elu ennast! Pole omaaegset vaimset õhkkonda. Võimutseb kadedud, ahnus ja nõukogulik pohhuism. Kui lisada siia veel teis epeale koputamise, siis ega tule pähegi sinna elama asuda. Isegi minna ei tahaks, kuigi mõne päeva pärast saaks kerge südamega lahkuda.
Mis paneks linnas elu käima? Kõigepealt minu ettepaneku elluviimine, et riigikogu ja valitsus viia Sirgalasse ja Viiviikonda. Tahes-tahtmata paljud parasiidid poeks ruttu ka Jõesuusse. Samuti kaasatulevad ärikad. Narva, Sillamäe, Jõhvi saaks tööstuse ja elu lööks õitsele ka tööstusvabas puhkelinnas Jõesuus.
Aga pole raske ette oletada, et just nimelt keskbande seda EI TAHA! Lärmata JAHH, midagi teha EI!
annavad hoopis kohalike võimude otsustada. siin ongi näide nende otsustamistest ja aabi suurest tarkusest.