Johannes Käbin „Mälestused ja päevikukatked. Aastate ja kauguste tagant“, Tallinn 2020.
Hiljuti nägi trükivalgust meenutuste raamat isikult, kes vist kõige pikemat aega järjest oli Eestimaal tippjuht. Jutt on Eestit aastatel 1950-1978 Eestimaa Kommunistliku Partei esimese sekretärina ja 1978-1983 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena töötanud Johannes Käbini (1905-1999) raamatust „Mälestused ja päevikukatked. Aastate ja kauguste tagant“.
Käbini memuaaridest saab põhjalikku ülevaate sellest, kuidas Eestimaa juurtega poisslaps hakkab saatuse tahtel kasvama ja arenema algul tsaari- ja seejärel Nõukogude Venemaal. Sündis ju Käbin 1905. aasta septembris Eestimaa kubermangus Rannu külas Kustav ja Amalie Käbini peres kaheksanda lapsena.
Käbin kirjeldab emotsionaalselt ligi 250 kilomeetri pikkust teekonda Peterburi, kuhu sõideti hobusega. Ainult tema kui pere noorim laps istus vankri, ülejäänud pereliikmed kõndisid selle järel.
Johannes Käbin kirjutab põnevalt ja naljakalt elust nõukogude maal 1920-1930. aastatel. Ise oli ta toona edukas noor mees, milles põhjuseks ehk vedamine ja kindlasti ka aktiivsus. Nii sai Johannes Käbinist 1926. aastal külanõukogu esimees. Peatükk Käbini õpingutest Punase Professuuri Instituudi partei ajaloo istuudis aastatel 1936-1938 annavad taustainfot karmidest aegadest, mil Nõukogude Liidus käis verine sisevõitlus nii parteis kui ka teises juhtivates organites. Nii sai Käbin pärast instituudi lõpetamist lektoriks spordiühingus Burevestnik (Tormilind ), kus ta rääkis jalgpalluritele partei ajaloost ja rahvusvahelistest suhetest.
Eestisse partei ülesandeid täitma lähetati ta 1941. aasta jaanuari lõpus. Käbin suunati tööle partei propaganda- ja agitatsiooniosakonda ajakirjandussektorisse. Meenutustest loeme, kuidas ta ajastuhõngulise ajakirjanduse kureerimisel suhtles nii parteitöötajate kui ka loomeinimestega, kellest said uute väljaannete toimetajad. Põhjalikumalt on kirjutatud kohtumist ajakirja Viisnurk peatoimetajana tööle asunud sotsialistlikku realismi viljeleva kirjaniku Aadu Hindiga.
Mälestusteraamatu üheks huvitavamaks osaks on Johannes Käbini suhted teiste Eesti NSV tippjuhtidega. Eriti põhjalikult kirjutab Käbin suhetest Nikolai Kartotammega, oma eelkäijaga EKP esisekretäri toolil. Karotamme iseloomustab ta suhteliselt kinnise ja enesekeskse inimesena, tuues näite, kuidas ta nõudis, et igas asutuses oleks Stalini portree kõrval ka tema oma. Käbin toob välja ka huvitava ja üldjoontes positiivse Karotamme nõudmise, et igas Eesti NSV vallas oleks maadlusmatt kreeka-rooma maadluse treenimiseks. Selle põhjuseks arvab Käbin olevat Karotamme head suhted maadluskuulsuse Johannes Kotkasega. 1950. aastal toimunud EKP VIII pleenum kukutas Karotamme ja tema kaaskonna, tõi kaasa repressioonid partei ja riigi eestikeskse juhtkonna, eriti nn juunikommunistide kallal. Hukkamõistu osaliseks said paljud haritlased, teadlased, kultuuriinimesed. EKP Keskkomitee esimeses sekretäriks edutati aga Johannes Käbin.
Küllap pakub raamatu lugejatele ja ajaloohuvilistele mõtlemisainet küsimus, kuidas natsionalismi vastase võitluse protsessis võimule tulnud tippkommunist Käbini seisukohad hiljem muutusid tunduvalt rahvuslikumaks. Oli see osav laveerimine erinevate arusaamade ja olukordade vahel. On ka arvatud, et laveerimistaktika võimaldas Käbinil võimu püsida nii Stalini, Hruštšovi kui ka Brežnevi aja. Hruštšovi võttis ta vastu visiidil Eesti NSV-sse, Brežneviga kohtus sanatooriumis. Käbini võimuaastatel edutati eestlastest tippjuhte Vaino Väljast, Edgar Tõnuristi, Arnold Rüütlit, kellest sai Käbini järglane ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehena.
Tema tegevuse ajal sai madalseisust üle Eesti põllumajandus, peeti juubelipidu tähistamaks 100 aasta möödumist esimesest Eesti üldlaulupeost. Mõistagi jääb rippuma dilemma, kas see toimus tänu Käbinile või vaatama sellele, et okupeeritud Eestimaa esimene mees oli Johannes Käbin. Tema endi seisukohti võimaldab memuaariraamat igatahes teada saada.
Eestimaa kunagise tähtsaima isiku soovi toonitada oma eestikeskust tõestab seegi, et vaatamata sellele, et Nõukogude Venemaa ametiasutustes kirjutati tema nimeks Ivan Kebin kasutas ta Eestis ikka nime Johannes Käbin. Ingerlasest abikaasa Toni (Antonina ) ja paljud sõbrad kutsusid teda aga sageli lihtsalt Jukuks.
Jaan Lukas
Juss sai võimul olla nii kaua ainult tänu 1-le bandele. Oleks neid olnud mitu, nagu praegu, siis kindlasti poleks tema ametiaeg kestnud üle 4 aasta. Sest senise põhjal hinnates polnud ta nii jõhker nagu Ansip ja Savisaar.
on näidanud, et vaiksed pendeldajad ja mitte eriti värvikad isikud kestavadki oma kohtadel keskmisest kauem. Nt Brežnev. Täielik tudi, kuid tema lähikondlastest vanadekodu oma mugavuse venitamise huvides toetas teda. Meil Rüütli Arnold. Mida erilist ta oma pukis tegi? Täitis ettekirjutatud kohuseid ja kirjutas alla paberitele, mis talle ette sokutati. Lõpuks sittus ennast täis, kui kutsus telekas vabariigi taastamisest loobuma. Või lasi end Mišal end sõimata, ise ei julenud midagi vastu öelda. Ta polnud millegi poolest parem Kesk-Aasia pugejatest beidest.
Ja kindlasti võib karjas lugeda taolisi pupujukusid ka meie bandede tallalakkujate armees.